Taaskohtumine

Mudamülgas

Kõigepealt oli vahepealne periood minu jaoks taaskohtume nafta puurtorniga. Ühel teisipäeva hommikul kell 4.30 asusin Edmontonist teele Bretoni küla poole, mille läheduses asus Nabors'i naftafirma puurtorn number 3. Mu numeroloogia-huvilistest kunagistele klassivendadele ütlen vahemärkusena, et talvel töötasin Treo firmas puurtornil number 5.

Ees ootas mind üsna mudane maalapp. Kuna esimesel neljal tööpäeval olin sunnitud sinna minema meie oma autoga, siis on mul väga hea meel, et ei pidanud seda enam hiljem tegema. Nimelt muutus nimetatud maalapp mõne päevaga tavaautodele täiesti läbimatuks ning ka suured veoautod vajasid kohati abi minema saamisel. Süüdlaseks igapäevased hoovihmad ja rahe. Ühel päeval sadas nõnda palju, et ühe treileri ees, kus elas meie meedik, oli umbes põlveni vesi, lisaks selle all muidugi muda. Treileri ette paigutatud plastikust 6x3m matid olid paarkümmend meetrit eemale ujunud. Kahel korral kaotasin üsna raskeid asju tassides oma kummiku mutta ning olin sunnitud sokiväel porri astuma.

Töö ise oli ilmselt füüsiliselt kergem kui talvel, kuid vihmahoogude vahel lõõmav päike ja ligi 30kraadine palavus tegid selle vähemalt sama raskeks. Mu peamiseks ülesandeks oli lihtsalt puurtorn puhtana hoida, mis muidugi ei ole nii lihtne, kui see esmapilgul tundub, aga mitte ka midagi kontimurdvat. Enamasti tähendas see seebivee ja harjaga seinte nühkimist ning seejärel survepesuriga seebi mahapesemist. Loomulikult tuli vahepeal ka ühtteist raskemat tassida ja teisi asju teha, aga jällegi mitte midagi ületamatut.

2 kõige ebameeldivamat osa mu 20päevase töötsükli juures olid ilmselt mu töökaaslased ning mu saapad. Mõlemad hakkasid hõõruma ja pinda käima juba esimesest päevast alates. Kolmandaks päevaks oli mu varvastel ja jalgadel 5 keskmisest suuremat villi, mis segasid mul korralikult kõndimast ning kõrvad jooksid sitavett nendest lollustest ja lõugamistest, mida pidin oma töökaaslastelt kuulma. Loomulikult olin kuulnud, et nii pannakse seal inimesi proovile, et kas saad pingelises olukorras hakkama või mitte, aga ikkagi on see jube ebameeldiv, kui ise üritad endast parimat anda, samal ajal kui keegi sulle selja tagant kõrva karjub, kui kehva tööd sa teed. Neljandal päeval hakkasid osad villid juba paranema ja töökaaslased leebuma, kuna suutsin end ilmselt tõestada. Veidi raskemaks tegi olukorra muidugi see, et iga nädal töötasin uue meeskonnaga ning tõestamisprotsess algas peaaegu nullist...

Töökaaslastega

Üks asi, millega ma harjunud polnud, oli ülimalt ebaintelligentsed inimesed. Olen siiani enamasti ilmselt hellitatud sellega, et olen saanud suhelda endast targemate inimestega, seega oli seal kontrast üsna suur. Kuna see töö ei nõua mingit haridust ning erioskusi, aga teenistus on lausa unelmate oma, siis meelitab see ligi väga palju noori poisse, kes on heal juhul põhikooli lõpetanud. Viimati mainitu koos sellega, et vähemalt 90% selles tööstuses töötavatest inimestest teevad seda tööd ainult raha pärast ja kellelegi tegelikult ei lähe korda, mis seal toimub, on naftatööstuse ühed suurimad probleemid, millega vähemalt mina kokku puutusin.

Pärast taaskohtumist oma Edmontoni sõpradega ning kahe toreda eestlasega tutvumist, sõitsime uuesti avastama Rocky Mountains mäeahelikku. Mäed ise olid uhked ja suured nagu neid mäletasime, kuid vau-efekti enam ei tekitanud. Ei tea, kas lume puudumise tõttu või sellepärast, et oleme vahepeal väga palju mägedes ringi seigelnud. Küll aga olid hoopis uhkemad sealsed mägijärved, kuna nüüd lõi välja nende helesinine värvus, mis jää all ainult aimatav oli. Eriti uhked olid muidugi Lake Moraine ja Lake Louise. Vaatamata sellele, et käisime Rocky'des nädala sees, oli turiste kordades rohkem kui talvel ning järvede juures parkimiskoha leidmisega oli üsna suuri raskusi. Maanteed Jasper'i ja Banff'i linnakeste vahel ehk Icefield Parkway'd nimetatakse üheks kaunimaks maailmas, mida ta meie silmis ka kahtlemata on.

Elk ehk põdrasuurune kitseline

Lake Moraine

Eestimaine kitseline

Maligne kanjon suvel

Järgmiseks taaskohtumiseks sai Calgary's mu klassiõe Dagny sünnipäev. Vaatasime tema ja Stefani juures nende pulmapilte ning saime üle pika aja nautida paariks päevaks oma tuba ja voodis magamist.

'88 aasta taliolümpialinnast suundusime lõuna poole Waterton rahvusparki. Plaanis oli küll paar pikemat matkarada võtta, kuid kuna keha ja vaim pole hetkel enam matkamisega nii sina peal, siis piisas vabanduseks palav ilm, et valida hoopis üks lühematsorti rada. Küll aga leidis seal aset üsna ootamatu kohtumine matsaka musta karuga. Olime just ühes varjualuses lõpetanud oma lõuna küpsetamise ja söömise, kui head lihalõhnad meelitasid ligi mesikäpa. Üritasime käiku lasta kõike videodest õpitut, ehk proovisime end võimalikult suureks teha ning jämeda häälega temaga rääkida, kuid ta vaatas meiega tuima näoga 3 meetri pealt tõtt, kuni appi tulid veel 4 inimest, mille peale karu oma/meie lõunast siiski loobus ja lahkus.

Watertoni pargist võtsime suuna juba itta, et mõne nädala jooksul jõuda maailma suuruselt teise riigi idarannikule. Nendest seiklustest aga juba järgmises postituses.

Kuumad päevad

Edmontoni jõudmise ajast peale on ilmad olnud suisa uskumatud! Selline tunne on, nagu oleks Austraalias mitte Kanadas. Näiteks mõned päevad tagasi oli Edmontonis läbi aegade kõige kuumem ilm – 31 soojakraadi, mis jääb küll meie Austraalias oleku aja rekordist 47 kraadist veidi alla, kuid korraliku leitsakuga on tegemist siiski. Metsatulekahjud möllavad ümberringi ja ühel päeval oli isegi terve linn mattunud õrna suitsukirme alla. Jälle meenus muidugi Melbourne, kus sellel ajal, kui meie seal olime, toimus Austraalia ajaloo suurim metsatulekahju.

Indiaanlaste küla

Töö leidmine tundus minevat seekord kiiremini kui talvel, kuna ühest maamõõdu firmast McElhenney, saime kutse intervjuule samal päeval kui CVd esitasime. Olime äksi täis, kuna teadsime, et üks tuttav eestlane ka töötab seal ning pidi päris ok tööots olema. Järgmisel päeval tööintervjuul selgus aga, et nad enne ei saa meid palgata, kui meil Alberta juhiload on. Ülitobe nõue, kuna rahvusvaheliste juhilubade vahetamine Alberta juhilubade vastu võtab aega vähemalt 2 nädalat kui mitte rohkem. Tuleb teha teooria test (maksab umbes $17) ja alles kahe nädala pärast peale teooria testi saab teha sõidueksami. Kõige nõmedam on see, et Eesti ja ka rahvusvahelised load peab vahetuskaubaks ära andma.

