"Uues" hostelis

Hommikul pugisime veel enda hostelis kõhud pannkooke ja vahtrasiirupit täis, siis liikusime uude hostelisse, mis õnneks ei asu väga kaugel meie esimesest elupaigast. Uus hostel - Global Village Backpackers - tundus alguses nagu oleksime kolinud rikaste rajoonist vaeste linnaossa. Köök tundus kahtlane, toad jahedamad, toa uksel on tugevad sissemurdmise jäljed, madratsite vedrud torkisid öösel ribidesse ning ma kahtlustasin, et dushi all ei pruugi sooja vett tulla. Ka kontingent tundus olevat vanem ning meiesuguseid noori vähem. Maja näeb väljast väga äge ja vana välja, kuid seest on veel paremini aru saada, et tegemist on eriti eaka hoonega, kuna kohati on trepid ja põrandad väga ühele küljele vajunud. Kohe nii, et treppidel kõndida on suisa hirmus ning loodame, et maja peab selle nädala ikka vastu.

Vaade meie uue hostelitoa aknast

Aga tegelikkus osutus palju paremaks, kui algul esmamulje oli. Hommikusöögiks pannkoogid on ehedamad ja maitsvamad, kui meie eelmises hostelis ning lisaks saab hommikuhelbeid ja piima tasuta; kohv on korralikult kange, mitte selline lurr, nagu Canadiana Backpackersis; sooja vee kahtlus oli väga väär ning lisaks saab siin tasuta piljardit mängida. Seega me oleme rahul. Pealegi hoiame siin kahepeale pea-aegu terve nädala söögiraha kokku.

Global Village Backpackers

Kuigi oleme alustanud juba vaikselt töö-otsinguid, oleme suutnud ka veel linna avastada. Usun, et linna atraktsioonidest lugeda on palju põnevam, kui meie tööotsingutest, nii et keskendun sellele.

Üks põnev eripära on Torontol see, et siin on väga hästi välja ehitatud maa-alune teedevõrgustik PATH, ja seda mitte autodele, vaid inimestele. Linna kõik pilvelõhkujad on omavahel ühenduses maa-aluste tunnelitega ning iga kell pääseb sealtkaudu ka metroosse. Tunnelites on nii söögisaalid (food courts, meile tuntud juba Austraalia ajast), poed, kohvikud, kiirtoiduketid, tualetid jne jne. Kokku on seda tunnelisüsteemi 28km!!! Ehk otselennult saaks moodustada peaaegu Põlvast-Võrru tunneli. Igaljuhul huvitav võrgustik, mis talvel pakub külma eest varju ning suvel on hea jahutav. Suutsime muidugi selles rägastikus ka korra lausa ära eksida, sest me ei tea veel kõikide pilvelõhkujate nimesid. Kohe muidugi astus siis ligi üks kohalik, ning küsis kas saab meid aidata – nägime sellised abitud välja. 

Food court PATHis

Veel on Torontos kuulus Eaton Center, mis on põhimõtteliselt väga tavaline kaubanduskeskus ainult korralikult üles haibitud. Odavamad kauplused on allkorrustel, kallimad kõrgemal. Hinnad nendes odavamates kauplustes praeguste soodusmüükide ajal tunduvad isegi odavamad kui Eestis.

Poodidest üks põnev avastus on olnud ka veel Honest Ed’s juudikauplus Bloor’i tänaval. Maja särab ja sätendab nagu juudipoele omane ning juttude järgi on seal linna parimad pakkumised. Põhimõtteliselt on see „kõige-pood“, kuhu võib päevaks ära kaduda.

Eaton Center

Päevaks võib ära kaduda ka veel MAAILMA SUURIMASSE RAAMATUPOODI, Edward’s tänaval, Eaton Centeri juures. Mina ei tea, kuivõrd see tõsi on, et see maailma suurim on, aga suur on see küll. Viiele esimesele meetrile unustasime endid juba 10ks minutiks vähemalt.

World's Biggest Book Store ("Chapters")

Päris naljakas oli näiteks lugeda kasvõi seda, mida Eesti kohta kirjutavad erinevad reisiraamatud. Üks hea lõik oli umbes järgnev: „Enamus reisiraamatud ei soovita Eestis juua kraanivett, kuid kohalikud nõuavad/sunnivad oma välismaa tuttavaid seda siiski tegema, tõestamaks, et kraaniveel Eestis ei ole midagi viga.“ Me itsitasime selle üle Kallega päris pikalt, kuna meenus just situatsioon austraalia tuttava Adamiga, kes ei julgenud meie Salme tänava korteris kraanivett juua. Jep, me võtsime tookord päris kaitsva positsiooni... Ning teine huvitav seik veel, et teise raamatu autori arvates on Eesti kõike muud kui multikultuurne :)

Kõige suurematest ja huvitavamatest Toronto atraktsioonidest rääkides tuleb ära mainida veel kindlasti ka see, et Torontost saab alguse maailma pikim tänav. Nimeks Yonge street. See on umbes täpselt 1896 km pikk. Ja just seda tänavat puudutab ka üks Toronto linnaseadus, mis ütleb: „You can't drag a dead horse down Yonge St. on a Sunday” ehk eesti keeles “Pühapäeviti ei ole lubatud vedada surnud hobust mööda Yonge tänavat”. Keda huvitavad ka teised naljakad kohalikud seadused, võib leida need sellelt lingilt: http://www.lufa.ca/news/news_item.asp?NewsID=7235

