Hosteli kolmandal korrusel elavad praeguse hetkega meiega koos rootslased, austraallane, iirlased, posu sakslasi ja üks brasiillane. See kooslus moodustab mõnusa kompoti, mida saab iga päev purgist mekkida nii palju kui isu jagub ja vahel võib isegi üledoosi saada.
 |
| Vaade Edmontonile |
Näiteks eile tuli Nevin meile hostelisse külla. Istusime köögis veidi aega ja kuna tal oli ka hiljuti sünnipäev ning ta on meid tööotsingutes palju aidanud, kinkisime talle ühe Eestist kaasavõetud Vana Tallinna pudeli. Ta läks meie juurest edasi hokimängu vaatama ja ei saanud pudelit sinna kaasa võtta, seega jäi see endiselt meie kätte. Kui Nevin läinud oli, astus kööki rootslane ja nägi Vana Tallinna pudelit meie laual. Ta silmad läksid suureks, naeratus tuli näole ja ta küsis meilt, et kas Tallinn asub Eestis? Meie muidugi veel suurema naeratuse saatel vastasime, et loomulikult, see on ju Eesti pealinn, mille peale oli tema vastus: “Oh, I have been in Tallinn, but I thought it was Poland!” (tõlge: “Oh, ma olen käinud Tallinnas, aga ma arvasin, et see on Poola”). Ma arvan, et seda naeru ja hämmingut, mis meist valla pääses, on raske kirjeldada. Kuidas saab reisida kuhugi, teadmata kuhu riiki sa lähed? Nojah, eks meil Balkani riikides reisides sai ka muidugi üks selline autoreis tehtud, kus me arvasime, et oleme sõitnud otsapidi Albaaniasse, kuid olime hoopis Montenegros. Samas me avastasime seda suhteliselt kiiresti, mitte aastaid hiljem! Mis kõige suuremat hämmingut tekitas, et tegu oli meie naabri rootslasega!!! Uskumatu tüüp. Ta ühmas ka meie naeru peale, et ta on geograafias väga nõrk. Saime selle väitega vaid nõustuda. :)
Reklaamipaus. Vaata ja kuula youtube'ist ühte viimase aja head muusikaleidu, mida siin ka tihti raadiotes mängitakse:
Ega ma muidugi ise teatud situatsioonides parem pole. Blond juuksevärv lööb ikka aeg-ajalt välja küll, kuigi olen juuksed taaskord suht lühikeseks lõiganud, et keegi aru ei saaks. Kolmanda korruse köögi interjör sobib ideaalselt kokku kogu selle kultuuride-seguga, kes seda kasutavad, olles ise üks paras kompott. Seintelt, laest, külmkapi pealt ja mujaltki võib leida pea kõikide erinevate tähtpäevade dekoratsioone – jõulud, valentinipäev, Halloween, St.Patrick’s day jne.jne on k6ik korraga esindatud. Ühel seinal on ka rohelise teibiga kirja pandud parimad naljad, mida keegi on suutnud genereerida. Olin need naljad muidugi mitmeid kordi läbi lugenud, kuid ühel õhtul pakkus brasiillane kõigile soolapähkleid, öeldes:” I have some Brazilian nuts.” Ning peale seda, kui ma olin neid proovinud ja automaatselt kiitnud “They are very good!”, sain aru, et olin läinud täpselt sama rada, nagu nali seinal – brasiillasel ei jäänud muud üle, kui see vaid lõpetada lausega: “That’s what she said!” :D Tõlkima ma seda ei hakka… sry!
 |
| Köögiasukad |
Nädalavahetus kujunes meeleolukamaks kui algul plaanisime. Hosteli köögis sai alguses suure kambaga istutud ja mokalaata peetud kui otsustati liikuda linna parimasse kantrimuusika klubisse Cook County! Huvi näha kantrimuusika tantsuklubi oli suur ning ootused olid üles kruvitud. Iseenesest pettuma ei pidanud – koht on suur ja rahvast palju. Tegevust jagub samuti rodeosõidust kantritantsijateni. Enamus inimesi on ikka korralikult kantri stiilis (ruuduline särk meestel kohustuslik ja kauboi kaabu samuti), seega Kallel väga lööki polnud – ta tuli triibulise särgiga… Peab aga endiselt tunnistama, et sellest muusikastiilist ei saanud ka peale seda õhtut meie lemmik muusikastiil. Line-dance jäi ka nägemata. Loodetavasti kui ilmad soojemaks lähevad, näeb seda hoopis mõnes veelgi ehedamas kohalikus väikelinna pubis. Yee-haa!
 |
| Tulevane pruut pulli seljas ratsutamas Cook County's |
Pean kirja panema ka meie katse näha virmalisi. Eelmine nädal kuulutasid kohalikud lehed, et tulemas on kolmepäevane suur “solar storm”, mistõttu peaksid tekkima tugevad virmalised, mis olevat nähtavad isegi USAs. Me siis läksimegi väikse hostelipundiga kella 12 ajal öösel linna kõrgeima mäe otsa, et vähegi midagi näha. Virmalisi on Edmontonis muidu nähtud küll ja küll, lihtsalt peab õigel öösel väljas olema. Kõndides mäe poole, nägimegi õrna helendavat triipu taevas, mis tundus päris paljulubav, kuna liikus aeg-ajalt veidi. Samas juba 15 minutit hiljem kattus terve taevas kiiresti pilvedega ning meie katsetus virmalisi näha luhtus totaalselt. Tuleb jääda ootama järgmisi kordi. Sain ka teada, et suvel peaks siin virmalisi nägema samuti nagu talvel – virmalised ei ole seotud külma ilmaga, nagu ma alguses miskipärast arvasin. Üks hostelikülaline seletas mulle päris lihtsas keeles, kuidas ja miks nad tekivad. See on seotud päikese pinnal toimuvate plasmaplahvatustega, mis tekitab magnetlaineid. Need liiguvad maakera telje mõlemast tipuosast maa atmosfääri ning seetõttu on neid näha just põhja- ja lõunapoolusel. Vinge. Peaks muidugi netist selle kohta rohkem lugema. Tuttavate tehtud pildid, mis on tehtud Yellowknife’s ja mida nad mulle on näidanud, on olnud aga vapustavad. Tekitasid kinnisidee, et juba Kanadas olles, pean korralikult virmalisi nägema.
 |
| Virmalisi otsimas |
