reede, 31. jaanuar 2014

Põhja-Ameerika reisi tipphetked


Reisi, mis sai alguse 2012 15. jaanuar ja kestis kuni 6-nda detsembrini, saab jagada paremaks arusaamiseks kaheks osaks: Põhja-Ameerika läänekalda reis (Edmonton – Vancouver – Alaska - Edmonton) ja Põhja-Ameerika idakalda reis (Edmonton – Toronto - New York - Prince Edward Island - Nova Scotia – Newfoundland - Edmonton).


Kokku läbisime kõiki Kanada provintse (11) ja ühe territooriumi, jättes külastamata vaid 2 kõige raskemini ligipääsetavat territooriumi: Northwest Territories ja Nunavut. See-eest jõudsime läbi põigata aga ka USA kõige suuremast (Alaska) ja kõige väiksemast osariigist (Rhode Island).

Kilomeetreid kokku, auto ostust auto müügini tuli selle 11st kuuga 40 000 km. Täpsemalt, kui palju sai sõidetud läänekalda reisil ja idakalda reisil saab vaadata tabelitest, mida huvi mõttes otsustasime lõpuks valmis teha. Lisatud sai ka reisidel kulunud raha, millest eraldi on välja toodud vaid ööbimis- ja kütuse kulud. Meie reisi kulutused on tõesti minimaalsed, ning kindlasti on vähe meiesuguseid hullumeelseid, kes tegelikult sellisel viisil reisides nii vähese rahaga välja tuleksid.


Esimesed kaks tutvumisnädalat Torontos kulus meil kahepeale 1220 CADi, millest 690 CADi läks öömajale. Söögile kulutasime umbes 15 CAD päev (u 200 CAD) ja ülejäänud raha kulus muudele asjatoimetustele.

Autole kulus kokku terve selle aja kohta, mis ta meil oli 3307 CADi, kuid maha müügist saadud tulu maha arvestades jäi kulunud summaks umbes 2000 CADi.

Aitab numbritest. Järgnevalt leiab meie arvates reisi tipphetkede kokkuvõtte.
  1. Alaska reis (USA) tervenisti oli üks kõige eredam kogemus. Alaskalt tooks välja Denali rahvuspargi, mida seal käies soovitaks kindlasti külastada. Põhja-Ameerika kõrgeim mäetipp, metsloomad, telkimine ürgses looduses ja see, et juba üsna lühikeste matkamistega näeb tohutult ilusaid vaateid, teevad selle looduspargi unustamatuks.



  2. Bay of Fundy (NB/NS) ehk maailma kõige suurema tõusu-mõõnaga (16 m) laht maailmas vallutas meie südamed hetkega. Päeval võid kanuutada kaldaääres saarekeste vahel 10-15 meetrit vett sinu ja merepõhja vahel, kuid samal õhtul saad juba nautida merepõhjal jalutuskäiku – saarekestest on moodustunud pikad sambad. Mainimata ei saa jätta ka punast mereliiva, mis pärineb otsapidi Aafrikast, kui mandrite asetus veel teistsugune oli.



  3. Kaljumäestik (AB/BC). Võibolla, et kõige kuulsam ja populaarseim koht Kanadas, kuhu kerge ligipääsetavuse tõttu enamasti ikka jõutakse. Seda tohutusuurt mäeahelikku võiks jäädagi avastama – lugematul arvul matkaradasid ja vaateid.



  4. Hope linnakese tunnelid ehk McCulloch ime (BC) rabas meid tõelise üllatusena – kui teisi vaatamisväärsusi olime siit-sealt ikka kuulnud näinud varem, siis sellest ei olnud kuulnud mitte kui midagi. Lühike ja lihtne matkarada, kuid suur inseneri ime. Pealekauba väga-väga ilus inseneri ime...