Orav ja Kalle

Asjalikkuse poole pealt veel niipalju, et oleme ostnud endale ka kohalikud SIM-kaardid ning seega saime endale uued telefoninumbrid. Alguses ei läinud ka see pealtnäha ülilihtne protsess väga kergelt ja kiirelt, sest me lihtsalt ei saanud kohalikest süsteemidest mitte molligi aru. Peale mitme mobiilioperaatori kontori külastamist suutsime lõpuks mingeid valikuid teha. Me nimelt ei tahtnud teha lepingut, kuna miinimum, mis kuu aja eest maksta tuleks oli $25, ning seda oleks meile liiga palju. Osad kompaniid, mis olid isegi veidi odavamad, omasid aga selliseid SIM-kaarte, mis meie mobiilidesse ei sobinud (ei tunnista GSM sagedust). Nii et lõppkokkuvõttes valis Kalle endale Rogers firma ning mina proovisin 7 Eleven poest ostetud SIMi ja kõnekaarti. Võime hiljem huvitatutele rohkem kirjutada, kuidas nendega läinud on ja kui otstarbekaks me ostud osutusid. Ääremärkusena seletuseks, miks me alguses millestki aru ei saanud oli näiteks ka väike fakt, et nad nimetavad mobiiltelefone Wireless’iks. Mõh.

Esimene nädalalõpp

Märkamatult oli kätte jõudnud meie esimene nädalavahetus Torontos. Soovisime seda ära kasutada võimalikult muheda äraolemisega. Nagu tavaliselt ikka, toimuvad just nädalavahetustel kõige paremad turud ja seega asusime ka meie (mitte küll väga varajastel tundidel) linna suurima turu poole – St. Lawrence turg. Ilm oli soe ja päikesepaisteline, ideaalne jalutamiseks. Turg ise oli väga korralik, oma puidust lettidega meenutas veidi Nõmme turgu, ainult enamus lette asus suures vanas turuhoones. Hinnad ei tundunud just kõige odavamate killast, aga paljusid asju sai degusteerida ning imehead aroomi oli terve turuhoone täis. Üle tee asus ka teine, väiksem turuhoone, kuid see enam mingit märkimisväärselt head muljet ei jätnud.

Me oleme avastanud Kallega, et siin sõna otseses mõttes vedeleb maas raha! Tundub uskumatu? Ja ma ei mõtle selle all, et oleme paar korda mõned sendid leidnud. Iga päev leiab midagi :D Ok-ok, loodan, et ma nüüd ei tekitanud lugejatele ettekujutust dollaripakkidest prügikastide kõrval justkui kopitavate ajalehtede hunnikutest, vaid tegelikkuses oleme ikkagi sente leidnud. Lihtsalt IGA PÄEV on noos umbes 4-7 Kanada senti. Me vist ei pea tööle minemagi, heh? :P

Meie rahapada

Pärast turulkäiku suundusime sadamakeskusse. Kuulsime Karinilt, et seal toimub tasuta laternanäitus algava Hiina uue aasta puhul. Kuna ilm oli tõesti väga ilus jäime päris pikalt toppama sadamapromenaadi pingil, kus võtsime nägudele päikest ja vaatasime laglesid ning teisi veelinde. Laternanäitus oli päris vahva. Pisut väiksevõitu, kuid siiski ilus ja värviline.

Sadamakeskus

Laternanäitus

 

Õhtu kulmineerus Karini elukohaks saanud Tartu College ühika 18ndal korrusel ühisköögis. Seal elab palju eestlasi, kes enamus õpivad siin vahetusüliõpilastena, kuid on ka üliõpilasi mujalt riikidest loomulikult. Vaade linnale on sealt päris hurmav. Huvitav, kas Toronto kurikuulsas, kunagises maailma kõrgeimas ehitises CN Toweris on vaade sama hea? Plaan on tornis ära käia küll. 

Vaade Tartu College'i ühikast

Karini juures sai mängitud kiiret joomismängu täringutega, sest aeg pressis peale, ning me soovisime suhteliselt varakult jõuda klubisse Sneeky Dee’s, et pikas sabas ei peaks seisma ning tantsupõrandal ka vaba ruumi veel leiaks (see oli muidugi Kalle peamine mure). Sissepääs maksis $5 ning riidehoid veel $2 juurde. Kuna olime ühikas oma jooke joonud, ei olnud klubis tarvis enam leili visata, mistõttu klubi joogihindadest ei oska midagi kosta. Tantsu sai vihutud kogu klubis oldud aeg (ausalt, Kalle tantsis ka!) ning muusikastiiliks oli funky-rock’n’rolli-oldschooli-segu. Hea sabakeerutamise muusika. Klubireeglitest veel niipalju, et siin on kombeks lõpetada alkoholi müük kella poole kahe/kahe paiku. Päris mõistlik iseenesest. Eestis vist ei toimiks ainult seetõttu, et inimesed lähevad alles klubisse kella poole ühe-ühe ajal, siin me jõudsime umbes 11 ajal, ma oletan.

