Pihtas! Põhjas!

Eelmisest postitusest on 4 päeva möödas, kuid tundub nagu oleks juhtumisi palju rohkem toimunud, kui nelja päeva sisse tegelikult mahuks.

Hostelis viibides oleme sõbraks saanud paljudega, kes siin pikemalt peatunud on. Eriti rohkelt oleme suhelnud ühe kanadalasega ja ühe inglasega, kes on juba vähemalt 2 aastat Kanadas Vancouver’is elanud. Graham ja Laurence. Toredad tüübid, kes vajavad ka hädasti tööd.

Edmontoni kunstimuuseum

Laurence’iga juhtus nädalavahetusel veider lugu. Nii nagu meiegi oli ta saatnud oma CV-sid erinevatesse naftafirmadesse ning paar päeva hiljem üritas kõik läbi helistada. Siin Edmontonis on päris huvitav süsteem riigi poolt loodud – kohe kesklinnas asub Alberta Works kontor/tööotsimise büroo, mis on valitsuse poolt tasustatud, et inimestel oleks lihtsam tööd leida ja seda võimalikult odavalt teha. Seal büroos saab tasuta printida, faksida, kopeerida ja helistada. Ning loomulikult saab ka tasuta nõu ja abi töö leidmise osas. Huvitav on veel fakt, et ega keegi tegelikult seal väga ju kontrollida ei saa, mida sa täpselt paljundad või prindid, nii et jääb mulje nagu oleks see kõigile mõeldud tasuta „kontor“.

Laurence tegi oma kõned ka muidugi sealt ning ühest naftafirmast Advanced Drilling anti talle puurtorni juhataja number, öeldes, et ta võib proovida sinna helistada, kuna see juhataja otsib „lease hand’i“. Laurence helistaski talle ning sai vastuseks, et jah, kui oled valmis paari päeva pärast kohale sõitma, on töö sinu. Et aga naftafirmas töötada, on vaja väga korraliku varustust, mis läheb maksma parimal juhul 600 dollarit (7200 EEK)! Ta plaanis järgmine päev varustust ostma minna, kui sai uuesti kõne sellelt juhtatajalt, kes ütles, et nad ikkagi võtsid kellegi teise tööle. No, selles mõttes suur vedamine, et ta ei jõdnud varustust veel ära osta, kuid võib vaid ette kujutada ta pettumust. Kõige imelikum oli veel ka see, et ei see juhataja ega ka sekretär, kes juhataja numbri andis, ei olnud tegelikult Laurence’i CV-d näinudki!!! Keegi ei kontrollinud ta kursuste läbimise sertifikaate ega olnud teda näost näkku näinud. Väga veider. Kinnitab veelkord seda, et siin töö saamiseks, pead olema väga hea suhtleja ning kõik oleneb momendist – kas helistad õigel ajal, kas saadad CV õigel ajal ja kas oled valmis koheselt tööle asuma.

Meiegi oleme saatnud pea 10le erinevale firmale oma CV-d ning tegime ka kõnesid. Kõnede tegemise juures on see nõmedus, et enamasti päris inimesega rääkida ei saagi. Firmale helistades suunab sekretär su personalijuhataja telefonile, mis on aga peaaegu alati kinni ning sind suunatakse edasi automaatvastajale. Olen rohkem kui kindel, et keegi neid automaatvastaja kõnesid ei kuulagi.

Igaljuhul, eile varahommikul helises hoopis Kalle enda telefon ja talle helistati Treo Drilling naftafirmast. Teda kutsuti tegema PST (Petroleum Safety Training) kursust. Kohaks öeldi Ponoka linnake, mis asub 100 km Edmontonist lõunas ja kohale pidi jõudma järgmise päeva hommikul kella kaheksaks. Kalle muidugi, et ja-jaa, probleemi pole, ta tuleb kindlasti. Lugu nimelt veel ka selles, et naftafirmadesse kandideerides võtavad nad enamasti arvesse vaid neid resümeesid, kus on kirjas, et sul on oma isiklik transport e auto. Kuna meil seda praegu veel pole, siis luiskasime igas CV-s suure suuga, et meil on transport olemas.