  5. Stewart-Cassier Hiway (BC) oli samuti üks meeldejäävamaid. Tuleb tunnistada, et maantee ise ei ole suurem asi, kuid plaani tuleb kindlasti võtta kaks üsna pikka kõrvalepõiget Hyder külakesse, Telegraph Creek linnakesse ja üks üsna lühike Boya järve juurde. Kui sõita maanteed kevadel, nagu meie seda tegime, valmistuge kohtumisteks karudega. Sel 874 kilomeetrisel maanteel nägime me neid koos poegadega tee ääres 40-ne ringis.



  6. Vancouver saarele (BC) soovitame minna ikka vaid siis, kui plaan loodust imetleda. Parima kogemuse saime Pacific Rim rahvuspargis, aga ega ka Strathcona rahvuspark meid külmaks ei jätnud. Iidsed vanad suured seedripuud, pikad rannad ja omapärane vihmamets paljude kuugaritega iseloomustavad seda kanti suurepäraselt.


  7. New York (USA) ei saanud jätta minemata – omab see linn ju ometi Maailma Pealinna tiitlit. Ja me ei pidanud pettuma. Sagin ja sebimine, kõrghooned ja omapärane vibe teevad selle linna kuidagi omamoodi müstiliseks. Sattusime kuumal sügishooajal, kus linn sai põneva värvivarjundi just õhtuste päikeseloojangute ajal. Meiepoolne soovitus oleks, et ürita pääseda turistilõksudest ning leida oma kohad ning oma rütm selles megalinnas.


  8. Watkins Glen State park (USA) üllatas meid sarnaselt McCulloch imega. Pisike jalutusrada, kuid üsna jalustrabav. Vaated muutuvad iga nurga tagant - trepid, sillakesed, looduslikud uuristused, jõesäng ja voolav vesi.


  9. Gros Morne (NL) rahvusparki kirjeldaks eelkõige omadussõnaga ’suursugune’. Tuli küll omajagu ronimistööd teha, et suursuguseid vaateid näha, kuid see matkamine oli igati seda väärt. Sinna minnes tuleks aeg korralikult maha võtta ja lasta päevadel kulgeda avastamisrõõme tundes.


  10. Algonquin’i rahvuspargi (ON) ilu tuleb kõige paremini välja just sügisel, kus vahtrapuud värvuvad kõige eredamat punast ja kollast värvi, mida oskad ette kujutada! Värvide meri selle kõige otsesemas mõttes! Aga kahjuks ka palju turiste...


  11. Kalurikülad Newfoundlandi saarel (NL) olid nii pilkupüüdvad ja kunstipärased, et raske oli neist mööda sõita ilma pideva pildistamiseta. Sadamakaid, kalurilaevad, värvikirevad poid ja võrgud, askeldavad elanikud on vaid mõned märksõnad kirjeldamaks seda üksildasena tunduvat saarekest.


  12. Drumheller (AB) oli üks kõige esimesi suuremaid vaatamisväärsusi, millega algas meie Kanada ringreis. Meeldejääv on see eelkõige seetõttu, et sealne maastik meenutab Kuu maastikku oma veidrate konarustega. Suurim dinosauruste leiupaik ja põnev külastuspaik.

  13. Veel tooks välja Dempster Highway (YK). Sealne eredaim mälestus kuulub Tombstone Territorial Park’le. Väga korralik ronimine alguses tuleb vastu pidada, et näha vaateid, mis jäävad eluks ajaks meelde.
  14. Viimasena lisaks Cabot Trail'i (NS) Cape Bretoni poolsaarel. Tõeline autoreklaamide meelispaik, kuna kurvilised hea kvaliteediga teed otse ookeani kaldal pakuvad lisaks muhedale sõidule ka suurepäraseid vaateid.



neljapäev, 12. detsember 2013

Lõpetuseks



Eelmine postitus siia blogisse sai tehtud enam-vähem aasta tagasi. Viibisime Kallega veel Kanadas, kuid lennupiletid Eestisse olid juba olemas. Jätsime viimase postituse tegemata meelega – plaanisime tagasitulekut tuttavatele ja sugulastele üllatusena. Vabandused kõigi blogijälgijate ees, kes jäidki järgmist postitust ootama. Nüüd, aasta hiljem, üritame vaadata sellele põnevale ajale tagasi ja teha blogisse meie Kanada aasta üks korralik kokkuvõte.