Karin ja Ele Sneeky Dee's

Üks suuremat sorti muutus on toimunud meil veel – pühapäeval käisime vaatamas ühte teist hosteli, Global Village Backpackers. Mitte sellepärast, et me senine hostel meile ei oleks meeldinud (Canadiana Backpackers), vaid sellepärast, et teine hostel on lihtsalt odavam. Niuks-niuks, tegelikult ei tahaks sellest Põhja-Ameerika parimast hostelist üldse ära minna. Just oleme ära harjunud suurte soojade privaatsete dushiruumidega ja ka tutvusi oleme juba soetanud, aga otsus sai tehtud, et teisipäeval on kolimine.

Canadiana Backpackers

Vaade linnale Fort York'i juurest

Õhtuse jalutuskäigu tegime linna nn alguspunkti – Fort York’i juurde, mis tundus vähemalt väljast vaadatuna suhteliselt mõttetu turismiatraktsioon. Kunagi oli sellele kohale rajatud kindlus või selline kindlustuspunkt, kuhu ümber kerkis Toronto linn. Sealt edasi liikusime järve äärde Music gardeni juurde. Viimane oli juba igati huvitavam, kuigi talvel ei ole selles aias loomulikult nii palju vaatamist kui oleks suvel.

Meie viimasel õhtul Canadiana Backpackersis toimus seal väike mälumäng. Algul hakkas tunduma, et me Kallega peame kahekesi ühe meeskonna moodustama, kuid märkasime lõpuks ühte tagasihoidlikku vanemat meesterahvast, kes otsis meeskonda. Võtsime ta oma punti. Kui kiire tutvumise käigus tuli välja, et tegemist on eheda kanadalasega, mõistsime, et meile on sülle kukkunud jackpot. Paljud küsimused olid Kanada kohta, ning meie kui uustulnukad ei ole veel kõiki selle maa tarkusi omandanud. Igaljuhul saime väga väärika II koha ja jäime võitjatest maha vaid ühe punktiga. Võitjad said õlut, meile jäid tühjad pihud, kui välja arvata huvitavad teadmised Kanada kohta ja vein, mida meie uus sõber hea meelega jagas.

Päev täis hokit

Kalle on siin pea iga õhtu mulle hokialaseid loenguid pidanud. Uuris NHL mängudele pileteid ja täna kesklinnas tiirutades juhtis mu nii muuseas ka Air Canada Center’isse, kus toimuvad NHL mängud. Nojah, kuidas päev lõpuks lõppes, kirjutab edasi Kalle isiklikult. Meelikale võin siinkohal vastata vaid: tundub tõesti, et Kalle on mulle korraliku peapesu teinud. Aga, otsustasin talle vastu astuda ning lähiajal ma usun, et saate lugeda sellest, milline näeb välja KINGAMUUSEUM.

Ontario järve kaldal

Alustame siis üle-eilsest hommikust. Otsustasime kõigepealt ära vaadata Ontario järvekalda. Hoolimata üsnagi tuisusest ilmast, mis järvele lähenedes aina süvenes, suutsime end suruda ikka vastu tuult järveni. Hea et tuul järsult suunda ei muutnud, muidu oleks ehk ka järve seest poolt ära näinud. Loomulikult olid lollid ida-euroopa turistid ainsad, kes sellise ilmaga järve äärde kolama otsustanud minna (tegelikult väikeste mööndustega, kuna ühel hetkel jooksis meile vastu üks daam väikeste koerakestega, kellel mõlemal olid sokid jalas). Sinna minnes möödusime näiteks maailma esimesest suletava katusega staadionist Rogers Centre, mis ehitati 1989. aastal, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Air Canada Center

Nimelt järve äärest tagasi hosteli poole kõndides jäi tee peale teine oluline spordirajatis Torontos, ehk Air Canada Centre, kus mängivad oma kodumänge nii NHLi hokiklubi Toronto Maple Leafs kui ka NBA korvpalliklubi Toronto Raptors. Seal sai veidi ringi vaadatud, enamasti spordipoes. Sealt lahkudes astus meile üsna pea ligi üks „härra“, kes pakkus samal õhtul toimuvale NHL-i mängule pileteid. Kuna ta soovid raha osas olid liigsuured ning meil polnud õrna aimugi, millised originaalpiletid välja näevad, siis ei hakanud põrsast kotis ostma. Hostelituppa jõudes vaatasin netist järgi, et „härra“ oli loomulikult ka luuletanud, et piletid välja müüdud on, kuid kahjuks kadusid kõige odavamad piletid üsna pea ka müügilt.

Toronto Maple Leafs - Minnesota Wild

Veidi enne mängu otsustasime siiski minna vaatama seda melu, mis jäähalli ümber toimub. Juba veidi eemal olid esimesed hangeldajad platsis. Halli kõrval oli neid juba iga 10 meetri tagant, kõik toimus nii avalikult, nagu tegelekski nad ametliku piletimüügiga. Turvameestel polnud ei sooja ega külma nende tegevusest. Lõpuks jõudsime suure ekraanini, mis oligi meie eesmärk olnud, kui järjekordne tegelane tuli pileteid pakkuma. Kuna nägin, et pakutud piletitel oli peal kirjas $95 ning sain hinna kahe pileti eest $100 peale, siis tundus see juba üsna soodus diil olevat, kuigi kahtlemata oleks veel odavamalt saanud, kuna mäng oli 5 minuti pärast hakkamas. Tegime veel sellise lükke, et Ele läks ühe piletiga ees sisse, et olla kindel, et need õiged piletid on ning kui ta juba sees oli, siis maksin „härrale“ raha ära. Kahju, et pidime musta turgu toetama, kuid tavapileteid nii soodsalt enam saada polnud ning tundub, et siin on hangeldamine ka legaalne, kuna seda nii avalikult politsei ja turvade silme all tehakse.

