esmaspäev, 30. aprill 2012

Kohalikud kuulsused

Calgary’sse jõudes selgus, et nädalavahetusel toimub siin ComicExpo, mistõttu on hostelikohtade saamine raskendatud. Me proovisime esimesena Hi-Calgary hostelit, kus nad majutasid meid ühistoa hinnaga alla keldrisse töötajate ruumi, mis meeldis meile väga, kuna olemine oli seal justkui privaat-toas. Hostel ise on ka väga hea, suuri miinuseid ei leidnud, kuid meie jaoks üsna ebameeldiv oli, et nad ei paku tasuta parkimist. Hostelis kohtusime juhuslikult 3 eestlasega, kes tundsid meid ära meie blogi järgi! Hea, et blogist on ka mingit kasu peale mälestuste üleskirjutamise. Eestlastega sai õhtuti piljardit toksitud, mis on täiesti tasuta lõbu selles hostelis, kuigi pidime möönma, et nad kurivaimud olid selle mängu päris käppa saanud juba ning me rõhusime rohkem õnnele.
HI-Calgary's õnne proovimas
Calgary linn jättis kohe alguses igati sümpaatse mulje. Me olime küll kuulnud juba varem, enne Edmontoni minekut, et Calgary pidi lahedam olema, kuid ma ei arvanud, et erinevus kahe linna vahel nii suur võib olla! Edmontoni linnaplaneering on kuidagi kuiv ja igav, miski väga ei sobi kokku ning selliseid inimsõbralikke kohti on väga vähe, mis on vastupidine Calgary’le. Calgary on seni jätnud mõnusa sooja mulje, kus hea meelega võiks kauem peatuda. Kuigi me polnud Torontos väga kaua, võiks isegi öelda, et Calgary meeldib meile rohkem kui Toronto, mis oma suuruse ja autorohkusega ei tundunud nii hubane linn olevat.
Vihmane Calgary kesklinn
Esimesed päevad Calgarys olid vihmased ja külmad, aga õigeid valikuid tehes võib ka selliseid päevi reisil olles nautida. Pärast kiiret ringi kesklinnas jäi eriti silma Olümpiaväljak, kus võib näha ka autahvlil Allar Levandi nime, kes võitis Calgary olümpiamängudel pronksi. Aasta siis oli ’88. Hiljem läksime ka spordimuuseumisse Olümpia parki. Päris hea muuseum oli, igatpidi interaktiivne. Sai proovida jäähokilööke, suusahüppeid, poksimist jne. Film, mida näidatakse iga pooltund ja täistund, kokkuvõte Kanada Kuulsuste Halli (Hall of Fame) inimestest ja nende võitudest oli emotsiooniderikas ja hästi tehtud.
Paraolümpia kiirusrekordit purustamas
Skoor jäi avamata...
Ele vasakhaak Lennox Lewise vastu
Kes otsib, see leiab
Kui ilm ilusamaks läks, sai käidud ka kohalikus loomaaias, mis peaks kuulu järgi olema Põhja-Ameerikas paremuselt teine ja Kanadas suuruselt 2. kohal. HI-liikmekaardiga saab kusjuures pileti poole odavamalt! Noh jah, veidi pettunud olime, kuna tundus, et loomi oli vähe. Ütleme nii, et Mati Kaal on oma tööd väga hästi teinud ning Tallinna Loomaaias on poole rohkem loomaliike kui Põhja-Ameerika paremuselt teises zoopargis (vastavalt 595 ja 290 erinevat liiki, 7753 isendit Tallinna loomaaias vastukaaluks veidi üle tuhande Calgary’s). Muidu oli ülesehitus hea ning need loomad, kes olid, olid hästi nähtavad ning muhedad muidugi. Eriti vinged olid jõehobud ja valge pika karvaga mägikitsed, keda ma kunagi varem oma elus näinud ei olnud. Jasper rahvuspargis pidi neid ka ühel teatud matkarajal tavaliselt nägema (jutt käib siis ikka valgekarvalistest kitsedest, mitte jõehobudest). See oleks küll vinge... Loomaaias viitsisime Kallega isegi 45 minutilise järjekorra ära oodata, et näha spetsiaalset pingviinide näitust. Pean tunnistama, et see oli ootamist väärt küll. Ma poleks arvanud, et pingviinid nii aktiivsed ja julged on! Plärtsatusi, sukeldumisi, kiiret siblamist oli terve ruum täis, nii et ei teadnud, kuhu kaamera suunata. Austraalias nägime maailma väiksemat pingviinisorti (30 cm pikad) ning Uus-Meremaal sai ka looduses paari veidi suuremat pingviini nähtud, kuid siin sai näha humbolt, kollaste vuntsidega rockhopper pingviine ja suuruselt teisel kohal olevaid kuningpingviine (kuni meetripikkused). Väga ilusad ja ülimalt majesteetlikud.
Murelik gorillapoiss tahaks
hoopis Tallinna loomaaeda
Kuningpingviin



















