Unustasime vahepeal mainida eelmise küsitluse õige vastuse, milleks oli...(trummipõrin)...u 35 km. Seega päris maratoni maha käia ei jõudnud, aga palju puudu ka ei jäänud.
Niisiis saime eelmise postituse lõpuks armsaks saanud Kurri Kurrist minema ja võis rahulikult ümiseda Willie Nelsoni repertuaarist tuttavat viisijuppi: “On the road again”. Sõitsime kuni väljas pimedaks läks ning otsustasime Pacific Highway ääres Port Macquire lähedal asuvas puhkekohas öö veeta, armsaks saanud autos muidugi, sest ega me enam ei suutnud oma Holden Commodore’st lahkuda.
Hommikul viis meie tee edasi Coffs Harbourisse, seda just kauni rannaäärse asukoha tõttu ja loomulikult tahtsime ise oma silmaga olla tunnistajad, et on olemas selline suur ja vinge asi nagu BIG BANANA! Louis oli sellest mulle rääkinud varem, kuidas siin viimasel ajal on moes erinevad kuulsaimad Austraalia paigad märgistada ära hiigelsuurte asjadega. Rummi tootvas linnas on suur pudeli kuju, suurimal ananassitootmis alal on suur ananass ja nii edasi lehmadest, kitarridest, krokodillidest kuni kummikute ja muruniitjateni välja. Võite neid kõiki ise uurida ja vaadata kodukalt http://www.bigthings.com.au/
Coffs Harbouri infopunktist pärisime ka võimalike tasuta parkimiskohtade kohta ja kuidas pääseb kiiresti võimalikult ilusat teed mööda linna kaunimate vaatamisväärsuste juurde. Olime varemgi Sydneys uudistanud parkimiskorralduseeskirju, ning kuigi me ei ole enda arvates väga juhmid, siis siiski ei saanud me neist mõhkugi aru… Infopunktist mees ütles, et kui parkimissildil on 1P või 2P, tähendab see tasuta parkimist vastavalt kas 1 tund või 2 tundi. Meile valmistas see uudis suurt rõõmu ja parkisime auto 2P parkimissildi alla. Korralikult sättisime ka parkimisaja algust näitava paberilipiku auto armatuurlauale. Kahest tunnist tundus meile olevat igati piisav, et jõuda randa ja tagasi.(parkimise õige info saamiseks loe ka ülejärgmist lõiku)
Rannas ootas meid vana puidust kai ja rand ise. Pidime loomulikult jalgupidi vees lobistama ja kõndima kaugemalasuva poolsaareni välja. Sealt edasi ahvatles kividest merre ulatuv pikk muul, mille vastu pekslesid vahused lained. Tuulise ilma tõttu, võis korralikult kohta otsides saada meeldiva külma dushi osaliseks. Kuna ilm oli päris palav, otsustasin selle variandi ära proovida, kuid ainult juhul, et Kalle teeb minust proffessionaalse foto samal ajal, kui mul laine vahutades pea kohal seisab. Võimsa dushi sain ma küll, kuid proffessionaalne foto…. Mmm… otsustage ise, kas see oli seda kõike väärt ;)
Muuli tippu jõudes ja peale Mr. Kalle Roosi võrratut postitantsu lipumasti umber jõudis meie juurde ka üks kohalik vanem meesterahvas oma koeraga, kes meiega väga suhelda tahtis. Mees tundus huvitav (ja koer armas – Jack oli ta nimi), seega vestlesime nende mõlemaga päris pikalt kohalikust elu-olust, kalandusest ja selle ohtlikkusest, maailmauudistest ja Eestist. Aeg lippas kahjuks aga oma teed, ja oma kurvastuseks avastasime, et meie parkimisaeg hakkab lõppema… ehk siis juba lõppes põhimõtteliselt samal ajal, kui rannas kella vaatasime. Mm… pool tundi vähemalt kõndimist tagasi autoni. Algas mõnus kondimootoriralli, et päästa mis päästa annab. “Pileti” järgi hing väga ei ihaldanud. Auto juurde jõudes õnneks leidsime, et seekord meil vedas. Ei mingit trahvi. (vahemärkus: Brisbane’s küsisime Meganilt, et kuidas selle parkimismärgiga tegelikult lood on ja saime teada, et 2P tähendab, et parkida tohib selles kohas üldse kokku ainult 2 tundi. Maksma peab alati (kui selleks on eraldi märkus – PAY and DISPLAY J. Kui ei ole, siis vist on tasuta) Tundub, et ega nad ise ka väga sellest süsteemist sotti ei saa :P)
The Big Banana valmistas tõelise pettumuse, seda esiteks -
To Louis: IT IS NOT A REAL BANANA!!!!!