Nüüd pidime välja mõtlema, kuidas hommikul vara Ponoka’sse jõuda. Kohalik Grayhound bussifirma sõidab sinna küll, kuid ajad olid ülimalt ebasoodsad – oli võimalus kas minna 12:45 ööbussile, mis jõuaks Ponoka’sse kell 2 läbi hommikul ning tagasi saamisega oleks olnud veel suurem jama – buss tuleks tagasi vaid kell 4 järgmisel hommikul. Pealegi asub Treo Drilling kontor, kuhu ta minema pidi, Ponoka linnast väljas. Jäi järgi veel kaks võimalust –taaskord rentida auto üheks päevaks (40 dollarit/480EEK laenutus pluss bensiin) või küsida Laurence’ilt, et kas ta laenaks oma autot. Viimane oli kehv variant just seetõttu, et Laurence oli suures masenduses oma eelmise päeva töökaotusest. Läksime ikkagi seda teed, et küsija suu pihta ei lööda ning pealegi tundus mõistlikum maksta kasvõi sama summa sõbrale kui et mõtetule autofirma kompaniile.  Meie õnneks oli ta nõus ja kuna tal muud midagi teha ei olnud, oli ta nõus sinna ka sõitma. Graham plaanis ka kaasa tulla.

Vaade meie hosteli lähedalt

Täna alustasimegi kella 6 ajal hommikul sõitu Ponoka’sse. Poolteist tundi sõitu ja viisimegi Kalle kohale. Laurence andis ise ka seal samas oma CV igaks juhuks sisse ja seejärel jätsime Kalle sinna testi tegema. Test pidi aega võtma terve päeva.

Meie idee oli samal ajal vaadata üle veel seal ümbruskonnas asuvad naftafirmad ja esitada neile CV-sid. Enne tuli teha aga peatus McDonald’sis, kuna kõhud olid tühjad. Ja sealt kõik hargnema hakkaski...  Laurence sai kõne sellelt jobult puurtorni juhatajalt, kes talle varem ära oli öelnud, et kui tal veel tööd pole, tulgu homseks Shaunavon’i linna (u 7 tundi sõitu) ja saab ikkagi seal tööd. Graham sai kõne ajutist tööd pakkuvalt Work Force kontorilt, et kui jõuab 10:30ks ehk pooleteist tunni jooksul West Edmonton Mall’i/Lääne Edmontoni ostukeskuse juurde, saab päevaks tööd. Kimasime tagasi Edmontoni ja jõudsime just õigeks ajaks, et Graham tööle saaks, me Laurence’iga aga poodlesime seal samas ostukeskuses talle töövarustust Mark’s nimelises tööriietepoes.

Uskumatu aga tõsi, tal tuligi arve midagi 600 dollariga. Inimesele, kellel ei ole absoluutselt raha, ning otsib paaniliselt tööd, on see ju tohutu summa, mida välja käia! Lisaks bensiin Shaunavon’i ja see pole veel kõik. Kuna tema töö ei saa olema camp’is/laagris, siis saab ta firmalt päevaraha, kuid selle päevaraha saab alles koos palgaga!!! Seega tema puhul nädal aega peab ta olema suuteline maksma kalli hotelli eest (seal odavaid hosteleid ei ole) ja ostma ka süüa. Kõlab õudusunenäona, kuid kui mäletate veel neid palganumbreid meie eelmisest postitusest, on see kõik loodetavasti seda väärt.

Ta pakkis hostelis oma asjad ja peale seda läksime Kallele järgi. Kohe otsa tuli uus pomm-uudis : Kalle saab ka tööd naftapuurtornis ja samuti alustab juba HOMME! Me olime juba juurelnud selle üle, et mis siis saab, kui nad tahavad, et Kalle kohe homme tööd alustaks. Meil ju ei olnud autot! Tavaliselt peab oma autoga ise camp’i sõitma ja ka camp’ist puurtorni sõitmiseks võib autot vaja minna. Olime isegi eelneval õhtul vaadanud juba auto-müügi kuulutusi ja kaks potensiaalset autot välja valinud, ometigi ei olnud me ju valmis ühe õhtuga autot ostma. Pealegi pole siin see auto-ostu süsteem nii lihtne kui Austraalias ning ühe õhtuga asju korda ajada ei oleks isegi võimalik. Nüüd, kui tuligi välja, et Kalle peab alustama juba järgmisel päeval, tundus see kõik suht võimatu olevat.