Õhtul kohtusime Kalle vana klassiõe Dagny ning tema kihlatuga, kes töötavad praegusel momendil Calgary’s. Koos sai mehhiko söögikohas õhtusööki nauditud ning pärast nende korteris juba järgmise päeva plaane peetud – tekkis mõte minna koos Banff loodusparki matkama.
Vaade Dagny ja Stefani rõdult kesklinnale

laupäev, 28. aprill 2012

Esimesed virmalised ja „Pahamaa“

Auto sai magamistoaks ilusti korda sätitud – kaks tagumist istet tõstsime autosse ristipidi, seljatugedega akende vastu ning istumisalused omavahel kokku. Mahutsid ideaalselt nii, et keskele moodustus mugav voodialune. Austraalia sõbralt saime tasuta korraliku madratsi, mida tal enam vaja ei olnud, see sai istmetele paigutatud nii, et ühe otsa alla läksid kohvrid ka ja mõnus mugav voodi oligi valmis. Poest veel kiirelt mõned eriti olulised asjad nagu sülearvuti autolaadija, külmakast toidu jaoks ja üks väga paks ning suur autoatlas Canada Back Road Atlas (WalMart’i poest). Paak bensiini täis ja olimegi sõiduks valmis.
Meie magamistuba
Muidugi läks linnast väljasaamisele ja asjatamisele parajalt kaua aega, nii et lõpuks väga kaugele me omadega ei jõudnudki, kuid üht-teist nägime enne pimeduse saabumist siiski.

Me valisime kohe alguses kiirteele paralleelse tee, et rahulikult oma rütmis Kanada preeriamaastikuga tutvuda. Enamus läbitud maastikku oli kummaliselt tasane. Nagu liiga tasane, et tõsi olla! Kuldkollased põllud, helesinine taevas ja valged üksikud pilverüngad vaikselt edasi rühkimas. Kui tundus, et oleks aeg magamiskohta otsida, sõitsime kõrvalteelt veel väiksemale teisejärgulisele teele ning võimalusi ööseks tee äärde „parkida“ oleks jagunud piisavalt, kuid meil tekkis huvi ühe looduspargi vastu, kus tundus, et võiks olla mõnus öö veeta. Tegemist oli Dry Island Buffalo Jump nimelise pisikese looduskaitsealaga, mis kujutas endast 200 m vertikaalset langust, kus vanasti piisoneid karjakaupa surmati neid sellest järsust orust alla jooksma sundides.
Piison kaljuservalt alla hüppamas
Me ei oodanud midagi väga erilist, kui sinna suuna võtsime, kuid see oli väga lahe, mida nägime – tasane maapind läks äkiliselt üle sügavaks oruks justkui noaga lõigatult. Org ise oli täis kummalisi mäemügarikke ja kõige keskel voolas Reed Deer jõgi.  Teiselpool orgu jätkus ideaalselt sile maapind oma kollaste põldudega. See, mida nägime, oligi algus Pahast maast ehk badlands, nagu nad siin kutsuvad. „Paha“ seetõttu, et tegemist on juba jääajal tekkinud vulkaanilise tuha sisse uuristatud maastikuoruga, mis on kuiv nii taimedele kui inimestele sealt läbi reisimiseks.