Kogu asjaajamise vältimiseks (no kes viitsib oma elu jooksul kaks korda juhilube teha?!?), otsustasime igaks juhuks minna uurima uusi tööpakkumisi Niskusse. Esimene valik oli Nabors naftafirma, kuhu Kalle otsustas viia oma CV. Kuna ta jäi nende kontorisse nii kauaks, hakkasin juba aimama, et midagi on õhus. Mu üllatus ei olnudki väga suur, kui ta tagasitulles ütles, et Nabors on huvitatud ta palkamisest. No see läks küll kiirelt! Varasema kogemuse omamine, mis sest, et seda varasemat kogemust oli vaid kahe nädala jagu, mängis ülisuurt rolli! Kalle ütles, kuidas ta nägi samal ajal kõrvalt, kuidas kõik teised, kellel kogemust polnud, minema saadeti.

Kalle pidi aga koheselt tegema füüsilise ja meditsiinilise testi, et esmaspäeval ja teisipäeval saaks "orientatsiooni" e firmasiseste reeglite tutvumise kursuse läbida. Pärast kursuste läbimist, tuli vaid oodata kõnet, millal saaks tööd alustada.

Igal aasta juunikuus toimub Calgary’s kanadalaste väitel maailma kõige suurem ja vingem vabaõhuüritus Calgary Stampede. Kuna üritust promoti väga palju ning kohalikud ka seda soovitasid, siis otsustasime ühel nädalavahetusel kohale Calgarysse kohale sõita. Võtsime kampa Brasiiliasse JP ning asusime teele. Peab ütlema, et kogu üritus valmistas meile „pisut“ pettumust. Õllesummeriga võrreldav üritus, ainult, et alkoholi tohtis juua vaid ühes kindlas piiratud alas ja puudusid erinevad muusikalavad. Kõige rohkem meeldis meile Indiaanlaste küla, kus õnneks sai kuulda-näha kultuurseid laule ja tantse. Muidugi toimusid festivali alal terve päev ka igasugused muud „maa-elu tutvustavad tegevused“ nagu lambapügamine, koerteshow, minihobuste vagun-ralli jpm. Need üritused olid iseenesest toredad, mulle meeldisid. Samas selline ehe kantrimeeleolu jäi kuhugi kaduma, kuigi kõik festivalil osalejad kandsid kohusetruult kauboikaabut ja saapaid ning alale sisenedes kartsin ma lausa, et ei saa ilma lühikeste teksapüksteta sissegi, kuna kõikidel neidudel olid need jalas. Päevapilet festivali alale maksis õnneks ainult $17 ja lubatud oli alalt väljuda ning uuesti siseneda iga kell. Keegi kotte läbi ei vaadanud, mistõttu sai vabalt ka oma sööki-jooki sisse viia, selle asemel, et kallist kraami kohapealt osta. Meie pettumuse võis tingida ka see, et me ei läinud vaatama festivali suur-üritusi nagu erinevad rodeod, hobu-kaarikute võiduajamist jne, kuna need piletid tuleb piisavalt vara ära osta, et head vaatekohta saada. Kogu Calgary Stampede kestab kokku pea kaks nädalat ning terve linn on suurt kihamist täis. Kui varasemalt pole öömaja leidmisega tegeletud, siis Stampede’i ajal pole enam mitte kui ühtegi vaba voodikohta. Hinnad on ka muidugi vähemalt 3-kordsed.  Uudistest lugesime, et hobuste kaarikute võiduajamisel sai kolm hobust surma, mis tähendab, et järgmistel aastatel jääb võibolla pea-atraktsioon üldse ära...

Indiaanlane oma kirevate rahvusriietega

Minihobuste kaarikute-ralli

Praegu tundub, et ka Edmonton kannab suvisel ajal päris hästi välja oma hüüdlauset „festival city“ (festivalide linn), kuna veidi aega tagasi lõppes üks meeleolukas tänava-artistide festival, samas kui uued nädalavahetused on juba uusi festivale täis pikitud. Tänava-kunstnike festivalist võtsime me Kallega küll usinalt osa, ja kuigi lõpuks olime näinud parimaid artiste juba 4-5 korda, suutsid mõned mitu korda kuuldud naljad meid veel endiselt naerma ajada. Eriti tore oli leida festivalilt ühte austraalia neidu, keda nägime ka Sydney’s olles tänaval kunsti tegemas. Tema tõmbenumber on pugemine pisikesse kasti, mille küljed on vaid 43cm. Mulle meeldivad rohkem muidugi tema sarkastilised naljad, Kallele arvatavasti ta osavad painutusliigutused... Üks ta naljadest kõlab järgmiselt: „Kus me küll oleksime ilma nalja ja huumorita...? mmm... Saksamaal!“.

Tänavakunstnik oma pisikese rattaga

Oleme siiani üritanud iga nädal midagi blogisse postitada, kuid seekord läks küll see plaan veidi nihu. Nädalaid on möödunud kohe päris mitu juba, mistõttu pean tõdema, et tööalased uudised on edasi arenenud.

Kalle igapäevane töökoht

Kalle sai peagi kõne Nabors’ist ja me sõitsime tema uude töökohta, mis asub Edmontonist umbes tunni kaugusel külas nimega Breton. Ta plaan on ideaalis jääda tööle veel kuni 8-nda augustini ja olen otsustanud, et nädalaks pole mul mõtet enam mingit tööd otsida ja üritan lihtsalt auto-perenaist mängida – käin poes ja teen süüa ja üritan muid asjaajamisi ajada, mida Kalle teha ei saa, kuna lõpetab töö nii hilja, et kõik kohad on juba kinni sellel ajal. Palk peaks tulema eelduste kohaselt ülimalt ilus, nii et me mõlemad saame jätkata oma reisi Kanada idakaldale. Sihtpunkideks on Nova Scotia, Prints Edward saar, Labrador ja New Foundland’i provintsid ja kõik muu teele jääv samuti.

Täiendasime oma blogi asjalikku nurgakest ka fotodega loomadest ja lindudest.

Lehmad söövad rohtu, puur puurib naftat...

Ootamatu tagasitulek

Vaade puurtornile catwalk'ilt

Siin puuraugul on meil tööd veel maksimaalselt 3ks ööpäevaks, pigem kahjuks 2ks. Puurtorni juhataja käskis meil hoogu maha võtta juba eile, tema palk ju oleneb ka sellest kaua me siin tööd teeme. Seega viimased 2 ööd on tõesti suht lebo olnud, puurija vaatab koerakuudis oma sülearvutist filme ja kedagi väga ei huvita, kui kiiresti asjad liiguvad. Pigem jah, huvitab, et asjad liiga kiiresti ei läheks..

Maksimaalne vanus, mida mulle seni siin pakutud on 22, miinimum 20, päris hästi säilinud! Ja kõik kellega vähegi pikemalt olen rääkinud, kiidavad mu inglise keelt ja uurivad, et kas Eestis räägime ikka omavahel ka vahel inglise keeles. Nad vist ei saa aru, et maailmas on riike, kus inglise keel polegi riigikeeleks:D

Siin on mul võib-olla 1-2 inimest, kellega võiks peale nafta puurtornis töötamise lõppu edasi suhelda. Üks tüüp on näiteks selline, kes teenib siin 4 kuuga raha kokku ja siis läheb 6-7 kuuks Aasiasse reisima selle raha eest. On nii juba viimased 4 aastat teinud ning plaanib ka sel aastal seda teha. Ta on päris kogukas tüüp, aga ma söön ikkagi temast rohkem! Nad vist võtavad siin seda väga hinge, et iga päev söön nad kõik üle. Neile ei mahu see lihtsalt pähe, et mingi väike eurooplane tuleb ja seda teeb. Mina ise pole söömist kunagi võistlusena võtnud, lihtsalt kõht on tühi olnud:)

Tööriietes

Vahepeal on mul siin küll totaalne madalseis tekkinud - käed valutavad, saapad hõõruvad tegelikult juba algusest peale. Õige number on küll, aga külje pealt on veidi kitsad ja hõõruvad ja kui iga päev natuke hõõruvad, siis lõpuks on päris kehva juba.. Nii et ega see päris meelakkumine siin ka pole mulle. Kuna tahan ehk järgmisel talvel siia tagasi tulla, siis peaksin ainult oma tugevaid külgi näitama. Täna puurija andis mõista küll, et mul järgmiseks hooajaks koht olemas.