Kallet peale korjates, tuli välja, et tal on kohe eriti vedanud – ta saab tööd camp’is Fort McMurray’st põhjas, ning tal ei olegi autot vaja, kui ta järgmisel päeval samuti kella kaheksaks taaskord Treo Drilling kontorisse Ponoka’sse ise kohale tuleb. Soovi korral on tal võimalus viibida see üks öö Ponoka hotellis tasuta.

Kõik laabus nagu imeväel ja kõik toimus väga kiiresti. Tagantjärgi tundub kõik meeletu kokkulangevus olevat. Lahendus, mis välja mõtlesime, oli järgmine.

Sõit algas tagasi Edmontoni. Kalle pakkis hostelis asjad, kolmekesi koos läksime Laurence’i autoga lähedalasuvasse Mark’s poodi. Kalle ostis kõik vajalikud tööriided, mis kannataksid kuni -40 kraadist välitööd (kokku 750 dollarit e 9000EEK!!!!) ning mina kõndisin tagasi hostelisse, nemad kahekesi panid uuesti Ponoka poole ajama. Kokkulangevus seisneski selles, et Shaunavon, koht kuhu Laurence sõitma pidi, oli täpselt sama maanteed mööda pikalt edasi lõunasse, mille tee äärde jäi ka Ponoka linnake. Nii et Kalle jõudis ilusti hotelli, loodetavasti jõuab ta ka hommikul Treo Drilling kontorisse, mis asub paar kilomeetrit tema hotellist. Ta plaanis need paar kilomeetrit kõndida, ma ei kujuta ette, kuidas ta seda selle raske kotiga teha jõuab. Ponoka’st edasi ta arvatavasti lennutatakse Fort McMurray’st põhjapoole laagrisse. Ta töögraafik näeb ette 24 päeva tööd, ilma puhkepäevadeta ja siis nädal või kaks vaba. Arvatavasti pärast seda toimub naftafirmades ka kevadpaus, kus puurimist ei toimu, siis algab töö uuesti. Kui kogemus juba olemas on ning isu seal veel töötada, on kindlasti suured võimalused taaskord tööd saada. Ma ei oska öelda, kas tal seal ka internetiühendus on või telefoni levi, kuid eks ta räägib kõigest kogetust siis, kui põhjast tagasi on.

Mina jäin üksi hostelisse nukrutsema ja blogi kirjutama. Üritan ka mõnele firmale "pihta" saada. Pole isegi väga oluline, kas ma ka põhja laagrisse saan, kuid mingi tööotsa võiks ju ikka oma magistrikraadiga leida...

Töö nagu jänes, jookseb eest ära!

Aeg lendab linnutiivul ja meie rahakott jääb iga päevaga tühjemaks. Oleme tegelenud peamiselt tööotsimisega, ning seetõttu tuleb see postitus ka sellest.

Edmonton downtown

Nii nagu varasemates postitustes mainitud sai, on siinkandis (Alberta osariigis) palju naftafirmasid, kuhu paljud ihalejad soovivad töökohta saada. Nende seas ka meie. Nädalaga oleme palju targemaks saanud ja võime üritada oma teadmisi siin jagada.

Kõige enim soovitud töökoht naftapuurtornides (oil rigs) meiesuguste algajate jaoks on „lease hand“. Töökoht on mõeldud meestele, ning et seda saada on eelkõige vaja H2S kursuse läbimist ja First Aid kursuse läbimist. Üks tingimus on kõikidel firmadel veel see, et sul peab olema auto, millega puurtorni kohale sõita. Palka peaks saama $27 tunnis, iga tund, mis läheb nädalas üle 40 töötunni, aga juba $40. Kuna tööpäev kestab 12 tundi ja seda 7 päeva nädalas, siis tuleb lisatunde rohkem kui tavalisi. Kes ei viitsinud ise välja arvutada, siis on see 325 EEK tunnis või 20,8 EUR kuni 486 EEK (31 EUR).  Töö toimub kolm nädalat jutti kuskil Kanada eriti põhjaosas ja siis nädal vaba. Kokku kolme nädala eest saaks siis meie arvutuste kohaselt näiteks 8586 dollarit, mis teeb umbes 100 000 EEK ehk 6500 EURi. Kuupalgana tundub päris ahvatlev või mis? Kohapeal toimub elu camp’ides/väljaehitatud laagrites ning elamine ja söök on tasuta, mis oleks meiesuguste kodutute jaoks eriti hea diil. Kui puurtorni juures camp’i pole, tuleb elada hotellis ning siis makstakse iga päeva eest 150 dollarit elamisraha lisaks. Kõlab nagu muinasjutt, kuid kindlasti tuleb juurde mainida, et töö on raske ning tegelikult võib olla ka päris ohtlik, nii et ettevaatlik tuleb seal olla kohe kindlasti.