Kohe tuleb värav

Mäng ise siis oli Toronto Maple Leafs’i ja Minnesota Wild’i vahel. Meie kohad olid ilmselt kodumeeskonna fännisektoris, kuna kõige häälekamad kaasaelajad tulid just meie selja tagant, kuigi see kaasaelamine oli üldiselt üsna suur pettumus. Lootsin ikka, et fännide toetus ei lakka väga minutikski, kuid reaalsuses tähendas sealne fänlus harvasid „Go, Leafs, Go!“ hüüdeid. Mäng ise oli kahjuks üsna ühepoolne, õnneks küll kodumeeskonna poole kalduv (lõppseisuks jäi 4:1 Torontole). Kuna tegu oli minu esimese hokimänguga, mida kohapeal vaatamas olen käinud, siis oli üsna üllatav, kui hästi kõik toimuv nähtav oli. Kartsin näiteks, et litrit väga näha pole, kuid see kartus oli täiesti asjatu. Hea elamus oli ka see, kui hästi oli mäng korraldatud. Kõik väiksemad pausid ja vaheajad olid pealtvaatajatele mingi tegevusega täidetud. Näiteks jääpealne inimbowling, pealtvaatajatele särkide loopimine, valitud pealtvaatajate (kõik naissoost!) täpsusvisked, intervjuud jne. Eesti jalgpalli Meistriliiga ning ka koondise mängude korraldajatel oleks siit päris palju õppida ;)

Meie elu esimesel hokimängul

Üldkokkuvõttes oli kindlasti väärt elamus ja minu jaoks üks Kanada suuremaid must-do’sid tehtud :P

Vajalikud asjaajamised Kanadas kohapeal

• SIN numbri taotlemine: http://www.servicecanada.gc.ca/eng/sin/apply/how.shtml Meie hostelile Torontos (Canadiana Backpackers, mis asub Widmer str) asub kõige lähemal Metro Hall Employment Services, mis on avatud aga ainult teisipäeval ja kolmapäeval 12:30 kuni 15:30 (King str sissepääs). Kohale soovitan minna võimalikult vara kohe peale avamist, sest seal on nimelt elav järjekord. Viimased jäid vist küll sellel päeval oma SIN numbrist ilma, kui meie seal olime. Andsime hosteli aadressi, vaja oli vaid lennujaamast saadud töötamise õigsust tõendavat dokumenti. Isegi passi ei tahtnud tädi näha ja polnud vaja ka telefoninumbrit. Kohapeal saab kohe paberi, millel on SIN number olemas. Õige kaart saadetakse aga postiga 20 tööpäeva jooksul. Meile hostelisse jõudis see 13. päevaga (9 tööpäevaga).

• Pangakonto avamine. Tuttavalt eesti sõbralt saime idee avada pangakonto Toronto Eesti Ühispangas http://www.estoniancu.com/ETCU_Est/Eesti_keeles/indexEst.htm. Esialgu tundub see lihtsalt ülilihtne, ülisoodne ja tore, et saab toetada eestlaste poolt juhitud panka. Me lasime teha endale deebetkaardi. Kaasa tuleb võtta pass ja eesti ID kaart. Puudub igakuine kaardi hooldustasu (täiesti uskumatu!), loomulikult tasuta raha väljavõtted automaatidest ja poes kaardiga maksmine tasuta. Internetipank olemas ja ka välismaal saab kaarti kasutada – ning pange tähele – välismaal union pankade automaatidest raha välja võtmine on samuti tasuta! Pandi ainult südamele, et tõesti väga väikesi summasid ei hakkaks välisriikides tihti välja võtma, sest pangale endale on see ikkagi kallis. Lisaks on võimalus ka teha krediitkaart, kuid siis peab panema kontole igaks juhuks mingi suuremat sorti tagatisraha. Konto avamine ja liikmeks saamine maksab 20 dollarit, mille võid siis tagasi küsida, kui soovid konto uuesti sulgeda. Oluline on küsida (või ma usun, et nad ise annavad, aga tuleks üle kontrollida) Electronic Funds Transfer form, mis on mõeldud tööandjale. Sellel on kirjas selline number nagu MICR, kus esimesed 5 numbrit on panga number, edasi kolm numbrit olid vist "branch" number ja pärast seda tuleb su "account" number. Üldiselt avatakse (või meile tehti vähemalt) checking/chequing account, millega saab ka cheque' kasutada, mis Kanadas endiselt popid on (tšekid siis eesti keeles).
  