Ei olnud ta nii BIIIIIG midagi…
Mul võttis pettumusest igaljuhul nutu kurku. Kalle kommentaar – mõttttetu! Nagu ka kohalik miniatuurne Hollandi küla.
Jooksmisest endid ilusti higiseks ajanud ja kuuma päikese käes veidi ajusid kärsatanud, tundus viimane aeg külastada Byron Bay’d ja väike skinny-dipping teha. Valisime kiirteelt kõrvalisema tee Lennox Head’iks kutsutava manatee ja kruiisisime särasilmil mägisel rannikuteel. Kahjuks kiskus ilm ära ja randa me ei saanud. Keha vajas aga vett ja seepi, seega otsisime veidi pesemisvõimalusi. Minul õnnestus kohalikus kämpingu-karavaniala pesulas jalg naiste dushiruumi ukse vahele saada ja kähku end valgeks pesta, Kalle otsustas, et ei vaja veel pesu. Liiga vähe kärbseid on hakanud ta seljale kogunema peale viimast pesu…
Õhtu veetsime kohalikes Byron Bay pidutsemiskohtades (jõudsime külastada vähemalt kolme, nii selgus hommikul käe pealt templeid kokku lugedes).
Järgmine päev tormasime (ok, mina, Ele tormasin, Kalle loivas, sest tal oli palav) ummisjalu randa, ja hüplesime, karglesime ja uppusime soolases ookeanivees hiidlainetes tunde. Nii nagu kõik loomadki on siinmail suuremad, nii on õnneks lugu ka lainetega. Kuigi seisin Kallest vahel ainult meetri kaugusel, ei olnud teda lainetest näha. Vahel oli tunne, et olen üldse üksi ookeanis ja teinekord viskas laine meid ootamatult ka kaldale. Väsitav, kuid lõbus! Ja pärast oli muidugi terve keha soolase veega nii seest kui väljast mõnusalt marineerunud. Byron Baysse kui (surfi)paradiisi lubasime mingi aeg kindlasti tagasi tulla.
Kuna meil kiiret polnud kuhugi, auto tundus libisevat maanteel õlitatult (mida ta ka oli sõna otseses mõttes), võtsime edasi suuna Nimbinisse, mis jääb veidi sisemaa poole ja veidi kõrvale meie otseteelt Brisbane’i. Aga Nimbinit ei saanud lihtsalt vahele jätta – kõik need kuulukad vabameelsest külakesest, kus isegi ühel teatud festivalil, mida kutsutakse Mardi Gras, on ametlikult kanepi tarbimine legaalne. Priit, meie Eestlasest reisijuht, kes mainis meile ära kõik kohustuslikud peatuspunktid, rääkis meile loo ka enda Nimbiniskäigust, kuidas talle tänaval vastu tuldi ja „veidi värskendust“ pakuti (veidikese raha eest loomulikult). Meie saame samamoodi seda lugu nüüd rääkida, ainult, et MEIE oleme peaosas, ja MEILE pakuti ka seda „head kraami“. Isegi erinevates variatsioonides – muffinsitena või jointidena või kuidas soov oli. Vanemate rahustuseks saame rahuliku südamega öelda, et meie vastuseks jäi alati „ei, ei soovi“. ;) Koht ise oli aga tõesti hipimeelne, vaba, kunstiline, naljakas ja rõõmsameelne. 