Kalle: Nagu eelnevalt öeldud ilma H2S Alive sertifikaadita ei võeta üheski firmas sind jutulegi. Broneerisin siis eelmise nädala lõpus endale selle ära ning läksin esmaspäeval kohale. See toimus üsna kaugel, kuid jäärapäise eestlasena ei kasutanud ma ikkagi ühistransporti, kuigi väljas oli meie jaoks seni Kanada kõige külmem ilm, ehk -12C. Jalutuskäik võttis aega umbes 40 minutit. H2S ise on keemiline ühend, mis eestikeeli peaks olema vesiniksulfiid. Kursus ise oligi lihtsalt selle gaasi ohtlikusest ning sellest, kuidas peab käituma, kui peaksid juhuslikult sellega kokku puutuma, kuhu suunas jooksma ja keda appi kutsuma. Kursus ise kestis kokku 8 tundi ning läks maksma $140 (http://www.firstaidsafetytraining.ca/index.php). Loodetavasti on mul sellest kursusest ikka abi ka ning saan tööd tänu sellele, samas loodan ka, et ei pea selle ainega kunagi suuremates kogustes kokku puutuma. Lõpus toimus kirjalik eksam, materjale kasutada ei võinud ning pidi saama vähemalt 70%. Mina sain Reaalkoolis käinule kohaselt 100%, mille üle koolitaja üsna üllatunud nägu tegi, kuna tema jaoks olin loll välismaalane. Muuseas kohtasin seal ka ühte tüüpi, kes oli just aastavahetusel Tallinnas käinud. Suutsin ka teda üllatada sellega, et ma polegi just äsja keskkooli lõpetanud, vaid tegin seda hoopistükkis üle 10 aasta tagasi.

Kuna puurtorni tööd on meestele, siis mina võin sellisest palgast ainult unistada. Naiste jaoks on tööd pakkuda näiteks nendes samades camp’ides/laagrites kas lihttöölisena (camp attendant, labourer jne), kes teeb põhimõtteliselt veidi kõike – koristab, aitab köögis – või juba ainult köögiabilisena/nõudepesijana. Palk varieerub, kuid on enamasti vist $13-16 dollarit tunnis. Elamine ja söök siis ka tasuta. 

Need on need kohad, mida praegu oleme üritanud saada, kuid kergelt see ei käi. Olen meie hostelis kohanud kahte naist, kes läksid camp’i tööle. Mõlemad kohalikud kanadalased. Kalle toas on ka olnud mehi, kes töötavad puurtornis, samuti kohalikud sellid. Tekib kuri kahtlus, et äkki sinna väga välismaalasi ei taheta, kuid lootust ei tohi kaotada.

Go Backpackersi köögis tööd otsimas

Siin Edmontoni lähedal, linnast umbes poole tunni sõidu kaugusel on üks piirkond NISKU, kus pesitsevad enamuste naftafirmade kontorid ja laod. Töö saamikseks tuleb sinna viia oma CV-d ja jäbiseda sõbralikult juttu.

Kuna meil autot veel endal ostetud ei ole, rentisime siin üks päev Thrifty rendifirmast auto üheks päevaks. See oli päris lahe juhtum, kuna esialgu ei suutnud me nende kontorit üles leida. 