  Nii, kogu selle ülistava jutu juures on ainult see konks, et me veel ei tea oma kogemustest öelda, kui tihedalt on neid automaate, kust saab raha tasuta võtta (osadest automaatidest lisandus väljavõtutasu midagi 1 dollariga). Tasuta saab raha välja võtta kõikidest THE EXCHANGE® ATM network’i kuuluvatest automaatidest, kuhu õnneks kuulub ka HSCB pank, mida oleme siin päris tihti näinud. Öeldi, et automaate on palju ja isegi üle terve Kanada, mitte ainult Torontos. Seda saame veel hiljem täpsustada, kui mugavaks pangaautomaatidest väljavõtted kujunenud on. Toronto Eesti Ühispanga kodulehel on võimalik vaadata ka kõikide automaatide asukohti (http://www.estoniancu.com/ETCU_Eng/Service/AtmLocator.htm).
  
  Panga kontor asub Eesti Majas. Kes soovib raha kokku hoida, võib sinna kohale kõndida, nii nagu meie tegime. Meie hostelist läks see edasi-tagasi jalutuskäik kokku u 12 km. Päris palju. Tagasi hostelisse jõudes ikka väga toidupoodi enam ei viitsinud kõmpida. Uuri lahtioleku aegasid kodulehelt. Need on mõni päev õhtul 20ni, mõni päev ainult 15ni.

• Telefoninumber. Hea lahenduse leidmine ei olnud lihtne, ning ega me praegugi tea veel, kas sai õigeid otsuseid tehtud. Aga, valisime nii – Kalle võttis endale $100 pre-paid paketi Rogers’ist (koos kohaliku SIM kaardiga muidugi), mis kehtib aasta aega või nii kaua kuni krediiti jätkub. Mina võtsin prooviks 7 Eleven poest  SIM-kaardi ja pre-paid SpeakOut voucheri $25, mis kehtib ka aasta aega või kuni krediiti jätkub. Tundub lihtne, aga tegelikult on omad konksud.
  
  Näiteks, Kalle Rogers’i pre-paid pakett. Idee seisneb selles, et ostad $10 SIM kaardi ja laed sinna $100. Lisaks pead valima ühe kõnepakettidest, et mille järgi su kõnetariifi arvestama hakatakse ning ka tekstsõnumite paketi. Kõnetariifiga eriti raske ei olnud, valisime kõige odavama variandi, kui rääkida vähe (me pole erilised telefoni kasutajad niikuinii). Sõnumipaketiga läks keeruliseks. Ei ole võimalik valida head odavat paketti, kus on koos nii rahvusvaheliste ja kohalike SMSide saatmine. Peab valima neist ühe, mis on tõeliselt tobe. Näiteks, me võtsime paketi, kus iga kuu läheb maha $3, ning selle summa eest saab vahetada 30 kohalikku smsi. Meie väga suureks üllatuseks, tuli välja, et siinmail on ka SMSide SAAMINE tasuline - 20c tükk (kui sa ei vali ühtegi sõnumipaketti, sest paketiga on kõik vastuvõetud SMSid tasuta, ka rahvusvahelised). Loodan, et ei tundu liiga segane, meile igatahes tundub.
  
  Kalle pakett koosneb praegu siis:  $3 iga kuu 30 kohalikku SMSi (siis tuleb tk hind 10c) ja kõnetariif 25c esimesed 5 minutit ja 15c sealt edasi. Rahvusvahelisi SMSe saab tegelikult saata küll ka, kuid kirve hinnaga lihtsalt – 35c tükk. Sama on rahvusvaheliste kõnedega, lihtsalt kallid on. Iga kuu läheb maha ka 75c hädaabi numbrile helistamise võimaluse eest.
  
  7 Eleven poe mobiiliasjandusest oli väga raske aru saada. Müüjad räägivad erinevat juttu ning ei tea asjast midagi tegelikult. Me ei saanud kaua aega aru, et kas SpeakOut prepaid voucheri krediit kehtib ainult kuu aega või nii kaua kui selle ära kasutad. Lõpuks saime sotti, et kehtib ikkagi 365 päeva (2012 alguse seisuga). Minu 7 Eleven pakett on siis nii, et SMSide saamine on tasuta, saatmine maksab 10c. Ja kohalik kõnehind peaks olema 25c. Rahvusvahelisi SMSe saab ka saata 35c eest. Iga kuu läheb maha ka kohustuslik $1.29, et saaks igal ajal 911 valida vms. Põhimõtteliselt tahtsin lihtsalt endale telefoninumbrit ja et mulle oleks võimalik helistada. SMSe saan saata Kalle numbrilt, kuna vaevalt, et ta ka kuus 15 SMSi jõuab ära saata. SIM kaart maksis $10 ja krediidi voucheri saab ise valida, kui suure võtad. SIM kaardi saab netis ära registreerida e-teeninduses (ettevaatust, kõikidesse telefonidesse see SIM vist ei sobi, eriti vanematesse mudelitesse!) ja siis krediidi seal ka peale laadida. Kodukas on neil http://www.speakout7eleven.ca/.
  
  Kui me praeguseks õigesti aru oleme saanud, siis Kanadas ringi reisides tuleb arvestada ka sellega, et number on seotud kindla osariigiga, kus SIM-kaart on registreeritud. Kui sellest osariigist väljuda on kõik kõned kaugekõned ning kehtib sellele vastav tariif. Näiteks SpeakOut 45c/min ja Rogers 65c/min, kui ei vali lisatasu eest jällegi mingit paketti. Seega nipp - telefoninumber tuleks soetada kohas, kus plaanid pikemalt peatuda.
  