Ilmselt tahab enamus kõige rohkem teada saada vastuseid küsimustele „kuidas on tunne tagasi Eestis olla? Mis meeldis Kanada reisist kõige rohkem? Kas tunneb Kanadast puudust ning millest kõige enam? ning kas on plaan uuesti kuhugi reisima minna?“. Hakkame siis otsast pihta.

Kõigepealt Kanadast lahkumisest. Enne minekut tuli ju palju asjaajamisi korda saada – auto müüa, töökohale teatada, et plaan lahkuda ja lennupiletid otsida. Kõige suurem pauk-üllatus tuli mul oma kohviku töökohalt. Juurdlesin paar päeva, et kas peaks ülemusele teatama ette, et nüüd on piletid ostetud ning lähen kahe nädala pärast ära või pigem mitte. Hinges kipitses mitteütlemise tõttu tekkida võiv pahameel ja kuna mul olid väga head suhted omaniku-ülemusega, otsustasin reedesel päeval ikkagi talle öelda ning vabandada. Esialgne reageering oli väga positiivne, mis tekitas tunde, et õige valik sai tehtud. Kui ma aga esmaspäeval uuesti tööle läksin ja oma nime töökalendris enam ei näinud, hakkasin aimama halba. Teised töökaaslased lohutasid, et nad iial ei usuks, et ülemus mu kohe lahti laseks ning ärgu ma pabistagu. Lohutus ei aidanud mu enesetundele kaasa ja kui ülemus tööle jõudis, osutus mu aimdus tõeks – ta ütles, et ma homme ei pea enam tööle tulema. Õppisin sellest situatsioonist palju (mis oligi ainus hea asi kogu loost, kuna kaks nädalat kuni lennuni uut tööd otsida tundus mõttetus), ning loodan ka teistele õppetunni sisu jagada – katseajal lahku töölt alati päevapealt ise, nii kuidas sulle endale kõige kasumlikum on, sest muidu teeb seda tööandja.
Teadsin, et Kallel on sama idee plaanis – ta pidi esmaspäeval oma töökohale teada andma, et lahkub kahe nädala pärast – ja saatsin talle võimalikult kiirest SMSi, et ta seda ei teeks. Muidu oleksime mõlemad kaks nädalat palgata. Õnneks sai ta mu sõnumi õigeaegselt ning jäi tööle. Hiljem, kui ta tööl ütles, et homsest ta enam tagasi ei tule, teda isegi tänati, et ta seda tööandjale mainis, kuna paljud seal olevat lihtsalt mitte kohale ilmunud, kui töö lõpetavad.

Teine huvitav seik enne Kanadast lahkumist oli seotud automüügiga. Panime kuulutuse üles ühte kõige popimasse kohalikku netikeskkonda www.kijiji.ca hinnaga $1800. Sellega sai ka parajalt nalja ning omad õppetunnid tulid ka sellest valdkonnast. Üks huvitatu, kes pakkus auto eest veel suuremat summat, kui me kuulutuses ise soovisime, tundus juba algusest peale väga kahtlane. Veidi uurimistööd ja meil oligi selge, et tegu oli eheda petu-skeemi tüübiga, kelle jutus oli mustmiljon pisikest veidrust. Maksmine pidi toimuma kindlasti PayPal’i kaudu ning ta ise ei viibinud hetkel üldse Kanadas jne jne. Mingil hetkel me talle enam lihtsalt ei vastanud ning tüüp kadus kui vits vette.
Siis oli mõni aeg vaikust ja lõpuks tekkis korraga kaks potensiaalset ostjat – äsja Euroopast saabunud tugeva inglise aksendiga naisterahvas ja üks eestlastest paarike, kes pidi peagi Kanadasse sõitma. Meile endile meeldis väga idee pärandada oma „hõbenool“ just eestlastele, kuna meil endil olid autoga ainult head kogemused ning lootsime, et auto ka nende reisi ajal sama usaldusväärselt teenib. Tegime allahindluse kuni 1100 EUR ning kaup eestlastega sai tehtud.
Hiljem selgus muidugi, et eestlastel oli autost oma ettekujutlus olnud ning meie „romu“ neile ei meeldinud.
Kogu lugu oli üsna segane pealekauba, kuna auto sõitis ja seda kasutatakse vist isegi praeguseni... Tagantjärgi tarkusena on hea täheldada, et igal juhul oleks lihtsam olnud auto mitte-eestlasele müüa, et hiljem ei saaks keegi kurta, et ei oldud tehinguga rahul.