Siin on üldse väga, VÄGA veider süsteem aadressidega. Kõik tänavad jooksevad põhjast lõunasse ja nendega ristuvad avenüüd jooksevad siis ida-lääne suunas. Enamustel tänavatel ja avenüüdel on numbrid, seega üks aadress näeb välja nt selline – 10209 – 100 Avenüü. Esimesed kolm numbrit siit on TÄNAVA numbrid, sellele järgnevad maja numbrid ja edasi tuleb avenüü number. Hahahaa, iga kord kui üritad midagi üles leida, tuleb alguses lahendada ristsõnamõistatus. Ok, ei hakka sellel pikemalt peatuma. Igal juhul on süsteem meie jaoks uus.

Autorendi parkla leidsime üles lõpuks, kuid nende kontorist ei olnud jälgegi. Tiirutasime ümber majadebloki ja käisime ka terve majasisese parkla läbi. Kui olime juba alla andnud ja parklast väljusime selle kõrval oleva hotelli fuajee kaudu, oli me imestus suur, kui sealsamas fuajees oli püsti pisike lett, mille taga istus tõmmuma nahaga meesterahvas, selja taga suur silt Thrifty. Eriti veider oli see, et letil oli silt – „mind pole praegu kohal, helistage sellel numbril“. Pöördusime siiski selle mehe poole küsides, et kas ta töötab siin. Ta ei saanud meie küsimusest üldse aru, mismõttes, kas ma töötan siin? Loomulikult ma töötan siin ju! Kas te ei näe? Ja siis me üritasime oma küsimust vabandada selgitusega, et see silt eksitas meid. Ta naeratas selle peale ja keeras sildi teist pidi, kus oli hoopis nende firma reklaam vms. Ta oli vist lihtsalt unustanud seda varem teha.

Saime ilusa väikse valge auto ning kimasime sellega NISKUsse, suur CV patakas kaasas. Niskus avastasime, et tänavatel pole silte! Tore-tore, kuidas me siis need naftafirmade kontorid üles leiame? Kaarti lugesin Kalle i-podi allatõmmatud Google maps kaardilt ja kuidagi saime enam-vähema hakkama. Vähemalt viit-kuut erinevat kontorit jõudsime külastada. Kallega tehti seal kohapeal ka paar intervjuud, minuga ei tahtnud keegi väga suhelda. Väga paljulubav see käik iseenesest ei tundunud, kuna seal voolas tööotsijaid akendest-ustest sisse ja välja. Kuid nagu me kuulnud oleme, ei tohi sellest end heidutada lasta, vaid peab ikka neile tihti helistama ja nägu näitama. Sama, mis Austraalias oli, kui tahtsime pärlilaevale saada. 

Meile tundub see jäbisemine ja tühja jutu puhumine suht mõtetu ikka, kuid siin on see au sees ja olulisel kohal. Siimul oleks siin lihtne elu ;) Me üritame küll, kuid nagu ei tule väga hästi välja. Kellel seda jäbisemise annet pole, ei võlu seda ka kuskilt välja. Võibolla me pole veel nii kaua siin olnud ka, et korralikum krokodilli nahk pole jõudnud peale kasvada. Tööle saamiseks on vaja end eestlase mõistes üli-üli-võrdesse panna ja taevani kiita. Meile tundub see hooplemisena. Samas peab tunnistama, et meie CV-d on nädalaga kardinaalselt muutnud. Kui me juba enne teadsime ka, et Cvdes peab end kiitma ja õigeid asju rõhutama, siis nüüd kargab enesekiitus nagu tuumaplahvatus näkku kinni (eestlastele vähemalt). Kohalikele tundub aga, et hakkab jumet võtma.

Kohtusime ka mõned õhtud tagasi Andy vana tuttava Neviniga. Pidime kell 21 kokku saama üle jõe ühes arvatavasti linna parimas õlle-pubis Sugar Bowl, kust leiab joogimenüüst umbes 50-100 erinevat õllesorti. Meie i-pod näitas, et sinna kõnnib 30 min ning ka tee oli ilusti kaardile märgitud, seega asusime õigel ajal teele. Ise veel rääkisime omavahel, et ei tee mingeid vaheltlõikamisi, lähme täpselt nii, nagu kaardile märgitud, kuid siis mingi hetk keerasime ikka targalt „lühemale“ teele. Kuidas tekivad inimestel vahepeal ikka nii lollid mõtted? Suutsime kõndida totaalsesse ummikusse, mis tähendas, et peame pool teed tagasi kõndima. Kuna meil aeg tiksus ja tobe oleks olnud hilineda, siis otsustasime põhimõtteliselt peaaegu püstloodis mäest üles saada, et õigele teele tagasi saada. Lumi, võsa, libe, pime on vaid osad märksõnad kirjeldamaks seda Tehvandi tõusu, mida ilma suuskadeta vallutasime. Vähemalt jäi piinlik pikk hilinemine ära.