Erakorraline töö-öö

Siin pole ühtegi teist välismaalast, vähemalt mulle pole ette sattunud. Tundub suht kohalike pärusmaa ikka, seega vedas mul eriti, et nad minuga ühendust võtsid. See autojuht, kes mu alguses siia tõi, ütles ka, et ta pole siin ühtegi eurooplast veel töötamas näinud, ilmselt käis see siis Treo Drilling’u kohta.

Ükspäev saime Suncor'lt kingituseks kõik nahast spordikotid. Väga äge ja korralik näeb välja. Saab kasutada ka seljakotina. Suncor'lt sellepärast, et Suncor tellib Treo Drilling’ult puurimisteenust.

Sellel samal päeval kukkusid metallreelingud alla ja ühe tüübi käsi jäi reelingute vahele. Ma seisin temast sel hetkel poole meetri kaugusel. Välja nägi küll nii nagu vähemalt mõned sõrmeluud oleks pidanud murduma... aga vist õnneks ei juhtunud midagi hullu, lihtsalt põrutus.

Lubatud rebasepilt

Minu jaoks üks häirivamaid asju selle naftatüüstuses töötamise juures, millega selle 3 nädala jooksul kokku puutusin oli, et kõik muutus mitte ainult päeva, vaid tunni ja minuti pealt. Näiteks pidin sel päeval kui lõpuks tegelikult Edmontoni tagasi tulin, minema ühte teise camp’i, kuid 10 minutit enne väljasõitu andis puurtorni juhataja mulle teada, et ikkagi mind pole sinna vaja. Väga tore oli loomulikult Elega taaskohtuda, aga ikkagi jäi see veidi kripeldama. Ja nagu teised vanemad olijad seal teadsid mulle rääkida, siis on see selles tööstuses väga tavaline, et kõik muutubki nii ruttu.

 

Niisiis, Kalle on tagasi Edmontonis! Mu rutiin sai purustatud juba esimese päevaga, kui ta saabus – võtsime hostelis kuupakkumisega eraldi toa, mis tähendab, et nüüd ei peagi igal hommikul enne tööle minekut vastuvõtulauas järgmise öö majutuse eest maksma.

Tegelikult peaks siia juurde käima veel umbes 15 veoauto jagu treilereid ja muud tavaari, aga viimasel õhtul tegime ühe erakorralise otse maast puurimise :)

Kuupakkumine on siin väga viisakas. Saad kolmandal korrusel kas jagada ühte tuba kahekesi, mille hinnaks on 750 dollarit kahepeale (hms, ainult 375.- näkku) või siis üksi, mis on aga palju kallim 625.-  On ka eraldi köök alalistele elukatele palju normaalsemate kööginõudega, kui need, mis esimese korruse köögist leiab.

See kuupakkumine on selline veidi salajane asi siin, millest kõigile kohe ei pasundata. Osad inimesed on elanud selles hostelis juba 8 kuud! Seega nad veidi valivad, kes kuupakkumist saab ja kes mitte. Kanadalastele pole see üldse lubatud, ning isegi iga öö eraldi võttes tohib hostelis kohalik elada maksimaalselt ühe kuu.

Kuupakkumisega kaasnes muidugi ka kohalik kolmanda korruse pere koos oma mõnu ja valuga. Kui väga erinevad inimesed ühe katuse all elama peavad, nagu siin on sakslased, iirlased, brasiillane ning austraallane, ja seda juba pikemat aega, tekib pingeid ka loomulikult. Ei tahaks küll rahvuste baasil liigitada, kuid sakslased nagu ikka on ülikorralikud ja brasiillane just mitte väga ning eks see kõik sealt alguse saanud ongi. Me õnneks saame praegu kõigiga hästi läbi ja loodame, et see nii ka jätkub.

Põhjarindel muutusteta

Kelleni uudis veel jõudnud pole, siis Kalle sõidutati juba pühapäeval (26. veebruar) õnneks tagasi samasse puurtorni laagrisse Rig no. 5. See on väga hea eelkõige sellepärast, et nafta puurimise hooaeg lõpeb juba märtsi lõpus ära ja loodetavasti saab ta ühe täis 24 tööpäevase tsükli. Vähemalt on töö tuttav ning sõbrad ees ootamas.

Nagu juba eelmises postituses mainitud sai, töötas ta need vahepealsed päevad Ponokas laos, põhitööks autode pesemine survepesuriga! Osad ta kommentaarid oma töö kohta olid päris naljakad, mistõttu jagan neid teiega:

„Mul käsi suriseb sellest, et terve päeva seda survepesurit olen käes hoidnud. Kõik töötajad toovad juba oma isiklikke autosid ka mulle pesta ja siis, kui autod pestud, saan vahelduseks ka põrandaid selle sama masinaga pesta. Üsna nüri aga tulus töö ($20/h).

Üks töökaaslane kutsub mind siin mister Estoniaks! :D Ei tea, kas ta on mu ilust nii lummatud või proovib lihtsalt meeles hoida, et kust ma pärit olen. Ülemus kutsub mind aga bossiks. Tema auto tegin ma eriti hästi puhtaks nii seest kui väljast, nii et ta on hetkel minuga väga rahul!

Pidin Ponokas ka esimest korda lund koristama Kanada pinnal. See oli päris naljakas, kuna osa sellest koristasin oma lemmiktööriista survepesuriga, seda tänu sellele, et lume all oli suur õliplekk. Mulle loogilisem oleks olnud labidaga kõigepealt lumi ära visata ja siis survepesuriga plekk maha pesta aga ülemus ütles, et ma kõik selle lihtsalt pesuriga teeks.

Lõpuks sai töö laos otsa, kuna nad ei suutnud mulle lihtsalt enam ülesandeid välja mõelda - kõik asjad on juba puhtad.“

Puurtornis pandi Kalle seekord aga hoopis öisesse vahetusse. Võibolla näeb ta siis lõpuks ka virmalisi või karusid. Lugesin hiljuti kohalikust lehest, et üha rohkem karusid on kinni püütud naftakompaniide laagritest. Iseenesest päris õudne, kuigi metsikut karu tahaks näha küll.

Edasi aga veel elust naftapuurtorni laagris:

„Tagantjärele mõeldes olid need esimesed 5 tööpäeva nagu interaktiivne giidiga tuur nafta puurtornide ellu ja töösse. Sain teada kuidas puuritakse, võetakse maapinnaproove, liigutatakse puurtorni jne. ja seda kõike kusjuures selliselt, et ise ei pea midagi maksma, vaid makstakse päris hea tunnitasuga peale. Lisaks saab päris head trenni ka! Kusjuures, ma pole seda vist veel maininud, et need augud, mida puuritakse on siin umbes 500 meetri sügavused, mis on päris muljetavaldav nii väikse torni kohta.

Seekord tagasi puurtorni tulles oli esimene tööpäev ikka väga raske. Külma oli üle 20 kraadi kindlasti ja ka füüsiliselt oli päris kurnav. Nii väsinuna, nagu me kõik sellel hommikul olime, ei tohiks nii ohtlikule töökohale nagu puurtorn üldse tööle lasta... See oli päris masendav.