Üllatusi jagus ka ööseks, kui juba tegelikult magama olime jäänud. Kella 12 ajal oli mul äratus pandud, et päeva viimane antibiootikumi tablett ära süüa, mistõttu ärkasin korra üles. Aknast välja vaadates, tundus, et taevas oli midagi veidrat. Äratasin Kalle ka üles ning läksime välja uudistama. Tegemist oli ehtsate virmalistega! Taevas oli selge ja tähti täis, põhjasuunas olid kõige eredamad toonid ning meie peade kohal veidi õrnem rohelus. Virmalised tantsisid päris korralikult ning jube ilus oli neid vaadata! Üritasime ka pilti teha, kuid selleks läks meil ikka aega, et pihta saada, mis funktsioone kaameral kasutada, ning siis ei olnud virmalised enam nii tugevad. Midagi saime pildi peale, eks teine kord juba teame paremini, kuidas õigeid pilte teha. Taevatants kestis veel pikalt edasi, kuid külm temperatuur ja uni ajasid meid peagi autosse tagasi.
Üks äbarik pilt virmalistest
Järgmine päev suutsime rohkem kui 4 tundi veeta Drumhelleri ehk Royal Tyrrell muuseumis. Tegemist on maailma suurima paleontoloogiat kajastava muuseumiga. Enamus fossiile oli kaevatud sellest samast Red Deer jõeoru looduspargist, kust pärinevad ka paljud maailma erinevates muuseumites asuvad dinosauruste skeletid. Pinnakihid selles orus on tekkinud ajavahemikus 67-75 miljonit aastat tagasi, mis pärast jääaega, kui Red Deer jõe org paljandus, muutusid nähtavaks. Harisime end teadmisega, mis dinosauruste põhiliike on olemas, kuidas neid üldse liigitati ja kes neist on suurimad, kes lihasööjad, kes lindude sarnased jne jne. Dinosauruste põhitüübid, mis jäid meelde olid türannosaurus, kamarasaurus, tseratopsiasaurus, stegosaurus, hadrosaurus ja nii mõnedki veel. Kuigi me pole Kallega just suured fosiilide fännid, oli muuseum igati põnev ja hästi üles ehitatud. Tasub kindlasti külastamist!
Üks väikseim türannosauruse täielik
skelett surmapoosis, kes siit Albertast leitud on
Dimetrodoniga tõtt vaatamas. Uskumatu elukas!
Tserotopsia e rohusööja sarveline
Mammut ja Kalle, juba veidi uuemast ajastust
Üks jõhkramaid ja suuremaid karnivoore
türannosaurus rex, koos herbivoori tserotopsia saurusega
Pahamaa on küll kuiv, kuid on teatud looma- ja taimeliike, kes seal ikkagi elavad. Nägime päris palju üliarmsaid Richardsoni maa-oravaid (Richardson's ground squirrel e gopher) ja ka muula kõrvadega kitsede (mule deer) väikseid karjakesi. Looduspargist väljas nägime isegi ühte antiloopi, kuigi neid pidi järgi olema selles pargis vaid 40 ringis. Kalle nägi ka poole meetri kaugusel pargi haruldast väikest tripimadu (garter snake), kelle hammustus ei tohiks inimesele ohtlikuks osutuda.
Mule deer ehk muulakõrvadega kitselised
Richardsoni maa-orav e gopher
Drumhelleri küla lähedal sai veel paaril vaateplatvormil käidud, hoodoosid lähemalt uuritud (seeni meenutavad kivivormid), Last Chance pubi külastatud ja ka Kanada kõige paremini säilinud vana söekaevandust Atlas Cole Mine pildistatud. Öö saabudes jõudsime peaaegu Dinosauruste pargini välja.
Hoodoo ja seeneline
Mägikrookused



















Maailma suurim dinosaurus, 26.2 m kõrge Türannosaurus Rex
Last Chance Saloon ehk viimane
võimalus moosipurgist õlut juua
Atlase söekaevandus
Ainuke säilinud sellelaadne puusild Kanadas


















Dinosauruste pargi puhul mõtlesime küll, et kas ongi mõtet enam sinna sõitma hakata, kuna Paha maad juba nägime küll Drumhelleri lähedal, kuid tegelikult on see Unesco kaitse all olev ala oma vaadetelt tsipa vägevam. Tuuri eest me maksma ei hakanud, vaid jalutasime paar tasuta jalgrada läbi (2. matkarada oli väga hea!).
Dinosaur Provincial Park

Kuul

Pigem Bahama kui Pahamaa
Teel Calgary’sse sai ka peatus tehtud Brooks akvedukti juures, mis osutus küll suht mõttetuks vaatamisväärsuseks.

Eriti äge kõikide nende kohtade puhul oli see, et kuna turismihooaeg pole veel alanud, siis jagasime kogu seda Pahamaad vaid mõne üksiku teise uudistajaga. Meie arvates polnud Pahamaa üldse paha!

esmaspäev, 23. aprill 2012

Varajane jaanipäev

Tähistamaks autoostu ja nägemaks kohalikke sõpru veel viimast korda, otsustasime teha grilliõhtu meie HI-Edmontoni hostelis. Päevaks kujunes laupäev, kuna siis lubati juba soojemat ilma ning laupäeval ju kõigil aega ka tavaliselt. Grilliõhtule kohaselt marineerisime liha ja suur soov oli teha ka midagi eriti Eestimaist. Kartulisalat on ju küll eestipärane, kuid ka väga tavaline Saksamaal ning Rootsis... Seetõttu langes otsus hoopis küpsisetordi kasuks. Ainus probleem oli, et kust leida õigeid küpsiseid ja kust saada magusat kohupiima? 
Rahvaste paabel grillil
Kanadas on Ukraina kultuur suhteliselt sügavalt juurdunud, mistõttu panustasime Ukraina, Vene ja Poola poodidele. Aga tark Internet juhatas meid hoopis West Edmonton Mall’i lähedale European Deli poodi, kus pidi olema kaupu natuke kõigist eelmainitud riikidest. Suur oli meie üllatus, kui leidsime sealt poest kõige tavalisemaid Selga küpsiseid!!! Paki peale oli kirjutatud suisa eesti keeles, mida oli igati tore vaadata. Veider oli ainult see, et küpsised olid vahtrasiirupi maitselised! :D Tore, mingi eesti-kanada miks – küpsised Eesti, vahtrasiirup Kanada oma. Huvitav oleks teada, kas Eestis on need ka nüüd müüki tulnud? Eestis olles ma küll selliseid teeküpsiseid pole kunagi näinud... Igaljuhul ostsime neid kohe suure posu, et teinegi kord saaks küpsisetorti teha. Head odavad olid ka $1.46. Magusat kohupiima leidsime sealt samuti! Kuna valikus oli ainult magus kohupiim rosinatega, ei jäänud meil muud üle, kui see ära osta päris kirve hinnaga $8 450g. Poes leidus veel ka palju teisi Laima tooteid, musta leiba ja erinevaid sprotte. Ühtegi päris Eesti toodet ei leidnud, millest oli kahju, kuid Läti ja Leedu tooteid oli küll.