  Jah, ja oleme ka aru saanud, et me panime ikka päris puusse oma pakette Torontost ostes - avastasime, et maksame Albertas olles lisaks kaugkõnedele ka kõnede vastuvõtu eest (sama palju kui helistamine maksab!). Täiesti uskumatu ikka. Loodame, et teised õpivad meie vigadest :P
  
  Ainus lahendus pre-paid kaardi soetamisel ja soovides sellega ka reisida, on see, kui SpeakOut infotelefonile helistada (mis on õnneks tasuta), ja oelda neile, et oled kolinud ja vajad uut kohalikku numbrit. Nad muudavad su elukoha ja seega ka SIM-kaardi registreerimiskoha ära, kuid sellega muutub automaatselt ka su mobiilinumber. Kõned muutuvad aga taaskord kohalikeks ehk siis odavaks...
  
  Lisaks oleme lugenud Rebane Kanadas blogist (http://rebanekanadas.wordpress.com/2011/07/07/sigaretid-maksud/) tema valiku – ta võttis ka Rogers’i, kuid lepingulise kuutasu eest, kui ma õigesti aru sain, ja lisab, et: „Mõistlik on 10 dollari eesti kuus osta juurde 250 rahvusvahelist smsi ja 3 dollari eest kuus 30 kohalikku smssi ja 7 dollari eest nädalas 250Mb andmesidet.“ Jällegi, kui õigesti aru saime, siis ei ole need mitte lisatasud, vaid need lähevad iga kuu 25-dollarilisest kuutasust lihtsalt kohe maha. Me lihtsalt ei kasutaks nii paljusid SMSe ära, kuna ei saada väga palju SMSe koju ja ei helista samuti, kuid eks igaüks peabki leidma endale sobiva lahenduse.
  
  Oleme kasutanud ka ühte 7 Eleven poest ostetud rahvusvahelist kõnekaarti Call World, et helistada Austraaliasse. See tuli küll lõppkokkuvõttes odav. Helistasime läbi automaadi, kuna automaadis pidid odavamad kõnehinnad olema. Kõne läks minu meelest küll päris pikaks, kuid maha läks ainult $1.20. Seal ongi osadesse riikidesse helistamine eriti odav, Eestit nende eriti odavate riikide nimekirjas ei ole, kuid helistada saab Eestisse loomulikult. Hinnaks on 7c minut tavatelefonilt-tavatelefonile. Muidu Austraaliasse on 4.3c minut. Hinnakiri siin http://www.mybestprepaid.ca/Rates%20CH%20&%20NF.htm
  Kaardile laetud raha saad kasutada 6 kuu jooksul nii mitu korda kui tahad – süsteem nii, et pead lihtsalt enne igat kõnet oma koodi telefoni sisse toksima. Siis ta ütleb, palju sul sellele kaardile raha veel jäänud on.

Kohal Torontos

Toronto vana raekoda

Saabusime Kanadasse väga väsinutena ja näljastena. Lennujaamas hakkas korraks süda kiiremini peksma, olles kuulnud hirmsaid lugusid Toronto lennujaama kohta, et kuidas inimesi on peedistatud ning isegi tagasi saadetud, kuid kõik läks väga libedalt. Küsiti palju sularaha on, mis on reisi eesmärk, vaadati väljaprinditud viisapaber üle ja päriti veel, et ega meil sööki-alkojooki pole või puitu? Muidugi oli, kuid söögi kohta valetasime, et pole ning alkoholi kohta, et on normi piires (mis vastas ka tõele). Kuigi meil oli küll suveniiridena puidust võinugasid kaasas mingi posu, otsustasime ära unustada, et need me kotis on. Üldiselt oli kohvri kontroll olematu. Isegi läbi ei skännitud! Kedagi ei huvitanud ka kus me Torontos ööbime või keda külastame. Lõpuks saime olulise dokumendi e tööloa paberi, mida tuleb elu hinnaga hoida, ja jiiipikajee – teretulemast Torontosse!

Toronto pilvelõhkujate rajoon

Lennujaama infost saime teada, et lennujaamas on olemas selline koht nagu Travellers Aid, mis aitab meiesuguseid zombisid, kes Kanada reisiraamatust ei suuda näpuga järge ajada. Väga lahke tädi vastas ülevoolava lahkusega kõikidele meie küsimustele, ning helistas hostelitesse, et hindu ja vabu kohti küsida. Samuti seletas ilusti lahti, kuidas võimalikult odavalt linna saada. Kuigi temalt saadud info kattus Rough Guide Kanada raamatu infoga (Airport Rocket alguses, ja subway liinini, siis subwayga edasi kesklinna), ei teinud paha kõik uuesti üle kuulata. Ei tahtnud sama viga teha, mis Londonis, kus kiiruga sai ikka pea topelt makstud, et kesklinna jõuda. Uskumatu, kuidas turiste ikka tõmmata üritatakse.

Kesklinna jõudmisel suutsin teha vaid ühe blondi turisti triki, mis tagasi mõeldes ikka päris uskumatu tundub. Bussiga soovitud peatusesse jõudes ja rongile minnes hakkasime otsima, et kust siis rongipileti saab. Kalle jäi kohvritega mind ootama, ma otsisin piletikassat. No, ja leidsin kassa, ainult et selleks pidin ’exit’ väravatest läbi minema. Kuna mulle tundus, et mul muud võimalust ei ole, läksin väravatest välja kassa juurde ja küsisin kahte piletit. Ta ütles, et pane siia kasti 3 dollarit ja mine sisse tagasi. Oh mind rumalat, taipasin alles hiljem, et see oli nüüd küll üks lihtsamaid viise rahast lahti saada. Buss oli toonud meid juba transpordisüsteemi sisse, ning me oleksime saanud sama piletit kasutada, mis bussijuht meile müüs ka metroos.