Kuna töötan nüüd öösel ja päeval magan, olen oma toa käepärastest vahenditest päris pimedaks suutnud teha, et ometigi ühtegi päikesekiirt selle 3 nädala jooksul ei näeks :D

Ma hästi veel ei kujuta ise ka ette, et kuidas lihased ja liigesed 24 päeva vastu peavad aga usun, et varsti harjuvad nad selle koormusega juba ära ja siis läheb kergemaks. Juba praegu on vahe päris märgatav, kuna neid asju mida alguses punnitasin kõigest jõust tõsta, tõstab praegu mingi probleemita.“

Üritasin Kallelt ka küsida, et kuidas see töö seal täpsemalt välja näeb. Ta mingi aeg kirjutas mudalekkest, mida nad koristasid. Minu aju suutis genereerida pildi tüüpidest, kes rehadega maapinda riisuvad. Miski nagu ei klappinud selles pildis. Õnneks sain temalt ka vastuse:

„Mudalekkega võitlemine käib siin nii, et kogu aeg on seal kohapeal ka üks suur imemisauto, mis saab toruga maast vett ja muda endasse imeda. Meie töö on siis labidate ja muude vahenditega muda talle ette sööta, samal ajal ka ise mudas sumbates. Selle suure lekke kohta, mis eelmine kord siin tekkis, pidime eile või üleeile veel raporti kirjutama igaüks, et mis ikkagi juhtus.

Päris naljakas on ka see, et siin on sellised väikesed ankeedid, mida saab vajadusel täita. Ühed on selle kohta, et kui näed kedagi oma töökaaslast midagi head tegemas, siis kirjutad sellest, et mida nägid ja mida talle selle peale ütlesid. Kõige lihtsam variant on, et nägid kedagi õiget tõstmistehnikat kasutamas ja ütlesi talle: „Hea töö!“ või midagi sellist. Teine ankeet on selle kohta, kui näed mingit ohtu, siis tuleb ka see dokumenteerida. Näiteks kui näed, et väljas on libe, siis kirjutad: „põrand oli libe, mina tubli kodanikuna märkasin seda ja panin saepuru sinna peale“. Ja siis väidetavalt antakse iga nädal parimale ohumärkajale väikene tugrik näiteks kinkekaardi näol. Siin paar tükki on enne võitnud bensiinikaardid ja nüüd täidab pea igaüks meist iga päev mõne ankeedi. Vahepeal peab neid ka kohustuslikus korras tegema, kui tuleb kõrgemalt käsk. Mina olengi neid ainult siis täitnud, sest see tundub tõesti veidi tobedana. Alguses arvasin, et neid täidetakse ainult siis, kui midagi tõsiselt ohtlikku märkad, kuid siis nägin ühte kirjutatud ankeeti, mis mingil määral puudutas ka mind ja arvasin, et nüüd on perses, tulevad mingid tõsised jutuajamised jne. Aga ei, siin pigem mõeldakse neid ohte välja hoopis.

Eile liigutasime jälle puurtorni, seekord umbes 10 kilomeetri kaugusele. Seega oli päris palju passimist, kuna ootasime millal veoautod kitsastel metsateedel selle maa suudavad läbida. Siin on umbes 15 veoauto jagu kraami, vist veidi rohkemgi, treilereid ja muud tavaari, see kuidas see liigutamine käib, on omaette vaatepilt muidugi. Uskumatu ikka kuidas need veoautod nii suuri laadungeid endale peale tõmbavad ja maha panevad! Kahju, et ma sellest videot ei saa teha... Aga jah -15 või -20ga väljas niisama passida paar-kolm tundi on ka omaette katsumus, kõik jäätub siin nii kiiresti ära ikka. Näiteks kui hingeõhk turvaprillidele satub ja nad uduseks lähevad, siis kümne sekundiga on prillid juba jääs.

Eile oli ühe luugi kett maasse kinni jäätunud ja kui veokas seda treilerit endale peale tõmbas, siis rebis selle luugi küljest ära lihtsalt, mille peale saime puurtorni juhatajalt päris korraliku sõimu. Ma igaks juhuks ei hakanud mainima, et nägin seda enne küll, aga ei uskunud, et see luuk sealt küljest selle peale kohe ära tuleb.“

Linnud, ärge minge! Nafta, nafta, nafta...

Nüüdseks tean juba, et Kallet siiski ei lennutatud Fort McMurray’st põhja, vaid ta hoopis sõitis autoga Fort McMurray’st lõunas asuvasse laagrisse koos ühe töökaaslasega, kes oli autojuht. Sõit sinna kestis kokku 6 tundi, hea vähemalt, et see läks tööpäevana kirja ja ta sai selle eest ka raha! Aga noh, eks see 6 tundi autos istumine pole ka lihtne töö! Õnneks olevat autojuht päris lahe mees olnud ja juttu jagus kogu teekonna jaoks.

Üks hea vahejuhtum olevat olnud ka seoses autojuhiga. Nimelt arvas autojuht veel 2-3 tunnise sõidu järel, mil nad olid kogu aeg rääkinud, et Kalle emakeel on inglise keel! Ja selleks ajaks ta teadis juba päris pikalt, et Kalle on eestlane! :D Kohe alguses kui Kallet rääkimas oli kuulnud, arvas ta, et Kalle on Ponokast, sellest samast väiksest linnakesest, kus Treo Drilling kompanii kontor asub. Ja kõige veidram on see, et autojuht  ise on eluaeg Kanadas elanud...

Edasi kirjutab juba kangelane Kalle ise. Tekst on veidi konarlik, kuna olen üritanud teha kokkuvõtte ta erinevatest e-mailidest, mis ta mulle nädala jooksul saatnud on.

„Hetkemuljed on ainult positiivsed, töö ei tundu nii raske nagu räägitakse ja töökaaslased tunduvad ka mõistlikud. Mu tööpäevad kestavad 12 tundi kella 7st hommikul kuni kella 7ni õhtul. Hea, et kohe alguses päevase vahetuse sain, kuna siin käib töö puurtornil 24 tundi ja öösel on teatavasti külmem ning päikest ei ole. Päevase vahetuse miinuseks on aga see, et muda sulab ja kõik kohad on jube mustad, mis tähendab mulle ka rohkem koristamist, kuigi samas see ongi kõige lihtsam töö, nii et tegelikult polegi nii hull:D Meie firma tegelikult otseselt ei kaevanda naftat vaid me võtame hoopis mudaproove, et teada saada kus naftat leidub. Seetõttu on mõned tööpäevad raskemad ja mõned kergemad, kuna vahepeal kolitakse puurtorniga teise kohta (umbes pool kilti mujale või nii).

Esimene tööpäev oli küll väsitav aga mitte midagi nii hullu nagu kõik need jutud, mida räägitakse. Kõige väsitavam oli ilmselt terve see aeg jalul olla, mis näitab ka kui raske see töö ise on. Aga jällegi oli see alles mu esimene täispikk tööpäev, võib-olla räägin hiljem juba teist juttu. Praegu tundub küll „leasehand'i“ amet kõige kergem olevat nendest siinsetest ametitest nii füüsiliselt kui ka vastutuse poole pealt.

Üks päev algas näiteks suure mudalekkega. Ma pole kunagi nii mudane ilmselt olnud! Ema võib sellele muidugi vastu vaielda:) igatahes võitlesime paar tundi sellega, aga peale seda oli väga rahulik. Kuulsin ka, et järgmised päevad on põhimõtteliselt ainult koristuspäevad, ehk siis puurimist ei toimu. Kui varem valmis saame, siis võime niisama passida päris hea tunnipalga eest.

Ja mu väga suureks üllatuseks on siinsed inimesed väga normaalsed ning pigem toetavad kui ülbed ja mõnitavad. Ühel õhtusöögil ütles üks neist mulle "good job today", mida ma 3 korda üle küsisin, kuna ei saanud aru. Näiteks pritsisin veel oma ülemuse mudaga kokku, mille peale ta ka midagi ei öelnud.

