kolmapäev, 22. veebruar 2017

Aafrika väikelinnad Arusha ja Moshi

Päeva eesmärgiks oli külastada postkontorit, et marke saada ja mõned postkaardid Eesti poole teele panna, käia ära kohalikul rändrahva maasai käsitööturul ja osta bussipiletid Moshisse. Orienteerumine osutus pisut keerulisemaks, kui me arvasime ning hõlmas kohalikega suhtlemist, kuid lõpuks said kõik asjad tehtud, mis plaanis olid.
Moshi peatänava äärsed majad, mille taga asus puuviljaturg
Turu leidmisega oli omaette huvitav kokkusattumus. Ühel teenurgal, kus kaart ja tegelikkus justkui üldse kokku ei läinud, küsisime teed kohaliku möödajalutava naise käest. Ta silmad lõid särama, kuuldes, et tahame turule minna ja ütles, et on ise ka sinna teel, tulgu me vaid temaga kaasa. Teel turule tuli välja, et ta suisa töötab ise seal turul ning palus meid väga, et me kõigepealt külastaksime tema äri. Meil ei olnud midagi selle vastu loomulikult. Turule jõudes ootas ees meid naljakas situatsioon – oli piisavalt vara, mistõttu teisi turiste polnud veel kohale jõudnud ja kõigi müüjate pilgud ning tähelepanu koondus meile. Õnneks toimus kõik suure nalja ja naeruga, kes kuidas meid oma väiksesse urgu meelitada üritas. Üks ütles, et on naise õde ja et peale teda peame kohe tema boksi tulema. Teine rääkis, et on oma äri alles alustamas, et kas me ei võiks teda aidata jalule saada ning just tema käest osta... Uusi sugulasi tundus sellel ühel poeomanikust naisel terve turg täis olevat! Vaikselt rahulikult poelettide vahel jalutamisest ei tulnud absoluutselt midagi välja. Tundsime end kui saakloomi, keda ümbritses suur lõvikari. Olime väljunud kaitsvast safari autost ning pidime nüüd vilkate gasellidena keset kiskjaid hakkama saama. Selge on see, et sealsetel turgudel tuleb tingida korralikult, kuid alghinnaks ei tohi ka liiga vähe pakkuda. Siis nad pisut solvuvad. Ostsime üht-teist koju kingitusteks ning õnneks peagi tuli teisi ostjaid ka juurde.

Bussipiletid Moshisse maksid bussiterminalist ostes 20,000 šillingit kahepeale. Hea, et ostu plaanisime võimalikult vara, sest viimase bussini ei jäänud üldse palju aega. Hiljem bussis olles nägime, et pileti sai ikkagi palju soodsamalt, 3000 šillingiga inimese kohta. Tore, taaskord tõmmati meil nahk üle kõrvade. Muzungu price ikkagi!

Sõit kestis 2 tundi ja kohale jõudes kõndisime oma suurte kottidega Kilimanjaro Backpackers’i hotelli, mis sest, et paljud taksojuhid tungivalt oma teenust pakkusid. Kuigi toas oli ventilatsioon, oli räigelt palav kogu aeg. Toa hind oli 18$. Idee oli õhtul pisut linnaga tutvuda ning raha välja võtta. Tegu oli isegi ägedama linnakesega kui Arusha, ilmselt selle väiksuse tõttu. Tänavakauplejad hõivasid kogu peatänava kõnnitee osad nii, et ainus võimalus jalakäijana liikuda oli sõiduteel. Veider komme, sest sõidutee on omakorda umbes igasugustest liiklejatest, kes siis jalakäiatele ka veel teed peavad andma. Aga kõik toimis ja veel üsna rahulikus tempos.
Moshi tavaliselt segamini tänavapildi rahulikum hetk
Me otsisime üles lähedalasuva pangaautomaadi (mõningaid pangaautomaate valvab suisa mees relvaga nagu sedagi) ja pärast seda suundusime meie hotelli lähedal asuvale toiduturule. Palavuse tõttu ei olnud üldse isu suurte soojade roogade järgi, vaid värsked puu ja juurviljad tundusid absoluutselt kõige ahvatlevamad. Kodus ju neid eksootilisi headusi ei saa! Kuigi meie hotellitoas ei olnud lubatud oma sööki süüa, nihverdasime oma ostud ikkagi sisse. Ei olnud me ju absoluutselt kõige peenemas hotellis. Raskusi oli seda kohta üldse hotelliks nimetada… Voodil lõõtsutades nagu kalad kuival, nosisime energiat taastavaid maitsvaid suuri avokaadosid, mangosid, passioone ja teisi vitamiinirohkeid unistuste vilju.