Kogu laupäevane üritus kukkus välja ülitoredalt – kõik said tulla ja õnneks ei tulnud keegi hostelist õiendama ka, et mis pidu me siin peame. Šašlõkk tuli välja imehästi ning küpsisetordi menu oli suur. Meilt nõuti isegi retsepti, et kuidas seda kooki ikka teha. Lahe on ka see, et samamoodi nagu Eestis, loojub ka Edmontonis praegusel ajal päike kella 9 ajal õhtul! Uskumatu, kas pole? Me uurisime, et tegelikult asub Edmonton Tallinnast umbes 650 km lõunapool, mistõttu on eriti kummaline, et virmaliste nägemine Eestis nii tihe pole kui siinkandis.
Grillmeister
Pühapäeval avastasime hommikul, et Fort Edmontonis ehk Edmontoni kindluses toimub tasuta Earth Day (Maailma päeva) festival. See kindlusepaik avatakse tavaliselt alles maist ning seal on vähemalt $15 pilet, kuid tänase ürituse tõttu oli sissepääs tasuta. Me muidugi ei saanud seda kasutamata jätta. Olime algul üpris skeptilised kogu ürituse ja koha suhtes, kuna meil Kallega oli meeles veel Torontos asuva Fort York’i väljanägemine. Meie skeptilisus kadus aga hetkega, kui sinna jõudsime. Koht oli ülilahe! Tegemist on suure vabaõhu-muuseumiga (Kanada suurim ajaloopark!), kuhu on tervest Edmontonist kokku korjatud parimad ajaloolised arhitektuuripärlid! Ala on väga suur ning see on jaotatud tänavateks erinevate kümnendite kaupa (1920, 1905 ja 1885 aastad). Algus on kõige tänapäevasem, kuid lõpuks jõutakse kindluse juurde välja. Ilm ka muidugi soosis meie mõnusat äraolemist, kuid tõesti, meil oli hea meel, et me Edmontonist niimoodi ära ei läinud, et me selle koha nägemata oleksime jätnud. Vanadest filmidest nähtud kauboi-tänavad uhkete majadega, ägedalt sisustatud poed, eramajad ja taluhooned ning kõige lõpus kindlusepaik ise oleksid igati ka väärt, et külastuse eest $15 või rohkemgi välja käia. Edmontoni kaubanduskeskusega ei anna seda kohta võrreldagi.
Tänav 1905 Fort Edmonton Pargis
Ehe western
Tõllas
Rummikelder
Kindluse peahoone
2 blondi
Üks teine hiljutine jalutuskäik oli samuti üsna meeliülendav. Nimelt käisime laupäeval Alberta ülikoolilinnakus. Väga lahedalt disainitud hoonetegrupp, koos hubaste istumiskohtade ja toreda atmosfääriga. Huvitav on see, et me just viimase kahe Edmontonis veedetud päevaga avastasime ühed ägedamad kohad, aga parem hilja kui mitte kunagi.
University of Alberta
Täna on Meeri nimepäev. Meie kassineiu Eestis kannab just seda nime, mistõttu on päris õige aeg kirjutamaks, mis seiklusi ta kodus viimastel päevadel läbi elas. Paar päeva tagasi kuulsime oma healt sõbralt, kes tema eest hoolt kannab, et Meeri on kaduma läinud. Pole juba kaks õhtut koju tulnud, mis on veider, kuna ta tavaliselt on alati õhtul ukse juures ja ootab sisselaskmist. Nojah, järgmine hommik saime õnneks teada, et meie Meeri oli tervena kodus tagasi. Ta oli hoopistükis kinni püütud hulkuva kodutu kassi pähe. Me sõber sai kõne loomade hoiupaigast pärast kuulutuse lisamist nende kodulehele, et pildil olev kiisu on varjupaigas ootamas. Nad tahtsid ka Meerist ise kuulutuse üles panna, kuid veel ei jõudnud seda teha. Kuulutust me kiisust ja pilti temast võite vaadata sellelt lehelt: http://www.pets.ee/kodus/kassid/4895.htm Vaene Meeri! :D Loodame, et ta ei pidanud palju üle elama...