Külmast niipalju, et mõni päev oli veidi külmem, mõned miinuskraadid ehk, muidu oli päikese käes ikka üsna soe:) Need ülisoojad jakk ja püksid, mis ma ostsin, on küll siiani mõttetud olnud, võtavad vaid palju ruumi.

Pilte puurtornil muidu teha ei tohi, aga eks üritan salaja telefoniga midagi teha. Camp'ist võin küll teha ja ehk saan pildi ka siinsest peaaegu kodustatud rebasest. Terve päev olen värske ohu käes ja päikese käes, mis tähendab, et tulen päevitusega tagasi.“

Selles piirkonnas, kus Kalle viibib, peaks tegelikult juba päris hästi nägema Aurora Borealis’t ehk maakeeli virmalisi. Kalle oskas kosta selle peale vaid niipalju: „Kuna ma öösiti magan siis pole virmalisi näinud, aga meie autojuht ütles küll, et oli eile öösel näinud neid. Ehk peaks täna öösel korra välja minema vaatama, selleks peab vist piisavalt külm olema lihtsalt.“
 

Hiljuti kuulis Kalle ka sellisest plaanist, et peale 4-päevast puhkust võib tulla kuni 30 tööpäeva järjest (kuigi maksimum jarjestikuste tööpäevade arv pidi olema 24...). Kalle arvamus oli vaid, et see oleks rahalises mõttes super ja ta lihastele ka ilmselt hea trenn! Ta sai veel teada, et võib-olla ta ei lähegi samasse puurtorni tagasi. See olenevat sellest, kas see tüüp kelle asemel ta sinna saadeti, saab terveks ja kas ta tahab siia tagasi tulla või ei. Kallele öeldi küll, et kui ka samasse puurtorni ei saa, siis pannakse kuskile teisele puurtornile, aga praegu tal kahjuks tagasisõidu piletit ei ole. Töögraafiku info muutub neil mitte ainult igapäevaselt, vaid küsimus on lausa tundides. Ükskord öeldakse ühte ja juba tunni aja pärast on hoopis teine jutt ja teised plaanid.

Õnneks on Kalle enda seisukoht üpris positiivne ning ma usun, et peakski olema.

„Enne äraminekut kutsus Rig manager, ehk mu kõige suurem ülemus siin, mu õhtul veel enda juurde ja kiitis, et olen kõva töömees ja et ta annaks mulle kohe uue koha kui tal mõni koht vaba oleks. Ka puurija, kes oli nendest neljast kellega koos töötasin kõige kõrgemal kohal, rääkis mulle sama. See iseenesest ilmselt tõotab head, kui nemad minu eest kostavad siin firmas. Eelmised 2 „leasehand'i“ olid üks päeva ja teine poole päeva järel alla andnud ning lahkunud. Tundub, et siin on töö ka palju kergemaks läinud tänu allaandjatele“ :)

Praegu on Kalle tagasi Ponokas, Edmontoni lähedal. Esmaste juttude järgi siis 4 päeva. Lootsin, et ta saab tulla mind vaatama Edmontoni, kuid Ponokas pandi ta hoopis lattu tööle nendeks nn. vabadeks päevadeks. Hea, et see tähendab muidugi jälle tasuta hotellis elamist, kuid palk on veidi kehvem, kui puurtornil töötades.

Pildid tulevad hiljem.

Praktiline abimaterjal tööotsijale Edmontonis

Tegemist ei ole päris juhendiga, vaid on meie endi kogemuste põhjal koostatud abimaterjal. See postitus on mõeldud eelkõige neile, kes otsivad tööd nafta puurimise kompaniidest või camp’ides teenindust pakkuvatest firmadest Edmontonis, Albertas, kuid võibolla aitab see veidi ka muidu Kanadas tööotsijaid üldiselt.

Naftafirmades töötamine on mõeldud rohkem meestele. Ametlikult ei ütle keegi, et naisi ei palgata, kuid minu otsa ei vaadanud naftafirmades keegi, pöörduti automaatselt Kalle poole. Naiste tööotsimisest vaata postituse lõppu.

Puurimine toimub pea-aegu aastaringselt, on ainult kevadpaus, mis algab (olenevalt aastast ja kompaniist) umbes märtsist ja lõpeb umbes mais-juunis.

Aja kokkuhoiu mõttes tasuks kohe alustada H2S kursuse tegemisega (kestis 8 tundi ja maksis 140$). Enamus firmasid ilma selle sertifikaadita sind jutule ei võta (vt. postitust http://ele-kalle.blogspot.com/2012/02/too-nagu-janes-jookseb-eest-ara.html ) Eelistatakse alati neid, kellel see kursus on tehtud. Veel parem, kui on tehtud ka PST e Petroleum Safety Training, kuid selle eest on nõus firmad ka ise maksma.

On võimalus valida, kas minna naftafirmadesse ise kohale (mida enamus firmasid eelistab) või saata resümee neile faksiga.

Naftafirmadesse kohale minnes. Edmontoni lähedal, umbes poole tunni autosõidu kaugusel asub väikelinn/tööstuspark Nisku. Enamus naftafirmasid on seal esindatud. Bussiga saab sinna sõita ka, alguses peab LRT (linnatranspordiga) sõitma Century Park'i ja siis Bus Route nr 590 aga buss sõidab sinna ainult hommikul vara ja peale tööd kella 18 paiku. Seega bussiga minnes tuleb sinna jääda terveks päevaks. Vahemaad erinevate naftafirmade kontorite vahel on päris pikad, seega jala ei jõua seal arvatavasti üle 2-3 firma päevas külastada. Isegi autoga jõudsime max 5 firmat läbi käia – tänavad ei ole hästi märgistatud ning kohalikku kaarti leida pole ka lihtne.

Kaasa tuleks võtta posu CV-sid e resümeesid (Alberta Works - tasuta printimine, paljundamine ja helistamine vt. http://ele-kalle.blogspot.com/2012/02/pihtas-pohjas.html ), mida firmadele jagada ning meelde tuleks jätta, et kui autot ei ole, tuleb valetada, et on auto. Tuleb jätta mulje, et rahaga pole samuti probleemi ning hostelis elamine ei kõla vist ka hästi. Ilma autota kandidaate jutule ei võeta. Raha peab olema, et hakkama saada seni, kuni palga kätte saad (kui töö ei toimu camp’is, siis pead ise hotelli eest maksma kuni palgapäevani, kompensatsiooni e päevarahad saad hiljem).

Naftafirmadesse kandideerimise resümee näitet näeb siin: http://ele-kalle.blogspot.com/p/cv-naidis.html

Ilma mingi naftafirma kogemuseta saab kandideerida ainult „leasehand“ positsioonile, mis on kõige madalam postitsioon. Järgmine on „roughneck“, kes saab paremat palka, kuid ka vastutus on suurem. Roughneck’iks saab alles siis, kui oled juba kuid töötanud „leasehand’ina“. Enamasti on „leasehand’i“ palk $27/h. Järjest ilma puhkepäevadeta on lubatud töötada 24 päeva. Kõik töötunnid, mis lähevad nädalas üle 44 töötunni on ületunnid. Kuna puurtornil on üks tööpäev 12 tundi (kella 7 hommikul kuni 7ni õhtul), tuleb nädalas kokku vähemalt 84 tundi. Iga ületunni eest saab $40/h. Lihtne arvutus näitab, et see tähendab 40 tundi töötegemist 40 dollarit tunnis. Tihti on töö graafikuga paika pandud, et kas 3 nädalat tööl ja siis nädal vaba või midagi sellist. Töötamise ajal elatakse kas laagris või maksab tööandja sulle $150 päevaraha ja pead ise elamise (hotell, söök) eest maksma. Laagris elamine on tasuta ning olenevalt firmast saab ka $50 päevaraha, mis on veider, sest söök ja kõik muud teenused on samuti tasuta.