Enne jõule Eestisse tagasi tulla oli muidugi väga mõnus. Esimene huvitav kogemus tekkis Tallinn-Tartu maanteel, mida me elus saab päris palju läbitud, kuna mu vanemad pesitsevad Lõuna-Eestis. Maantee tundus hämmastavalt KITSAS! Võibolla isegi mitte tee ise, vaid kogu teekoridor – vahemik maanteest puudeni ja majadeni. Olime sõitma harjunud Kanada preerias, kus suuri 40m kõrguseid kuuski pole pea üldse ning avar väli ja tühi maa paistab niikaugele kui silm ulatub. Talvise metsaga ääristatud Tallinn-Tartu maantee tundus suisa ahistavalt kitsas...

Üllatav reaktsioon tekkis ka tavalises toidupoes. Mäletan hästi seda tunnet, et mul lõi suisa põlvist nõrgaks, kui ODAV kõik tundus! Mahlapakk alla ühe euro (Kanadas umbes 5 dollarit!)! Piimatooted, värsked salatid jne jne... lausa hulluks võis minna! Kahju ainult, et see tunne kaob üsna kiiresti - kohe kui Kanadas teenitud raha otsas on. Aga jah, tagantjärgi veel mõtlen, et kui odavad tundusid jookide hinnad Tallinnas Sinilinnus Kanada 6 dollarilise õlleklaasi kõrval...

Küsimusele, mis meeldis Kanada reisist kõige rohkem, oleme naljakal kombel pidanud vastama, et Alaska. Hehee... jätab mulje, nagu Kanadas endas ei olnudki midagi vau effekti tekitavat, kuid see on vale mulje. Kaljumäestik, Bay of Fundy, Newfoundlandi kalurikülad jätsid väga-väga sügava tunde, kuid kogu retk Alaskale karude ja matkamisega Denali rahvuspargis oli lihtsalt meeliülendav kogemus, mida on raske teiste seiklustega võrrelda.
 
Alaska tundramaastik Denalis
Eestis olles tunnen eelkõige puudust mägedest. Nii nagu pärast Austraalia reisi tundsin puudust ookeanist ning sukeldumisest, siis pärast Kanada reisi tunnen puudust mägede vallutamisest, lumelauatamisest ja nendest imelistest vaadetest, mis mäestikes avaneb. Naljaviluks võiks öelda ka, et tunnen puudust sealsetest sõõrikutest ning London fog’ist, kuid eks midagi enam-vähem sarnast saab hea otsimise peale ikka Eestist ka.

Kaljumäestik talvel, Lake Louise
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Eestis tagasi olla on ikka tõesti väga hea. Mulle meeldib reisimine, kuid mulle meeldib ka Eestisse tagasi tulla ja oma imeliste sõprade ning perekonnaga olla oma Kalamaja kodus, kus rebasevärvides kiisu-miisu teleka ees sülle ronib...

Uus reis? Eks ikka loodame, et kunagi lähiajal tuleb (Lõuna-Ameerika jäi ju vallutamata), kuid esialgu konkreetseid plaane pole. Blogisse sooviks lisada veel kunagi Kanada ja Alaska reisile kulunud majandusaruande, neile, kes võibolla veel plaanivad midagi sarnast ette võtta, kuid pärast seda peaks siin tulema uus vaikne talv.

Täname kõiki jälgijaid!