Külas oli ka kuulus küünlavabrik, kus valmistatakse käsitsi küünlaid ühe vaneima meetodiga ja kaunistatakse neid samuti ainulaadseteks ja aroomiderikkaks. Segasummasuvila oli täidetud pead segi ajava aroomipilvega ning rõõmsad töölised seletasid meile tavapäeva protseduure, näiteks kuidas nad triikrauaga lõikavad kolmnurkseid püramiidjaid küünlaid ja teekannuga kallavad teeküünalde plekkümbristesse uusi teeküünlaid. Nüüd me vähemalt teame, miks neid küünlaid just niimoodi kutsutakse :P
Nimbinist juhatas üks tark mees infopunktis meid minu nõudmisel ka esimesse vihmametsa. Üks minu suurtest unistustest Austraaliasse tulles oli külastada ka ühte korralikku (või ka mitut, isegi parem!) vihmametsa! Meie iludus Holden Commodore pidi nägema nüüd natuke ka raskemaid tunde – autotee hiilis lõõskava päikese käes mäekülge mööda järjest üles ja üles... Sillad üle kärestike muutusid madalamateks, nii et vesi uhus vaikselt isegi üle sõidutee ja lõpuks muutus tee isegi nii kitsaks, et kaks autot poleks mingil juhul kõrvuti mahtunud. Hea oli, et meie luksuslik ja lopsakas Austraalia kaunitar üksi sellele teele ära mahtus. Igaljuhul jõudsime lõpuks tippu!!! Ja seal oli ilus vihmamets... kus hakkas vaikselt sadama metsavihma – teate küll, see on selline vihm, et vihmapiisad takerduvad lehtede külge ja langevad alles siis otsejoones alla, ja kuna vihmametsas on puud tohutusuured, võib pea kuklasse ajades näha vihmapiisku justkui aegluubis näo poole langemas. Väga seff!!! Vihmametsa sisenedes andis üks kohalik mees taaskord head nõu – ärge plätudega metsa minge, „leech’id“ tulevad kiusama. Öäkkka! Mis need „litchid“ veel on? Ok, kaanid. Aga kui suured? Kui tigedad ja mis häält nad teevad??? Siin suure saare peal on ju kõik suurem, ärge unustage! Plätud kadusid, tossud tulid asemele. Siiski, meie õnneks „liitchidega“ me seekord kokku ei põrganud.
Ning siis otsisime üles sellise koha mille ametlik nimetus on Surfers Paradise. Nojah, sel õhtul ta võib-olla päris paradiisina ei tundunudki, arvestades kogu seda paduvihma ja äikesetormi, mis ümberringi aset leidis. Ühine otsus: ka siia peame mõnel ilusal SUVEpäeval tagasi tulema.
Nii uskumatult kui see ka ei kõla, mõtlesime välja, et veel ühte ööd me autos magada ei taha... Ja igaõhtune smsimine Danny’le, et „täna me ka ikkagi ei jõua teie juurde“ jäi ära. Saatsime hoopis SMSi, et „TÄNA ÕHTUL ME JÕUAME BRISBANE’i!!!“ Nojah, mille peale Danny kohkus nii ära, et laskis kodust jalga muidugi, Melbourni koos oma jalkasõpradega. Tõnissoni lause „oleksin kodust ära läinud, kui oleksin teadnud, et SINA tuled“ pidas seekord kenasti paika – Danny teadis, et tuleme ja panigi ajama. Eriti kaval mees! :) Olgu, aga me otsustasime ikkagi külla minna – Megan, Danny naine, ei suutnud nii kiiresti evakueeruda. Meie jaoks tundus üle 4 nädala ööbida kellegi soojas ja hubases kodus absoluutselt taevalik! Kalle lisamärkus: Ja kusjuures üle nelja nädala käia dushi all niimoodi, et ei pea pead pestes kummardama, see on ka päris mugav.