Nisku’sse kohale minnes, tuleks alustada Enform kontorist, kust küsides saab hea nimekirja kõikide naftafirmade nimede, aadressite, telefoninumbrite ja faksinumbritega. Enform asub kohe üle tee Nabors Drilling kompaniist. Suurimad naftafirmad on Nabors, Trinidad, Akita Drilling, Savanna ja Precision Drilling. Kõige paremaks peetakse Nabors’i, sest nad annavad töötajatele ise tööriided, teevad tasuta kõik koolitused ja üldse hoolitsevad töötajate eest hästi. Osade väiksemate firmade puhul olen kuulnud kaebusi, et nad kasutavad puurimiseks vanu masinaid ja töötingimused on väga halvad. Kindlasti tasub proovida aga ka väiksemaid firmasid, kuna sinna kanditeerijaid võib vähem olla, mis teeb töösaamise lihtsamaks. 

Naftakompaniid jagunevad kaheks – need, kes tegelikult ka naftat maa seest välja puurivad ja need, kes võtavad mudaproove ja vaatavad välja kohad, kus hea puurida oleks. Hostelis targad mehed räägivad, et töö mudaproove tehes on tegelikult füüsiliselt raskem, kui päris puurimise töö, kuid samas on päris puurimine ka palju ohtlikum, kuna puututakse kokku rohkem kemikaalidega. Millised firmad puurivad ja millised mudaproove võtavad, ei oska ma kahjuks öelda. Tuleb ise netist või kuskilt järgi uurida.

Osadesse kontoritesse CV-d viies palutakse seal kohapeal täita kas lisaankeet või kutsutakse sind kohe lühi-intervjuule (või mõlemat). Intervjuul küsiti auto kohta (jah on olemas reliable transportation), küsiti miks sa just nende firmat eelistad, miks sa üldse naftafirmas töötada tahad, kaua sa oled väljas külma käes järjest tööd teinud (-40kraadiga terve päeva on õige vastus, sest Eestis on meil ju kogu aeg -40, eksole?), küsitakse eelmiste töökogemuste kohta (väga hea mulje jätab, kui ütled, et oled olnud „landscaper“ või teinud muud väga rasket füüsilist tööd) jne. Lõpus antakse enamasti võimalus küsida ise midagi, juhul kui on tekkinud küsimusi. Usun, et siin on õige aeg lihtsalt möla valla lüüa a’la on teil praegu palju tööle kandideerijaid? Ja muu selline kraam tööga seoses.

Hiljem võib üritada samad firmad läbi helistada, kuhu CV-d sai antud, kuid üldiselt suunab sekretär su kohe automaatvastajale ja väga tulemusrikas see ei pruugi olla. Üks tuttav sai töö just tänu helistamisele, kuid meile tundus lõpuks helistamine mõtetu. Nad võtavad ise ühendust, kui su CV on läbinud vajalikud kriteeriumid.

E-mailiga CV/resümeed saates võiks juurde lisada e-maili umbes sellise teksti:

Hello,

my name is Meelis. I would like to apply for a leasehand or similar entry level position
with your company. I’m very hardworking and physically fit with
experience in general labour and am used to very long working hours. I
have my H2S Alive and Standard First Aid certificates as well as
reliable transportation and am willing to work anywhere in Canada,
both on camp and otherwise.
Please find attached my resume, and feel free to contact me any time
on (000) 000-0000 or at aaa@gmail.com.

Thank you for your time,

Yours sincerely,

Meelis Kahur

Kalle töökogemustest võib lugeda kahest postitusest http://ele-kalle.blogspot.com/2012/02/linnud-arge-minge-nafta-nafta-nafta.html ja http://ele-kalle.blogspot.com/2012/03/laanerindel-muutusteta.html

Hirmujutud:

• Oleme kuulnud, et osad inimesed on kaotanud näppe töötades nafta puurtornides.
• Hostelis kohtasin üht naist, kelle mees oli haiglas puurtornil saadud vigastuse tõttu. Talle tehti mingi tõsine operatsioon, vist oli tegu ka sisemise verejooksuga.
• Üks tuttav hostelis oli jäänud nii hullu kopsupõletikku naftaväljadel töötamisest, et talle pidi sooja õhku sisse pumpama ja ta viibis kuid haiglas.
• Treo Drilling naftafirmas, kuhu Kalle tööd sai, olevat osad mehed vangi läinud, kuna olevat laagris joonud ja kakelnud.
• Juttude järgi on mehed seal väga harimata ja ülbed noored (enamus kas 19-22a) kuked. 
• Veel üks tüüp hostelist rääkis, et tal on ühe naftafirmaga kohtuasi pooleli, kuna ta nn. ülemus olevat tööl närvi läinud ja ta pea vastu seina löönud. See viimane tüüp tundus küll ise hoopis selline tülinorija tüüp, mistõttu usun, et tema juhtum oli mingil määral seotud ta enda provotseerimisega. Küll aga olen teistelt kuulnud, et tihti puurtornis töötades ongi kõige nõmedam see, et isegi kui ise oled ettevaatlik, võid sa saada vigastuse, kuna keegi teine on unustanud midagi teha. 

Osad müüdid on Kalle juba ümber lükanud (nt tundusid inimesed väga normaalsed olevat), nii et kõiki jutte ei tasu uskuda. Samas ettevaatlik tuleb kohe kindlasti olla. Puurtornid on erinevad!

 

Veel uurisime töövõimalusi kristallide kaevandamise firmadest e diamond mining kompaniidest. See pidi samuti väga tulus töö olema. Tundub põnev ka. Töö peaks toimuma samuti kas laagrites või elad hotellis, mille eest maksab tööandja. Väga huvitav tundus Rio Tinto nimeline kompanii, kellele kuulub ka üks suuremaid laagreid Kanada põhjaosas Diavik Camp.

 

Igal juhul tasub uurida ka selliseid „seismic“ töid. Meil oli üks tuttav, kes töötas firmas nimega Tesla. Ta positsiooniks oli „linehand“ (peaks olema kõige madalam positsioon).Need firmad teevad maapõue proovide võtmisega seotud töid. Palgad head.

Naistele

Naistele on mõeldud rohkem teenindusalane töö nafta puurtornide juures asuvates laagrites (camp’ides). Suurimad teenindust pakkuvad firmad on:

• Clean Harbors – telef: 780 960 1507 ja FAX 780 960 1531 Soovituste kohaselt olid parimad personali palkajad sellel ajal, kui mina tööd otsisin Lianne või Jessica. Mulle anti ka üks teine Clean Harbours’i number, kuid seda ma ei proovinud – 1 866 910 6334
• Aramark Remote services –  web application http://www.aramark.ca/en/ARAintro.htm või http://www.traversltd.com/ või veel palju parem on kohale minna, asub PTI Group firma kontorist kõndimiskaugusel. Aadress: 9647 45 Avenue, Edmonton
• PTI Group – Aadress: 3790 98th Street, Edmonton. Käisin seal kohal, suurem võimalus tööd saada kohapeal kandideerides. Üks kontor oli neil ka Niskus, kuid see polnud nii hea. PTI Group on üks suurimaid teenuste pakkujaid laagrites.Nende puhul on hea ka see, et pakub ise tasuta kõik kursused, kui satud õigel ajal kandideerima.
• Horizon North – camp attendant employment@horizonnorth.ca) http://www.horizonnorth.ca/index.php/careers/show_job/95 Phone: (780) 410-1000 Fax: (780) 410-1001 Address: 184 Kaska Road; Sherwood Park, AB Canada; T8A 4G7
• Black Diamond Limited - http://www.blackdiamondlimited.com/main/careers 11311 Winter Burn, Edmonton. Saatsin resümee e-mailiga  edmhr@blackdiamondcamps.com

Naistele resümee näidis on siin http://ele-kalle.blogspot.com/p/cv-naidis-naistele.html

Printida, paljundada, helistada vms saab teha tasuta Alberta Works kontoris (vt. meeste tööotsimise alt). E-mailiga CV/resümee saates võib juurde lisada umbes järgneva teksti:

Hello,

my name is Maarika. I would like to apply for a (housekeeping) or other camp service position with your company. I am very hardworking and physically fit with previous experience in (housekeeping). Also I am used to very long working hours. I am willing to work anywhere in Canada.