Homme võtame suuna Drumhelleri ning dinosauruste suunas ja seejärel sihtpunktiks Calgary.

reede, 20. aprill 2012

Uued autoomanikud

Tänasest oleme ametlikult autoomanikud! Eile vaatasime veel ühte autot, mis aga tundus väga kahtlane, nii et otsustasime ikkagi ära osta Dodge Grand Caravan Minivan 1999, halli värvi ja 7-kohaline, mis oli meile juba varem silma jäänud.
Meie reisivagun
Autoost kujunes omamoodi väga huvitavaks, nii et mõtlemisainet jagub siiamaani.

Leidsime kuulutuse Kijiji kodulehelt ja auto maksumuseks oli kuulutusel $1700. Kokku käisime vaatamas 5 autot, see tundus kõige parem valik olevat ja selle hind oli samuti kõige kallim. Juba esimest proovisõitu tehes, suutsin mina kui „foxy lady“ (kaval nagu rebane – toim.) hinna kaubelda $1300-le. Lihtne nipp on öelda, et tulime just ühte teist autot vaatamast, mis maksis $1300, mis vastas ka tõele ja mille olukord oli palju parem, mis enam nii tõele ei vastanud. Omanik algul puikles vastu, kuid siis andis alla. Õhtul saatsime veel e-maili talle, et me oleme nõus auto ära ostma, kuid me tahame teha autole mehaaniku ülevaatust (kõigile rohkem kui 12 a vanadele autodele on see ka kohustuslik, et kindlustust saada). Ülevaatuse eest olime nõus ise maksma, ning kui ülevaatus on korras, siis ostame auto ära $1200, kuna ülevaatus maksab midagi $200 piires. Siis läks asi huvitavaks – esialgu saime vastuse, et ok, see tundub hea diil olevat, kuid järgmisel päeval tuli veel üks e-mail omanikult, et nad tegid ise ülevaatuse ära, tal on kõik paberid ka selle kohta, ning seetõttu oleks hinnaks endiselt $1300.

Nojah, oleksime küll tahtnud väga ise teha ülevaatust, kuna kunagi ei tea, kas see mehaanik, kelle juures ta käis, on ta kinnimakstud sõber või mitte, kuid ega meil suurt valikut ka polnud.

Kui jõudsime õhtul omaniku juurde, et autoga veel viimane kiirtee test ka teha, ning siis see ära osta, tuli omanik lagedale uudisega, et lisaks ülevaatusele ($100), lasi ta ka mehhaanikul auto süüteluku ära vahetada, mistõttu läks tal kõik kokku umbes $400 (tal oli ka arve selle kohta). Aga, kuna mehaanik ütles, et auto esipidurid ei ole enam väga head (vahetamine läheks maksma $200 piires), siis on omanik nõus müüma auto meile $1100!!!! Kus peitub siin konks, läks mul pirn peas põlema... Omanik pani autosse sisse $400, kuigi me oleksime auto ära ostnud ka ilma selleta, ning siis veel laseb hinnast alla ka!!!! Tavaliselt sellise jutu peale tõstetakse hinda! Nojah, kuid mis saab meil selle vastu olla, kui hind $1700-lt $1100 peale langetatakse! Me lõime käed ning auto oli peale ostu-müügi lepingu allkirjastamist meie oma.

Kanadas on lisaks veel selline seadus, et auto numbrimärk ei kuulu autoga kokku, vaid kuulub inimesele. Ilma numbrimärgita sõita aga loomulikult ei tohi. Seetõttu, et autot kohe enda koju transportida, peab olema sõber või tuttav, kellel on mitu numbrimärki. Meil vedas, et austraallane, kellega me autosid koos käisime vaatamas, omas ka ühte Texase numbrimärki (millel puudus tegelikult kindlustus, kuid kuna sõit ei olnud pikk, olime nõus seda riski võtma).

Täna läksime siis esimese asjana kindlustust sõlmima (ilma kindlustuseta ei tohi siin sõita ega saa ka autot registreerida). Valisime Sadler Insurance firma, mis asub Whyte Avenüül kohe autoregistri kõrval. Kindlustuse saamine on välismaalastele võimalik ainult rahvusvaheliste lubade olemasolul ning väidete järgi on olemas põhimõtteliselt ainult üks firma, kes seda teeb. Kõige odavam variant maksab aastaks $1835, mis hõlmab nii loomaga kokkupõrke kahjukulusid või ilmastikuoludest tingitud kahjumi kindlustust kui ka miljon dollarit tervisekindlustust autojuhile-kaasreisijatele, ning samas summas kulude katmist kui meie peaksime kahjustama teist sõidukit. Meie enda sõidukit ei parandata, kui meie õnnetuse põhjustame. Me ise võtsime selle variandi, kuna me auto on nii odav, et aasta aega sedasorti kindlustuse maksmine ei tasu lihtsalt ära.

Niih, keeruline jutt sai nüüd vast otsa. Igaljuhul on võimalik see aastane summa maksta ka kuu kaupa $156.20, mille me ka valisime, kuna lepingut võib katkestada ning siis ei pea kõike raha maksma.