Meist igaüks võttis ühe erineva õlle ja lobisesime tunnikese-paar. Ta lubas ka saata me CVd paarile tuttavale ja kokkuvõttes oli väga lõbus õhtupoolik.

Tagasi hostelisse kõndides valisime ikka palju parema ja otsema tee. Möödusime ka Edmontoni Legislative hoonest, mis on ilus suur maja ja öösel ka väga kaunilt valgustatud. Seal kõrvalolevast pargist läbi kõndides märkasime puude all liikumist ja lõpuks eristas silm valge valgest – pargis olid ehtsad valged jänesed!!! Lume tõttu ei olnud me neid kohe tähelegi pannud. Üritasime neist head pilti saada, aga nad põrgulised jooksid kogu aeg eest ära! Hakkas meenutama meie tööotsinguid – tahad küll väga head pilti kätte saada, kuid moment on vale. Jänes kas keerab pea ära või paneb plagama.

Oh Sa vana valge jänes

Üks katsetus kiiret raha saada oli meil veel. Olime kuulnud sellisest organisatsioonist nagu Work Force, ning mõtlesime seda proovida. Lugu siis nii, et kui lähed igal hommikul kella 5.30-ks nende kontorisse kohale, siis saad tööd. Küll miinimumpalga eest, kuid pidi olema selline lihttöö ning ega see $10.80 tunnis palka saada ka paha pole. Nõme muidugi see, et töö on vist enamasti välitöö või siis oleneb tööpakkujast. Ja igalühel peab endal olema steel-toed/kõvaninaga saapad ning kiiver. Eestis need kõvaninaga saapad küll nii populaarsed pole kui siinmail või Austraalias. Ilma kõvanina saabasteta ei saa siin peaaegu ühtegi tööd teha. Need saapad kaitsevad varbaid, kui midagi rasket peaks jalale kukkuma. Iseeneset mõistlikud asjad. No, ja meil neid ei olnud, neid saapaid ega kiivreid. Seega hakkasime otsima, kust neid võimalikult odavalt saada. Kallel vedas korralikult – me küsisime hostelist, ega neile pole jäetud mingeid kasutatud kõvaninaga saapaid, ning voilaaa – oligi täpselt Kalle number ja puha. Väga räsitud näevad välja küll, kuid ega töötegemiseks polegi mingeid läikivaid saapaid vaja. Minule leidsime saapad kasutatud riiete poest Value Village, mis siin päris suur ja korralik on. Hinnad oli nõmedalt krõbedad, kuid ühe paari täpselt minu numbriga leidsime 10 dollari eest. Oki-doki. Näevad isegi päris head välja, saan neid suure külmaga ka niisama tänaval ringiuitamiseks kasutada. Kiivreid kasutatud asjade poes polnud, küll aga ostsime need tööriiete poest Mark’s ka 10 dollarit tükk.

Järgmine öö (5:30 on minu jaoks öö veel) vedasimegi end nende kontorisse kohale. Kohal oli veel umbes 15 meest ja paar naist. Kõik passisid seal kuni poole 8ni või nii, siis hakkas rahvas laiali minema. Tuli välja, et aasta alguses on neil tavaliselt tööd väga vähe, mis tähendab, et viimasel ajal on juhtunud päris palju kordi, kus tööd ei saa. Eriti nõme. Eks me siis kõmpisime sama targalt hostelisse tagasi. Õnneks on hostel sellele Work Force kohale väga lähedal – mõned tänavavahed ainult. Vaatab, võibolla proovime esmaspäeval uuesti. Ei saa ju nii kiiresti alla anda. Nu sajets, pogodi!