Meie öömaja valik langes Canadiana Backpackers’ile, sest meile pakuti 4 inimese tuba, kus ei ole teisi inimesi veel kohta reserveerinud. Omaette vaikne tuba kulus väga marjaks ära. Öö lennujaamas suutis meid korralikult ära väsitada ja und oli vaja.

Hostelis ei suutnud korraga otsustadagi – kas vajuda lihtsalt kohe magama, minna duši alla ja siis vajuda magama või süüa? Kõik kolm tegevust – söömine, dušš ja magamine – tundusid eluolulised sooritada kohe ja viivitamata. Kuid mida valida esimeseks? Raskete kottide tassimisest üleni valutav keha nõudis esimesena und, koridorini kostev urin kõhust teatas, et peab koheselt süüa saama ja hirmus kleepuv tunne ajas duši alla. Tegelikkuses suutsime siiski esimese asjana koperdada unisena duši alla, mis õnneks tõi niipalju elu sisse, et jõudsime esimese ettesattuva kiirtoidukohani kõrvaltänavas, milleks osutus Subway. Hehee... mälestused Austraalia aegadest kerkisid esile. Seal sai seda maitsvat pikka saia rohke rohelisega ikka aeg-ajalt proovitud. Söök andis uue energialaengu, nii et Kalle juhtimisel leidsin end varsti istumas Hooters baaris ja proovimas esimest korda Kanada õlut. Maitses hea, kuid tšekk, mis hiljem esitati, tegi selgeks, et baari vist väga tihti lähiajal ei satu. Neli 0,3 õlut maksis 24 dollarit (1 Kanada dollar= u 12 EEK ehk siis kokku 288 EEK)

Hooters pubi

Järgmine päev saime paremini ringi vaadata ka valitud hostelis. Esmamulje hostelist on väga hea. Puidust vanaaegne mööbel, hubane avalik ruum. Väga ilus ja puhas on. Algul tekkis kohkumus, et saime pügada – köögis polegi pliite ja nõusid, kuid hiljem avastasime, et köök asub allkorrusel ja on täiesti olemas. Samuti tasuta Wifi, millest Austraalia hostelid polnud kuulnudki (enamus, kus me viibisime vähemalt). Teine päev hostelis algas eriti hea üllatusega – hommikusöögiks olid pannkoogid! Kurb ainult, et pannkoogi juurde pakutakse ainult magusat vahtrasiirupit, mis on kuidagi liiga magus hommikusöögiks. Kohviautomaat on ka tasuta kella 11ni, vali millist kohvi soovid. Otsustasin iga hommik uut sorti proovida.

Ilm on olnud päris kevadine. Ei suuda kohe kuidagi uskuda, et kuulduste järgi olevat eelmine nädal olnud -20 kraadi. Eile Kariniga (vana klassiõde ja pinginaaber Treffneri aegadest) kokku saades kuulsime, et Torontos on käibel ka selline väljend nagu „wind-freeze“ e tuulekülm. Ei tea, kas see on Toronto sirgete tänavate süü või mis, aga tuul tekkis õhtupoole tõesti väga tugev.

Asjalikkuse poole pealt niipalju, et tegime endale SIN numbri, mis lubab meil siin legaalselt töötada. Ja täna käisime ka Eesti Majas ja avasime Toronto Eesti Ühispangas endale arve.
Eesti Maja külastus kujunes oodatust palju huvitavamaks ja lõbusamaks. Kohe maja ees pilti tehes, astus majast välja soliidne härrasmees, kes meie poole huvitatuid pilke suunas ning veidral kombel mõne sekundi pärast uuesti majja sisse läks. Me astusime ka hetke pärast majja. Kohe seepeale hakkas see sama soliidne härrasmees meiega elavalt eesti keeles vestlema – teatas, et kohvik on allkorrusel ja et seal saab süüa ja pirukaid. Üht-teist sai veel vestluse käigus teada, siis astusime eesti poodi. Alles hiljem mõistsime, et härrasmees oli kuulnud väljas meie eestikeelset juttu, ning tahtis ka meiega sõnakese eesti keelt rääkida. Muud põhjust tal uuesti majja siseneda ei olnudki.

Ele ja Toomas Toronto Eesti Maja ees

Eesti poes hakkas samamoodi väga sõbralikult meiega vestlema sealne müüja. Kui kuulis, et oleme esimest korda Eesti Majas, pani ta kõhklemata poe uksele sildi – tagasi 15 min pärast – ning asus meile maja tutvustama. Sellist vastuvõttu ei osanud me uneski näha! Ta viis meid kõikidesse ruumidesse, rääkis ja tutvustas meid kohalikele töötajatele ja samal ajal jõudis küsimusi esitada ka meie kohta. Kui me õigesti mäletame, oli ta nimi Aavo. Tõesti humoorikas ja südamlik Kanada eestlane. Tegelikult jäi kõikidest sealsetest inimestest väga soe ja hea mulje. Kõik rääkisid imeliselt hästi eesti keelt. Pärast Aavo giidituuri võtsime all kohvikus ühe korraliku eesti prae kapsarullidega, mis maksis 8 dollarit, ning siis läksime samas majas asuvasse Toronto Eesti Ühispanka (siinne pank pole kuidagi seotud SEB pangaga, nagu võiks esmamulje jääda). Konto tegemine on seal eestlastele väga lihtne. Samas saab kaarti kasutada kõikjal Kanadas ning ka välismaal. Eks saame panga headust siin veel testida terve aasta jooksul. Iseenesest oli hea tunne toetada midagi eestimaist.