Mis me siis siin Brisbane’s teinud oleme, küsite? Oleme tööd otsinud, oleme linna vaadanud, oleme ringi jalutanud, oleme botaanikaaias käinud, oleme muuseumit külastanud. Ehk pajatame meie siinsetest tegemistest mõnel teisel korral pikemalt.
Ja mina, Kalle, olen käinud nüüdseks juba 2 korda jalkatrennis. Niisiis, ma pidin selleks, et jalkatrenni jõuda, tulema siia, Down Under’isse... aga end liigutada ja otseloomulikult jalkat mängida on absoluutselt jumalik, kuigi kohati ka päris väsitav.
Ja täna juhtus päris huumoririkas episood, kui jalutasime Kangaroo Point’i (mis on kohalik linnaosa) treppidest üles ja jäime sealset vaadet nautima ja puhkama. Samal ajal oli seal ka asiaatidest koosnev turismigrupp, kes sädistasid vahetpidamata ja pildistasid kogu aeg. Kui me märkasime, et jääme ühele pildile ette ja hakkasime veidi kõrvale astuma, hakkasid kõik pilusilmad seletama, et ei-ei, tulge ikka pildile tagasi. Ja nii me seda ka tegime, millele järgnes fotosessioon, kus algul üritasid kõik korraga meiega koos pildile jääda ning siis ka kõik ükshaaval. Arvestades seda, et kõiki pilte tehti ka keskmiselt umbes 3st kaamerast, siis võib sellel platvormil meist tehtud piltide arvuks lugeda umbes 60. Me ainult naersime antud situatsiooni üle, ega taibanudki, et oleks võinud ka enda kaamerast lasta kõikide asiaatidega pilti teha. Seega meil endal kahjuks puudub fotosüüdistus sellest, aga uskuge mind, see oli tõesti nii...
Niisiis saime eelmise postituse lõpuks armsaks saanud Kurri Kurrist minema ja võis rahulikult ümiseda Willie Nelsoni repertuaarist tuttavat viisijuppi: “On the road again”. Sõitsime kuni väljas pimedaks läks ning otsustasime Pacific Highway ääres Port Macquire lähedal asuvas puhkekohas öö veeta, armsaks saanud autos muidugi, sest ega me enam ei suutnud oma Holden Commodore’st lahkuda.
Hommikul viis meie tee edasi Coffs Harbourisse, seda just kauni rannaäärse asukoha tõttu ja loomulikult tahtsime ise oma silmaga olla tunnistajad, et on olemas selline suur ja vinge asi nagu BIG BANANA! Louis oli sellest mulle rääkinud varem, kuidas siin viimasel ajal on moes erinevad kuulsaimad Austraalia paigad märgistada ära hiigelsuurte asjadega. Rummi tootvas linnas on suur pudeli kuju, suurimal ananassitootmis alal on suur ananass ja nii edasi lehmadest, kitarridest, krokodillidest kuni kummikute ja muruniitjateni välja. Võite neid kõiki ise uurida ja vaadata kodukalt http://www.bigthings.com.au/