Kindlustuse jaoks oli vaja kaasa võtta:
  1. rahvusvahelised juhiload;
  2. auto ostu-müügi leping (bill of sale);
  3. 12 aastat vanale või vanemale autole ka mehaaniku ülevaatuse leht (car inspection);
  4. oma pangast tõend (void check), et sinu arvelt võib iga kuu teatud summa maha võtta vms. Me lihtsalt helistasime Eesti Toronto Ühispanka ning 30 min jooksul nad e-mailisid meile selle tõendi.
Üks tähelepanek kindlustusega seoses veel. Kindlustus, mis on küll Kalle nimele, kehtib ka mulle ning see on mulle tasuta. Ma võin ka autoga sõita (formaalselt mitte väga tihti, kui vahel), ning kui ma peaksin ka kogemata avarii tegema, siis katab kindlustus endiselt kõik kulud. Kokkuvõttes saab kindlustust tasuta laiendada rohkematele inimestele kindlustuse omaniku nõusolekul.

Pärast kindlustust läksime tegema registreerimist. Registreerimine aastaks maksab umbes $80 piires, kuid huvitav on see, et see summa, ning ka mis kuuni registreerimine kestab, oleneb perekonnanime eestähest. Kuna Kalle perekonnanimi algab R tähega, siis saime kindlustuse kuni 2013 aasta augustini. Veider süsteem. Maksma läks ka seetõttu nati rohkem - $109. Ning nii nagu mainisin juba ülevalpool, jääb numbrimärk meile, ja kui me peaksime uue auto ostma saame seda ilusti edasi kasutada sellel uuel autol.
Minu elu esimene päris oma numbrimärk
Registreerimisbüroos küsisin igaks juhuks üle ka enda lubade kohta, et kas tohin nendega sõita, kuna mina endale Eestis tegelikult rahvusvahelisi lubasid ei lasknud teha. Minu õnneks on mul veel vanemat sorti Eesti load (need suured), kus on tagaküljel ka inglise keele tõlge. Üllatuseks sain teada, et tohin nendega sõita küll, ja et politseil ei tohiks nende lubade vastu mingit pretensiooni olla! See oli väga hea uudis. Kordan aga igaks juhuks üle neile, kes Eestis mõtlevad, kas rahvusvahelisi lube teha või ei, et KINDLUSTUST ei saa ilma rahvusvaheliste lubadeta. Seega, meil läks imehästi, et üks meist tegi rahvusvahelised load ning mul on inglise keelne tõlge lubadel olemas.
Meie tulevane magamistuba
Registreerimisbüroost saime kaasa kohe oma auto numbrimärgi (ainult ühe, sest siin kasutatakse numbrimärki ainult auto taga) ning kogu asjaajamine oligi aetud. Registreerimiseks on muidugi vajalik aadressi olemasolu, kuhu nad saadavad kuu aja pärast aastase registreerimistunnistuse, seni võime sõita kuuajase ajutise tunnistusega. Me kasutasime praegu hosteli aadressi, kuid arvatavasti tahaksime seda varsti muuta. Aadress peab kindlasti olema Alberta aadress nii kindlustuse kui ka registreerimise puhul.
Uurisime ka seda varianti, et kui teeksime Kanadas kohalikud load, siis kindlustus sellest ikkagi ei väheneks, kuna meil pole Kanadas sõidukogemust. Pikendades olemasolevat kindlustust järgmiseks aastaks, saaksime mõnikümmend dollarit aastas odavamalt.

P.S. Viimased teadmised, kuid hiljem, kui kindlustuse tegime, on sellised, et kindlustusmakse IKKAGI väheneks, kui kohalikud load oleks. Meie kindlustuse tsikk ei viitsinud seda arvatavasti uurida õigel ajal. Vahetades rahvusvahelised load kohalike Alberta lubade vastu tuleb teha teooriatest (maksab midagi $17) ja kaks nädalat hiljem saab teha sõitutesti, mis maksab omakorda mingi summa (yle $100 oli kindlasti). Rahvusvahelised load ja ka Eesti load korjatakse ära (variant on, et ära rahvusvahelisi lubasid neile mainigi ja jäta salaja alles) ja kohalike lubadega väheneb kindlustusmakse meie 151-lt dollarilt umbes 82 dollarile. Päris suur vahe! Ainus asi, vähemalt meie kindlustus-tsiki s6nul on veel see, et nad tahavad Eestist tõendit, et oled omanud autot või oled olnud kirjas kellegi autopaberites kui kaassõitja. Mida pikema perioodi kohta see on seda parem. Nad kutsuvad seda kui tõendit sinu "driving history". Samas, meie tuttav brasiillane ei pidanud sellist tõendit esitama, seega... kes viitsib veel edasi uurida, võimalusi tundub olevat...
Ja Alberta lubasid tehes peab olema notariaalne tõlge eesti juhilubadest. Rahvusvahelised load, mis justkui olekski see tõlge ju ometigi, neile ei sobi.