Please find attached my resume, and feel free to contact me any time on (000) 000-0000 or at aaaa@hotmail.com

Thank you for your time,

Yours sincerely,

Maarika Metsalu

Faksides ei lisanud ma muud, kui et muutsin veidi summary teksti vastavalt positsioonile, kuhu kandideerisin.

Ilma kogemuseta tasub proovida kandideerida kas camp attendant, labourer, housekeeper, kitchen help töökohtadele. Või öelda lihtsalt, et nõus tegema ükskõik mis tööd (kuigi ma arvan, et parema mulje jätab, kui tead, mis töökohta tahad).

Palkadest olen kuulnud niipalju, et peaks saama 13$/h-16$/h, ning ületunnid rohkem, kuid ma ei tea täpselt, kui palju. Ületunde peaks ka tekkima seal üsna korralikult (vast 40 ringis nädalas nagu meestelgi), kuna usun, et tööpäev on samuti 12 tundi pikk. Laagris elamine ja söök tasuta. Vaata ka postitust http://ele-kalle.blogspot.com/2012/02/too-nagu-janes-jookseb-eest-ara.html

Töö nagu jänes, jookseb eest ära!

Aeg lendab linnutiivul ja meie rahakott jääb iga päevaga tühjemaks. Oleme tegelenud peamiselt tööotsimisega, ning seetõttu tuleb see postitus ka sellest.

Edmonton downtown

Nii nagu varasemates postitustes mainitud sai, on siinkandis (Alberta osariigis) palju naftafirmasid, kuhu paljud ihalejad soovivad töökohta saada. Nende seas ka meie. Nädalaga oleme palju targemaks saanud ja võime üritada oma teadmisi siin jagada.

Kõige enim soovitud töökoht nafta puurtornides (oil rigs) meiesuguste algajate jaoks on „lease hand“. Töökoht on mõeldud meestele, ning et seda saada on eelkõige vaja H2S kursuse läbimist ja First Aid kursuse läbimist. Üks tingimus on kõikidel firmadel veel see, et sul peab olema auto, millega puurtorni kohale sõita. Palka peaks saama $27 tunnis, iga tund, mis läheb nädalas üle 40 töötunni, aga juba $40. Kuna tööpäev kestab 12 tundi ja seda 7 päeva nädalas, siis tuleb lisatunde rohkem kui tavalisi (vähemalt 40h). Kes ei viitsinud ise välja arvutada, siis on see 325 EEK tunnis või 20,8 EUR kuni 486 EEK (31 EUR).  Töö toimub kolm nädalat jutti kuskil Kanada eriti põhjaosas ja siis nädal vaba. Kokku kolme nädala eest saaks siis meie arvutuste kohaselt näiteks 8586 dollarit, mis teeb umbes 100 000 EEK ehk 6500 EURi. Kuupalgana tundub päris ahvatlev või mis? Kohapeal toimub elu camp’ides/väljaehitatud laagrites ning elamine ja söök on tasuta, mis oleks meiesuguste kodutute jaoks eriti hea diil. Kui puurtorni juures camp’i pole, tuleb elada hotellis ning siis makstakse iga päeva eest 150 dollarit elamisraha lisaks (nüüdseks teame, et ka laagris saab iga päev miskipärast veel $50 päevaraha!). Kõlab nagu muinasjutt, kuid kindlasti tuleb juurde mainida, et töö on raske ning tegelikult võib olla ka päris ohtlik, nii et ettevaatlik tuleb seal olla kohe kindlasti.

Kalle: Nagu eelnevalt öeldud ilma H2S Alive sertifikaadita ei võeta üheski firmas sind jutulegi. Broneerisin siis eelmise nädala lõpus endale selle ära ning läksin esmaspäeval kohale. See toimus üsna kaugel, kuid jäärapäise eestlasena ei kasutanud ma ikkagi ühistransporti, kuigi väljas oli meie jaoks seni Kanada kõige külmem ilm, ehk -12C. Jalutuskäik võttis aega umbes 40 minutit. H2S ise on keemiline ühend, mis eestikeeli peaks olema vesiniksulfiid. Kursus ise oligi lihtsalt selle gaasi ohtlikusest ning sellest, kuidas peab käituma, kui peaksid juhuslikult sellega kokku puutuma, kuhu suunas jooksma ja keda appi kutsuma. Kursus ise kestis kokku 8 tundi ning läks maksma $140 (http://www.firstaidsafetytraining.ca/index.php). Loodetavasti on mul sellest kursusest ikka abi ka ning saan tööd tänu sellele, samas loodan ka, et ei pea selle ainega kunagi suuremates kogustes kokku puutuma. Lõpus toimus kirjalik eksam, materjale kasutada ei võinud ning pidi saama vähemalt 70%. Mina sain Reaalkoolis käinule kohaselt 100%, mille üle koolitaja üsna üllatunud nägu tegi, kuna tema jaoks olin loll välismaalane. Muuseas kohtasin seal ka ühte tüüpi, kes oli just aastavahetusel Tallinnas käinud. Suutsin ka teda üllatada sellega, et ma polegi just äsja keskkooli lõpetanud, vaid tegin seda hoopistükkis üle 10 aasta tagasi.

Kuna puurtorni tööd on meestele, siis mina võin sellisest palgast ainult unistada. Naiste jaoks on tööd pakkuda näiteks nendes samades camp’ides/laagrites kas lihttöölisena (camp attendant, labourer jne), kes teeb põhimõtteliselt veidi kõike – koristab, aitab köögis – või juba ainult köögiabilisena/nõudepesijana. Palk varieerub, kuid on enamasti vist $13-16 dollarit tunnis. Elamine ja söök siis ka tasuta. 

Need on need kohad, mida praegu oleme üritanud saada, kuid kergelt see ei käi. Olen meie hostelis kohanud kahte naist, kes läksid camp’i tööle. Mõlemad kohalikud kanadalased. Kalle toas on ka olnud mehi, kes töötavad puurtornis, samuti kohalikud sellid. Tekib kuri kahtlus, et äkki sinna väga välismaalasi ei taheta, kuid lootust ei tohi kaotada.

Go Backpackersi köögis tööd otsimas

Siin Edmontoni lähedal, linnast umbes poole tunni sõidu kaugusel on üks piirkond NISKU, kus pesitsevad enamuste naftafirmade kontorid ja laod. Töö saamikseks tuleb sinna viia oma CV-d ja jäbiseda sõbralikult juttu.

Kuna meil autot veel endal ostetud ei ole, rentisime siin üks päev Thrifty rendifirmast auto üheks päevaks. See oli päris lahe juhtum, kuna esialgu ei suutnud me nende kontorit üles leida. 

Siin on üldse väga, VÄGA veider süsteem aadressidega. Kõik tänavad jooksevad põhjast lõunasse ja nendega ristuvad avenüüd jooksevad siis ida-lääne suunas. Enamustel tänavatel ja avenüüdel on numbrid, seega üks aadress näeb välja nt selline – 10209 – 100 Avenüü. Esimesed kolm numbrit siit on TÄNAVA numbrid, sellele järgnevad maja numbrid ja edasi tuleb avenüü number. Hahahaa, iga kord kui üritad midagi üles leida, tuleb alguses lahendada ristsõnamõistatus. Ok, ei hakka sellel pikemalt peatuma. Igal juhul on süsteem meie jaoks uus.