Coffs Harbouri infopunktist pärisime ka võimalike tasuta parkimiskohtade kohta ja kuidas pääseb kiiresti võimalikult ilusat teed mööda linna kaunimate vaatamisväärsuste juurde. Olime varemgi Sydneys uudistanud parkimiskorralduseeskirju, ning kuigi me ei ole enda arvates väga juhmid, siis siiski ei saanud me neist mõhkugi aru… Infopunktist mees ütles, et kui parkimissildil on 1P või 2P, tähendab see tasuta parkimist vastavalt kas 1 tund või 2 tundi. Meile valmistas see uudis suurt rõõmu ja parkisime auto 2P parkimissildi alla. Korralikult sättisime ka parkimisaja algust näitava paberilipiku auto armatuurlauale. Kahest tunnist tundus meile olevat igati piisav, et jõuda randa ja tagasi.(parkimise õige info saamiseks loe ka ülejärgmist lõiku)
Rannas ootas meid vana puidust kai ja rand ise. Pidime loomulikult jalgupidi vees lobistama ja kõndima kaugemalasuva poolsaareni välja. Sealt edasi ahvatles kividest merre ulatuv pikk muul, mille vastu pekslesid vahused lained. Tuulise ilma tõttu, võis korralikult kohta otsides saada meeldiva külma dushi osaliseks. Kuna ilm oli päris palav, otsustasin selle variandi ära proovida, kuid ainult juhul, et Kalle teeb minust proffessionaalse foto samal ajal, kui mul laine vahutades pea kohal seisab. Võimsa dushi sain ma küll, kuid proffessionaalne foto…. Mmm… otsustage ise, kas see oli seda kõike väärt ;)
Muuli tippu jõudes ja peale Mr. Kalle Roosi võrratut postitantsu lipumasti umber jõudis meie juurde ka üks kohalik vanem meesterahvas oma koeraga, kes meiega väga suhelda tahtis. Mees tundus huvitav (ja koer armas – Jack oli ta nimi), seega vestlesime nende mõlemaga päris pikalt kohalikust elu-olust, kalandusest ja selle ohtlikkusest, maailmauudistest ja Eestist. Aeg lippas kahjuks aga oma teed, ja oma kurvastuseks avastasime, et meie parkimisaeg hakkab lõppema… ehk siis juba lõppes põhimõtteliselt samal ajal, kui rannas kella vaatasime. Mm… pool tundi vähemalt kõndimist tagasi autoni. Algas mõnus kondimootoriralli, et päästa mis päästa annab. “Pileti” järgi hing väga ei ihaldanud. Auto juurde jõudes õnneks leidsime, et seekord meil vedas. Ei mingit trahvi. (vahemärkus: Brisbane’s küsisime Meganilt, et kuidas selle parkimismärgiga tegelikult lood on ja saime teada, et 2P tähendab, et parkida tohib selles kohas üldse kokku ainult 2 tundi. Maksma peab alati (kui selleks on eraldi märkus – PAY and DISPLAY J. Kui ei ole, siis vist on tasuta) Tundub, et ega nad ise ka väga sellest süsteemist sotti ei saa :P)The Big Banana valmistas tõelise pettumuse, seda esiteks -To Louis: IT IS NOT A REAL BANANA!!!!!
Ei olnud ta nii BIIIIIG midagi…
Mul võttis pettumusest igaljuhul nutu kurku. Kalle kommentaar – mõttttetu! Nagu ka kohalik miniatuurne Hollandi küla.