neljapäev, 19. aprill 2012

Hetkeseis

Lõpuks on nädalavahetuse tohuvapohu maha rahunenud ning elu kulgeb taaskord rahulikumas rütmis. Nagu ennegi mainitud sai, elame me Kallega praegu HI-hostelis privaattoas (privaattoa hind: $62 öö, 4 ööd pakkumine: $217). Hostelil pole tegelikult viga midagi, ainult privaattoad on palju väiksemad võrreldes eelmise hosteliga ning pole nii atraktiivsed samuti. Muidu on hostel igati puhas ja okei, viimasel ajal vaid päris  korralikult rahvastatud.
Go-Backpackers'i viimased asukad
HI-Edmonton hostelis pinksi harjutamas
Kui me siia maabusime, võtsime eelmisest hostelist kogu tasuta ja ülejäänud söögikraami kaasa (mida oli kokku oma 3 kastitäit) ning tõime siia hostelisse, et see lihtsalt raisku ei läheks. Parema kraami jätsime muidugi endale, kuid ega me ka vaja 5 pakki jahu või kolme pakki soola. Vähemalt siinsetel inimestel oli 13ndal reedel rõõmumoment olemas, kui nad kööki sisenedes tasuta toidukraami nägid. Pealegi, enamus sööki on praeguseks juba kadunud.

Reedese seisuga lõpetasin ka oma kontoritöö, põhjusel, et neil sai lihtsalt töö otsa. Õnneks viimase nädala sain seal veel uurimustöö alast tööd, mis oli paremini tasustatud failide sorteerimise tööga võrreldes. Nüüd on me edasised plaanid leida kiiremas korras auto ja arvatavasti sõidame siis sellega juba teise linna (kas Calgarysse, Alberta provintsi suurimasse linna või Vancouverisse). On aeg edasi liikuda, isegi jänesed Legislature pargis on juba oma valge talvekasuka halli suvekarva vastu vahetanud ja jää North Saskatchewan’i jõelt kadunud!
Jänes hallis rüüs
Kollane koolibuss hallis maailmas
Senimaani oleme vaadanud nelja autot, millest üks on ka silma jäänud. Täna igaks juhuks üritame vaadata veel kahte autot, ning siis homme tuleb otsus langetada. Mudelitest oleme huvitatud eelkõige Pontiac Montana minivan’ist ja Dodge Caravan minivan’ist, mis on head pikad autod ning kui istmed kokku lükata, peaks magamisruumi seal olema küll. Samas, kui eesti sõbrad tahaksid ka Kanadasse tulla ja meiega reisida, siis on autos 7-8 kohta. ;) Loodame, et autoost ikka õnnestub, eks see üks paras Bingo loto ole. Me väga kalleid autosid ei ihalda, sest ka kallis auto võib samamoodi paari päevaga otsad anda nagu odav auto. Hinnapiir on olnud siiani $500-2000, enamus autosid on jäänud nii $1500 piiresse.
Pikemalt saab auto-ostust kirjutatud juba siis, kui meil autopaberid käes on. Oleme uurinud autokindlustuse ja registreerimise kohta, ning võibolla pakub see paberimajanduse protseduur huvi neile, kes ka tahaksid Kanadas autot soetada.

Kuigi oleme Edmontonis viibinud 2 ja pool kuud, jõudsime me alles eelmisel nädalavahetusel Edmontoni peamist turismiatraktsiooni vaatama, milleks on West Edmonton Mall ehk Lääne-Edmontoni kaubanduskeskus. Kas pole veider, et linna suurim turismiatraktsioon on kaubanduskeskus? Linna kohta ütleb see nii mõndagi, et elanikud ise ja ka kõik teised peavad kaubanduskeskust selle linna suurimaks vaatamisväärsuseks. Minu meelest on see küll veider, hoolimata sellest, et nad kutsuvad seda siin maailma suurimaks (ma sügavalt kahtlen selles tegelikult, kõik kõige suuremad asjad on ju alati Hiinas!). Selles kaubanduskeskuses on olemas lõbustuspark, veekeskus, mini-golf, uisuväli, lasketiir jne. Kõige lahedam asi oli seal minu meelest suur laev Santa Maria, mis peaks olema täpne koopia laevast, millega Columbus Ameerika avastas. See on päris ilus! Lõbustuspark on enamasti suunatud väga väikestele (üks selline korralikum Ameerika Mäed stiilis atraktsioon tundus hea, kuid sellel päeval kui meie seal olime, ei töötanud) ja hinnad pidid nii veekeskuses kui muudel atraktsioonidel päris kallid olema võrreldes teiste sarnaste keskustega. Kogu kaubanduskeskusel on kokku 5 erinevat postikoodi ning see võtab elektrit sama palju kui tavaline 50 000 elanikuga linn.
Meie arvamus jäi kaubanduskeskusest samaks – tegemist on ikkagi tavalise kaubanduskeskusega, mis on lisaks veel ka topelt ülerahvastatud enamustel nädalavahetustel.
Santa Maria
Lõbustuspark kaubanduskeskuses