Kanada eestlased Eesti maja kohvikus. Laual novembrikuine Kroonika.

Vahemaandumine Londonis

Ele, Kalle ja Toomas Tallinna lennujaamas

Lutoni lennujaamast kesklinna saamisest olime küll lugenud netist üht-teist, kuid ei süvenenud sellesse piisavalt. Õige buss oli ees ja me vantsisime kohvritega bussile. Teadsime, et pilet maksab midagi 2. naela piires. Üle küsides pidime aga põhimõtteliselt tagumikule kukkuma – 16 naela!!! Olime lahti vahetanud ainult 40 naela, nii et 32 läks sealt ainult kesklinna saamiseks! Kui nii jätkub, siis kesklinnast Gatwick’i lennujaama me enam ei saa endale lubada! :D Saime teada, et kui oleksime ostnud selle pileti juba varem internetist, oleks see olnud 2 naela kuni 6 naela (olenevalt kui palju ette on pilet ostetud), nüüd aga istusime virilalt bussi.

Londoni ilm oli see eest väga-väga üllatavalt soe ja päikeseline. Ma kujutasin oma peas ette ikka lumevalle ja külma tuuleiili. Eh, hoopis roheline muru, oravad ja plätudes inimesed. Inglased on sogased. Nii kui päike loojus, oli mul ühte kohta seisma jäädes ikka jahedavõitu, kuigi olin paksu talvejopega, kohalikud käisid kleitides ja t-särkides. Ok, käige ise kuidas tahate ringi, aga no pange vähemalt lastele riided selga! Ma arvan, et mul oli seal enesetunne jahedam eelkõige vaadates teisi inimesi enda ümber.

Linna jõudes saime aru, et mu kohver on ikka totaalne nuhtlus. Kuna olime tarkpeadena kodus ära lõhkunud kohvri käepideme, ei saanud seda enam korralikult enda järel tõmmata. Pikk käepide hoidis ära selle, et jalad vastu kohvrit ei peksaks. Olime kui kaks vastandlikku vanderselli väga erineva edasiliikumise sooviga – Kallel seljakotiga oleks olnud kõige mugavam kiirelt ühest punktist teise kõndida, et võimalikult vähe seljakoti raskuse all ägada, samas kui mina oma kohvrit üritasin vedada justkui vastu tõrkuvat vasikat. Pigem eelistasin aeglast tempot, sest siis ei olnud hoobid vastu jalgu nii valusad. Igaljuhul oli situatsioon TRAGI-koomiline. Päästjaks osutus üks tänavalt leitud katkine rattalukk, mis asendas veidi paremini puuduvat käepidet, ning tempo tõusis tunduvalt.

Ele superturvaline reisikohver

Korra jõudsin end kiruda, et ma endale ka seljakotti ei muretsenud õigel ajal, kuid siis upitasin endale selga Kalle 16 kg seljakoti lihtsalt huvi mõttes, ning te ei kujuta ettegi, kui rõõmsaks mind see katse tegi. Seljakott oli nii raske minu jaoks, et ... no kujutage ette tunnet, et keegi surub teid õlgadest kõigest jõust selili, ning te peate vastu punnima ja püsti jääma. Täpselt selline tunne oli. Püsti sain seista, kuid kõndida oli ebaturvaline. Jalad värisesid all ja mul olid tugevad tasakaalu- ning orjentatsioonihäired. Ja nii lihtne oligi hakata oma katkist kohvrit armastama. Oli mu „vasikas“ küll põikpäine, aga vähemalt ratastega.

Londonis meenus, et turist olles, tuleb kohaneda piinlike olukordadega. Ütleme otse – tuleb jääda rahulikuks situatsioonides, kus teised vaatavad, milline ohmoon sa oled. Üks hea näide on kohe varnast võtta, sest see loomulikult juhtus minuga kui läksime Starbucks’i kohvikusse teed ostma. Dialoog oli umbes järgmine:
„Hi, could I have two cups of full leaf tea?“
„English breakfast is ok?“
„Sorry?“
„English breakfast?“
„No, just two cups of tea, please.“
Ettekandja kinkis siis mulle selle „ohmooni“ pilgu ja ulatas kaks tassi teed. Kohale istudes leidsin, et teepakikesele oli kirjutatud English Breakfast Tea. Oookeeei... Ja ma arvasin, et ta pakub mulle hommikusööki.

Gatwicki lennujaama saamiseks olime juba veidi kogenenumad. Üritasime avalikus netikohvikus bussile eel-registreerida ning hoidsime sellega raha kokku. Öö veetsime Gatwick’i lennujaamas. Unetu öö.

Toomas läheb lennukile