Jooksmisest endid ilusti higiseks ajanud ja kuuma päikese käes veidi ajusid kärsatanud, tundus viimane aeg külastada Byron Bay’d ja väike skinny-dipping teha. Valisime kiirteelt kõrvalisema tee Lennox Head’iks kutsutava manatee ja kruiisisime särasilmil mägisel rannikuteel. Kahjuks kiskus ilm ära ja randa me ei saanud. Keha vajas aga vett ja seepi, seega otsisime veidi pesemisvõimalusi. Minul õnnestus kohalikus kämpingu-karavaniala pesulas jalg naiste dushiruumi ukse vahele saada ja kähku end valgeks pesta, Kalle otsustas, et ei vaja veel pesu. Liiga vähe kärbseid on hakanud ta seljale kogunema peale viimast pesu… Õhtu veetsime kohalikes Byron Bay pidutsemiskohtades (jõudsime külastada vähemalt kolme, nii selgus hommikul käe pealt templeid kokku lugedes).Järgmine päev tormasime (ok, mina, Ele tormasin, Kalle loivas, sest tal oli palav) ummisjalu randa, ja hüplesime, karglesime ja uppusime soolases ookeanivees hiidlainetes tunde. Nii nagu kõik loomadki on siinmail suuremad, nii on õnneks lugu ka lainetega. Kuigi seisin Kallest vahel ainult meetri kaugusel, ei olnud teda lainetest näha. Vahel oli tunne, et olen üldse üksi ookeanis ja teinekord viskas laine meid ootamatult ka kaldale. Väsitav, kuid lõbus! Ja pärast oli muidugi terve keha soolase veega nii seest kui väljast mõnusalt marineerunud. Byron Baysse kui (surfi)paradiisi lubasime mingi aeg kindlasti tagasi tulla.Kuna meil kiiret polnud kuhugi, auto tundus libisevat maanteel õlitatult (mida ta ka oli sõna otseses mõttes), võtsime edasi suuna Nimbinisse, mis jääb veidi sisemaa poole ja veidi kõrvale meie otseteelt Brisbane’i. Aga Nimbinit ei saanud lihtsalt vahele jätta – kõik need kuulukad vabameelsest külakesest, kus isegi ühel teatud festivalil, mida kutsutakse Mardi Gras, on ametlikult kanepi tarbimine legaalne. Priit, meie Eestlasest reisijuht, kes mainis meile ära kõik kohustuslikud peatuspunktid, rääkis meile loo ka enda Nimbiniskäigust, kuidas talle tänaval vastu tuldi ja „veidi värskendust“ pakuti (veidikese raha eest loomulikult). Meie saame samamoodi seda lugu nüüd rääkida, ainult, et MEIE oleme peaosas, ja MEILE pakuti ka seda „head kraami“. Isegi erinevates variatsioonides – muffinsitena või jointidena või kuidas soov oli. Vanemate rahustuseks saame rahuliku südamega öelda, et meie vastuseks jäi alati „ei, ei soovi“. ;) Koht ise oli aga tõesti hipimeelne, vaba, kunstiline, naljakas ja rõõmsameelne. 
Külas oli ka kuulus küünlavabrik, kus valmistatakse käsitsi küünlaid ühe vaneima meetodiga ja kaunistatakse neid samuti ainulaadseteks ja aroomiderikkaks. Segasummasuvila oli täidetud pead segi ajava aroomipilvega ning rõõmsad töölised seletasid meile tavapäeva protseduure, näiteks kuidas nad triikrauaga lõikavad kolmnurkseid püramiidjaid küünlaid ja teekannuga kallavad teeküünalde plekkümbristesse uusi teeküünlaid. Nüüd me vähemalt teame, miks neid küünlaid just niimoodi kutsutakse :P
Nimbinist juhatas üks tark mees infopunktis meid minu nõudmisel ka esimesse vihmametsa. Üks minu suurtest unistustest Austraaliasse tulles oli külastada ka ühte korralikku (või ka mitut, isegi parem!) vihmametsa! Meie iludus Holden Commodore pidi nägema nüüd natuke ka raskemaid tunde – autotee hiilis lõõskava päikese käes mäekülge mööda järjest üles ja üles... Sillad üle kärestike muutusid madalamateks, nii et vesi uhus vaikselt isegi üle sõidutee ja lõpuks muutus tee isegi nii kitsaks, et kaks autot poleks mingil juhul kõrvuti mahtunud. Hea oli, et meie luksuslik ja lopsakas Austraalia kaunitar üksi sellele teele ära mahtus. Igaljuhul jõudsime lõpuks tippu!!! Ja seal oli ilus vihmamets... kus hakkas vaikselt sadama metsavihma – teate küll, see on selline vihm, et vihmapiisad takerduvad lehtede külge ja langevad alles siis otsejoones alla, ja kuna vihmametsas on puud tohutusuured, võib pea kuklasse ajades näha vihmapiisku justkui aegluubis näo poole langemas. Väga seff!!! Vihmametsa sisenedes andis üks kohalik mees taaskord head nõu – ärge plätudega metsa minge, „leech’id“ tulevad kiusama. Öäkkka! Mis need „litchid“ veel on? Ok, kaanid. Aga kui suured? Kui tigedad ja mis häält nad teevad??? Siin suure saare peal on ju kõik suurem, ärge unustage! Plätud kadusid, tossud tulid asemele. Siiski, meie õnneks „liitchidega“ me seekord kokku ei põrganud.