teisipäev, 21. veebruar 2017

Punkt safarituurile - Lake Manyara rahvuspark

Meie üllatuseks lahkus me senine autojuht Godson ja ka auto vahetus uue safari tuuri pakkuja auto vastu. Tuli välja, et see on üsna tavaline, et erinevad tuuri pakkujad kombineerivad tuure ja aitavad üksteist.
Puudealused teed Lake Manyara rahvuspargis
Lake Manyara rahvuspark oli väga teistsugune oma looduse poolest. Serengeti ja Ngorongoro olid rohkem suured rohumaa väljad, kuid siin olid suured puud, mille all me ringi sõitsime. Pea kohal olevatel okstel hüplesid ahvid ja meid hoiatati, et me midagi autos ei sööks, kuna neil on komme tulla seda ära krabama. Eelkõige soovisime näha leopardi ja puude otsas lamavaid lõvisid. Kuumuse tõttu ronivat sealsed lõvid kõrgete puude latvadesse magama, et tuul rohkem jahutust tooks ning vihmaperioodil kuivem oleks. Seetõttu valivad nad rohkem järvepoolsed puud – tuul on seal tugevam. Luusisime autoga ringi ning tempo oli mõnusalt rahulik. Tegu on territooriumilt väiksema pargiga, suurt kiirustamist polnud kuhugi, nii nagu vahel Serengetis oli. Vaated pildistamiseks olid ideaalsed ning meie õnneks nägime ka lõpuks ühte lõvi puuoksal peesitamas. Nägime veel ka elevante endale mulda peale loopimas ja kaugelt-kaugelt ka flamingode roosasid siluette. Kahjuks ei olnud flamingode nägemiseks parim aeg, millest oli tõsiselt kahju.
Vanaisaahv võtab elu rahulikus tempos
Enamasti silkavad ahvid nii kiirelt puudel, et raske teravat fotot saada
Pargi üks tömbenumbritest on vervet ahvid, kellel on helesinised munad
Lõunasöögi piknikukoht oli vinge vaatega järvele. Seal tohtis isegi autost väljuda, mida mujal kusagil ei lubatus. Igal pool lendasid liblikad ning mul oli hea meel, et ikkagi selle rahvuspargi ka külastatud saime.
Piknikulaud toolidega, kus lõunasööki nosisime
Puudealune puhkeala
Pärast lõunat viidi meid tagasi Arushasse samasse Torche Budget Inn hotelli, kus me reisikotid meid ootasid ja kust võtsime ise oma raha eest ühe ööbimise juurde, et saaksime järgmisel päeval Arushat avastada.