Vahepeal olen jätnud mainimata, et mul on juba pikemat aega olnud kurk väga valus. Nüüd lõpuks, kui sain aru, et kodukeemia ja käsimüügi ravimid ei anna tulemust, otsustasin minna arsti juurde. Välismaal olles tundub arsti juurde minek 10 korda tüütum, kui kodumaal, kuid tegelikult oli kogu asjaajmine palju lihtsam, kui arvasin. Vaatasime netist „medical clinics in Edmonton“ või „hospitals in Edmonton“ ning saime vastuseks suure posu asutusi. Valisime neist kõige lähedalasuvama ning marssisime sinna sisse. Selgus, et selles kliinikus nad mulle arsti vastuvõttu organiseerida ei saanud, kuid nad juhatasid mind teise kohta, mis ponud ka kaugel. Neil on siin Kanadas ka sellised pisikesed kliinikumid (meie poolt külastatud asutuse nimi oli Medi Clinic), mis toimivadki nii, et aega telefoni teel vist kinni panna ei saa, vaid vastuvõtt toimib elavas järjekorras. Õnneks oli seal peale meie veel vaid 1-2 inimest, seega saime suht kohe letti. Arst kulutas mulle täpselt 2 minutit, vaatas kurku ja kirjutas antibiootikumid välja. Visiiditasu läks $40, ravimid ise maksid umbes $23. Summad loodan tagasi saada Eestis sõlmitud kindlustuselt. Neil on internetis kahjuteatamise vorm, mis tuleb esimesel võimaluselt pärast „juhtumit“ kohe täita ja neile saata. Nad vastasid mulle e-maili teel, et ma saatku tšekid postiga Eestisse. Loodan, et nad kannavad mulle kulutatud raha peagi arvele. Parem olgu, et need antibiootikumid siis ka oma töö ära teevad! Eestis enne äratulekut oli paljudel mu tuttavatel mandlioperatsioon. Ma kohe kindlasti ei taha valusa kurguga oodata, et asi nii kaugele läheks.

Oma uurimustööde käigus sain ka veel teada, et Edmontoni peetakse üheks päikeselisemaks linnaks terves Kanadas. Võrdluseks saab tuua, et kui Eestis on aastane sademete hulk 535-727 millimeetrit, siis Edmontonis on see vaid 477 millimeetrit aastas. Oleme märganud seda ise samuti, et siin sajab ülimalt harva ning kuiv õhk rikub nahka (sõrmenukid kestendavad ja väiksed haavandid on kerged tulema).

reede, 13. aprill 2012

13 ja reede


Tasub vist alustada sellega, et ma pole kunagi eriti ebausklik olnud ning pole 13nda kuupäeva ja reede kokkusattumist kunagi kartnud. Kuid peale tänast võiks seda ehk isegi uskuda. Nimelt koputati meie uksele kell 6.30 hommikul ja öeldi, et me peame kella 6ks õhtul välja kolima. Hostel suletakse, kuna hosteli omanikud pole majaomanikele renti maksnud juba eelmise aasta juunist alates. 
Turvamehed valvamas, et keegi midagi väärtuslikku hostelist välja ei viiks
Õnneks saime oma ettemakstud raha vähemalt tagasi ning tegelikult oli hostelipoolne suhtumine meisse väga kena, eriti kuna kuulsime, et tegelikult oli hostel oma kuludega eelmisel aastal katuse parandanud, mis peaks tegelikult majaomanike mure olema ning seetõttu jäetigi rent maksmata.

Kogu kolmanda korruse rahvas oli ühtäkki köögis koos kell 7 hommikul ja kõik hakkasid endale uut elukohta otsima. Algul saime hostelist teada, et Edmontoni teine hostel on täiesti täis ning vabu kohti pole, seega tundus asi veidi nukker, kuid õnneks helistasime sinna peale kella 11 ning selgus, et ikkagi on vaba ruumi veel. Seega on meil vähemalt tänaseks ööks öömaja olemas.

Juhul, kui keegi plaanis Edmontonis öömaja leida selles samas hostelis, siis võtke teatavaks, et seda hostelit enam ei eksisteeri. Naljakas oli ka see, et kuna kõik asjad pidid hostelisse sisse jääma kui võlakate vms ja omanik ei tohitinud midagi kaasa võtta, võtsid siinsed elanikud kaasa kõike, mis vaja ja mis kotti mahtus. Enamasti olid selleks kööginõud või voodilinad, padjad... :D Kuidagi veider tunne, et üks hostel kadus maamunalt 11 tunniga! Aga veidraid asju juhtub, eriti reedel, 13ndal kuupäeval.