Autorendi parkla leidsime üles lõpuks, kuid nende kontorist ei olnud jälgegi. Tiirutasime ümber majadebloki ja käisime ka terve majasisese parkla läbi. Kui olime juba alla andnud ja parklast väljusime selle kõrval oleva hotelli fuajee kaudu, oli me imestus suur, kui sealsamas fuajees oli püsti pisike lett, mille taga istus tõmmuma nahaga meesterahvas, selja taga suur silt Thrifty. Eriti veider oli see, et letil oli silt – „mind pole praegu kohal, helistage sellel numbril“. Pöördusime siiski selle mehe poole küsides, et kas ta töötab siin. Ta ei saanud meie küsimusest üldse aru, mismõttes, kas ma töötan siin? Loomulikult ma töötan siin ju! Kas te ei näe? Ja siis me üritasime oma küsimust vabandada selgitusega, et see silt eksitas meid. Ta naeratas selle peale ja keeras sildi teist pidi, kus oli hoopis nende firma reklaam vms. Ta oli vist lihtsalt unustanud seda varem teha.

Saime ilusa väikse valge auto ning kimasime sellega NISKUsse, suur CV patakas kaasas. Niskus avastasime, et tänavatel pole silte! Tore-tore, kuidas me siis need naftafirmade kontorid üles leiame? Kaarti lugesin Kalle i-podi allatõmmatud Google maps kaardilt ja kuidagi saime enam-vähema hakkama. Vähemalt viit-kuut erinevat kontorit jõudsime külastada. Kallega tehti seal kohapeal ka paar intervjuud, minuga ei tahtnud keegi väga suhelda. Väga paljulubav see käik iseenesest ei tundunud, kuna seal voolas tööotsijaid akendest-ustest sisse ja välja. Kuid nagu me kuulnud oleme, ei tohi sellest end heidutada lasta, vaid peab ikka neile tihti helistama ja nägu näitama. Sama, mis Austraalias oli, kui tahtsime pärlilaevale saada. 

Meile tundub see jäbisemine ja tühja jutu puhumine suht mõtetu ikka, kuid siin on see au sees ja olulisel kohal. Siimul oleks siin lihtne elu ;) Me üritame küll, kuid nagu ei tule väga hästi välja. Kellel seda jäbisemise annet pole, ei võlu seda ka kuskilt välja. Võibolla me pole veel nii kaua siin olnud ka, et korralikum krokodilli nahk pole jõudnud peale kasvada. Tööle saamiseks on vaja end eestlase mõistes üli-üli-võrdesse panna ja taevani kiita. Meile tundub see hooplemisena. Samas peab tunnistama, et meie CV-d on nädalaga kardinaalselt muutnud. Kui me juba enne teadsime ka, et Cvdes peab end kiitma ja õigeid asju rõhutama, siis nüüd kargab enesekiitus nagu tuumaplahvatus näkku kinni (eestlastele vähemalt). Kohalikele tundub aga, et hakkab jumet võtma.

Kohtusime ka mõned õhtud tagasi Andy vana tuttava Neviniga. Pidime kell 21 kokku saama üle jõe ühes arvatavasti linna parimas õlle-pubis Sugar Bowl, kust leiab joogimenüüst umbes 50-100 erinevat õllesorti. Meie i-pod näitas, et sinna kõnnib 30 min ning ka tee oli ilusti kaardile märgitud, seega asusime õigel ajal teele. Ise veel rääkisime omavahel, et ei tee mingeid vaheltlõikamisi, lähme täpselt nii, nagu kaardile märgitud, kuid siis mingi hetk keerasime ikka targalt „lühemale“ teele. Kuidas tekivad inimestel vahepeal ikka nii lollid mõtted? Suutsime kõndida totaalsesse ummikusse, mis tähendas, et peame pool teed tagasi kõndima. Kuna meil aeg tiksus ja tobe oleks olnud hilineda, siis otsustasime põhimõtteliselt peaaegu püstloodis mäest üles saada, et õigele teele tagasi saada. Lumi, võsa, libe, pime on vaid osad märksõnad kirjeldamaks seda Tehvandi tõusu, mida ilma suuskadeta vallutasime. Vähemalt jäi piinlik pikk hilinemine ära.

Meist igaüks võttis ühe erineva õlle ja lobisesime tunnikese-paar. Ta lubas ka saata me CVd paarile tuttavale ja kokkuvõttes oli väga lõbus õhtupoolik.

Tagasi hostelisse kõndides valisime ikka palju parema ja otsema tee. Möödusime ka Edmontoni Legislative hoonest, mis on ilus suur maja ja öösel ka väga kaunilt valgustatud. Seal kõrvalolevast pargist läbi kõndides märkasime puude all liikumist ja lõpuks eristas silm valge valgest – pargis olid ehtsad valged jänesed!!! Lume tõttu ei olnud me neid kohe tähelegi pannud. Üritasime neist head pilti saada, aga nad põrgulised jooksid kogu aeg eest ära! Hakkas meenutama meie tööotsinguid – tahad küll väga head pilti kätte saada, kuid moment on vale. Jänes kas keerab pea ära või paneb plagama.

Oh Sa vana valge jänes

Üks katsetus kiiret raha saada oli meil veel. Olime kuulnud sellisest organisatsioonist nagu Work Force, ning mõtlesime seda proovida. Lugu siis nii, et kui lähed igal hommikul kella 5.30-ks nende kontorisse kohale, siis saad tööd. Küll miinimumpalga eest, kuid pidi olema selline lihttöö ning ega see $10.80 tunnis palka saada ka paha pole. Nõme muidugi see, et töö on vist enamasti välitöö või siis oleneb tööpakkujast. Ja igalühel peab endal olema steel-toed/kõvaninaga saapad ning kiiver. Eestis need kõvaninaga saapad küll nii populaarsed pole kui siinmail või Austraalias. Ilma kõvanina saabasteta ei saa siin peaaegu ühtegi tööd teha. Need saapad kaitsevad varbaid, kui midagi rasket peaks jalale kukkuma. Iseeneset mõistlikud asjad. No, ja meil neid ei olnud, neid saapaid ega kiivreid. Seega hakkasime otsima, kust neid võimalikult odavalt saada. Kallel vedas korralikult – me küsisime hostelist, ega neile pole jäetud mingeid kasutatud kõvaninaga saapaid, ning voilaaa – oligi täpselt Kalle number ja puha. Väga räsitud näevad välja küll, kuid ega töötegemiseks polegi mingeid läikivaid saapaid vaja. Minule leidsime saapad kasutatud riiete poest Value Village, mis siin päris suur ja korralik on. Hinnad oli nõmedalt krõbedad, kuid ühe paari täpselt minu numbriga leidsime 10 dollari eest. Oki-doki. Näevad isegi päris head välja, saan neid suure külmaga ka niisama tänaval ringiuitamiseks kasutada. Kiivreid kasutatud asjade poes polnud, küll aga ostsime need tööriiete poest Mark’s ka 10 dollarit tükk.

Järgmine öö (5:30 on minu jaoks öö veel) vedasimegi end nende kontorisse kohale. Kohal oli veel umbes 15 meest ja paar naist. Kõik passisid seal kuni poole 8ni või nii, siis hakkas rahvas laiali minema. Tuli välja, et aasta alguses on neil tavaliselt tööd väga vähe, mis tähendab, et viimasel ajal on juhtunud päris palju kordi, kus tööd ei saa. Eriti nõme. Eks me siis kõmpisime sama targalt hostelisse tagasi. Õnneks on hostel sellele Work Force kohale väga lähedal – mõned tänavavahed ainult. Vaatab, võibolla proovime esmaspäeval uuesti. Ei saa ju nii kiiresti alla anda. Nu sajets, pogodi!