Ning siis otsisime üles sellise koha mille ametlik nimetus on Surfers Paradise. Nojah, sel õhtul ta võib-olla päris paradiisina ei tundunudki, arvestades kogu seda paduvihma ja äikesetormi, mis ümberringi aset leidis. Ühine otsus: ka siia peame mõnel ilusal SUVEpäeval tagasi tulema.
Nii uskumatult kui see ka ei kõla, mõtlesime välja, et veel ühte ööd me autos magada ei taha... Ja igaõhtune smsimine Danny’le, et „täna me ka ikkagi ei jõua teie juurde“ jäi ära. Saatsime hoopis SMSi, et „TÄNA ÕHTUL ME JÕUAME BRISBANE’i!!!“ Nojah, mille peale Danny kohkus nii ära, et laskis kodust jalga muidugi, Melbourni koos oma jalkasõpradega. Tõnissoni lause „oleksin kodust ära läinud, kui oleksin teadnud, et SINA tuled“ pidas seekord kenasti paika – Danny teadis, et tuleme ja panigi ajama. Eriti kaval mees! :) Olgu, aga me otsustasime ikkagi külla minna – Megan, Danny naine, ei suutnud nii kiiresti evakueeruda. Meie jaoks tundus üle 4 nädala ööbida kellegi soojas ja hubases kodus absoluutselt taevalik! Kalle lisamärkus: Ja kusjuures üle nelja nädala käia dushi all niimoodi, et ei pea pead pestes kummardama, see on ka päris mugav.Mis me siis siin Brisbane’s teinud oleme, küsite? Oleme tööd otsinud, oleme linna vaadanud, oleme ringi jalutanud, oleme botaanikaaias käinud, oleme muuseumit külastanud. Ehk pajatame meie siinsetest tegemistest mõnel teisel korral pikemalt.
Ja mina, Kalle, olen käinud nüüdseks juba 2 korda jalkatrennis. Niisiis, ma pidin selleks, et jalkatrenni jõuda, tulema siia, Down Under’isse... aga end liigutada ja otseloomulikult jalkat mängida on absoluutselt jumalik, kuigi kohati ka päris väsitav.Ja täna juhtus päris huumoririkas episood, kui jalutasime Kangaroo Point’i (mis on kohalik linnaosa) treppidest üles ja jäime sealset vaadet nautima ja puhkama. Samal ajal oli seal ka asiaatidest koosnev turismigrupp, kes sädistasid vahetpidamata ja pildistasid kogu aeg. Kui me märkasime, et jääme ühele pildile ette ja hakkasime veidi kõrvale astuma, hakkasid kõik pilusilmad seletama, et ei-ei, tulge ikka pildile tagasi. Ja nii me seda ka tegime, millele järgnes fotosessioon, kus algul üritasid kõik korraga meiega koos pildile jääda ning siis ka kõik ükshaaval. Arvestades seda, et kõiki pilte tehti ka keskmiselt umbes 3st kaamerast, siis võib sellel platvormil meist tehtud piltide arvuks lugeda umbes 60. Me ainult naersime antud situatsiooni üle, ega taibanudki, et oleks võinud ka enda kaamerast lasta kõikide asiaatidega pilti teha. Seega meil endal kahjuks puudub fotosüüdistus sellest, aga uskuge mind, see oli tõesti nii...