Õhtusöögiks läksime otsisime üles kurikuulsa söögikoha Khan’s Barbeque, mida mitmetes reisiraamatutes kiidetud oli. Öises Arushas ei soovitatud küll palju ringi liikuda, kuid jätsime enamus väärisasju maha ning proovisime kiirelt liikuda. Söök oli põnev ning kogused suured. Kõik toimus nagu buffee stiilis, et maksad 15$ ja saad võtta kõike niipalju, kui taldrikule mahub.
Khan's Barbeque's söömas
Söök valmib seal samas tänaval asuval grillil
Kokkuvõtteks Safari tuuri kohta tundus, et ega nendel erinevatel tuuripakkujatel suurt vahet ei ole. Ainus vahe võib olla öömajade luksuslikkuses, sest autod olid kõigil samad ning rahvuspark on ka ju sama. Nähakse ikkagi enam-vähem samu loomi ja situatsioone, mida sel päeval võimalik näha on. Palju sõltub juhi kogemustest, kuid see tundub olevat rohkem loterii, kui hea juhi saad. Meie juht rääkis loomade kohta väga põnevaid jutte, et nende iseloomu ja käitumise kohta rohkem aimu saaksime. Ta küll näitas meile ka linde, kuid ei pööranud neile põhirõhku. Kui viimasel päeval teise autojuhi saime, tundsime oma Godsonist küll puudust. Uus autojuht oli väga vaimustatud lindudest ning tihti passisime mingite mõttetute lindude juures, kes meile nii põnevad ei tundunud kui elevandid või lõvid.
Kaelkirjakud, gnuud ja sebrad, taamal Lake Manyara ja flamingo siluetid
Elevandid kümblemas kuivas mudatolmus Lake Manyara rahvuspargis
Rahvusparkide külastuse juures meeldis mulle see, et ise ei pidanud millegi pärast muretsema. Täispakett, mis ostsime, tegi elu ülimalt mugavaks. Loomulikult oleks aeg-ajalt tahtnud ise kontrolli omada, kus peatuda, kui kaua peatuda jne, kuid seda saab reguleerida andes oma soovidest teada juhile. Nad on üldjuhul kõigeks valmis, mis sa soovid, kui teised autos just selle vastu pole.
Kodus Eestis mäletan, et mõtlesin, millised rahvuspargid ikkagi tasuvad end ära ja millised jätaks välja. Kas on mõtet sõita nii pikalt Serengetis, kui juttude järgi näed samu loomi ka teistes, palju lähedalasuvamates parkides? Seal olles sain aru, et mina isiklikult ei olnud seal küll ainult loomajahil. Oluline oli ka looduse nägemine, erinevate maastike tundma saamine. Ja pealegi, teel Serengetisse näeb ka juba loomi ja külasid. Ei ole nii, et sõidad tunde mõttetul maanteel ja siis jõuad lõpuks kuhugi väärtuslikku kohta. Oleme Kallega piisavalt loodusinimesed, et 5 päevaga ei viska meil kindlasti loomadest ja loodusest koppa ette. Vahel oleks tahtnud loomulikult ringi kõndida, mingeid matkaradasid võtta ja teistsugust perspektiivi saada, kuid kahjuks ei ole rahvusparkides lubatud autodest väljuda. Ainult kämpingu aladel on see lubatud või üksikutel piknikualadel ja siis ka ei tohtinud sealseid piire väga ületada.
Selle rahvuspargi tõmbenumber on lõvid puude latvades
Põnevaid veelinde näeb selles pargis küll ja küll (fotol African jacana)
Pildistades suuri mega-elevante võib kaunis makroloodus tähelepanuta jääda
Mulle väga meeldis rahulikult erinevate telkimisalade piire kombata, pildistada, uurida loomi (jah, loomad tulevad täiesti telkimisaladele ja nende ümbrusesse) ja tajuda ilma, soojust, loojanguid jne. Tuuri pikkus oli samuti väga hea meie jaoks – vähemaga oleks jubedaks rabelemiseks läinud. Rohkemate päevadega oleks kindlasti veel uusi situatsioone erinevate loomadega näinud, kuid me reisil on siiski ajaline piirang.

Maalilisust Lake Manyara rahvuspargis jagub
Kas safarit saaks teha oma autoga? Kahtlane. Me vist ei näinud küll ühtegi era autot rahvusparkides. Kui siis kujutan seda ette kõigis väiksemates parkides nagu Lake Manyara, Tarangere ja isegi Ngorongoro, kuid Serengetis orjenteerumine on üks omaette maailm. Isegi meie kohalikul giidil, kes oli seal aastaid töödanud, oli raskusi teatud telkimisalade üles leidmisega. Pealegi on vist kohustus palgata giid mingites rahvusparkides nii-kui-nii. Teede olukord tavalise auto jaoks (mitte 4-veolise jaoks) on kindlasti võimatu Ngorongoros (see kraatri servast allasõit oli katastroofilist teed pidi) ja Serengetisse viiv tee oli ka lõiguti väga kivine ning rehve purustav. Lisaks autojuhtidest giidid suhtlevad omavahel loomade asukohtade osas, kui oled üksi omapäi, jääd sellest infot ilma.