Exmouth'ist Karijini rahvusparki

Peale hommikusööki käisime Exmouthile lähedalasuvas Charles Knife vaateplatvormil. Ei olnud midagi erilist. Aga tagasiteel Minilya Exmouth road’ile nägime auto aknast kena-kummalist vaadet – suur org, mille keskel kulges teravatipuline mäeahelik. See mäeahelik oli tipust küll päris terav, kuid tundus, et sellel saaks jalutada ka. Seetõttu tegime peatuse, ning orjenteerusime kuidagimoodi läbi looduse sinna mäeahelikule. Kohale jõudes nägime, et sellel mäeahelikul on olnud kunagi päris matkarada, kuid kuna rada oli muutunud liiga varinguohtlikuks, oli raja ette pandud silt, et rada pole enam kasutamiskõlblik, ning rajal viibimine on puhtalt enda vastutusel. Me otsustasime seda ikkagi proovida. Nägi lihtsalt väga vinge välja. Ilm oli tohutult kuum. Päike lajatas justkui tellisega lagipähe, nii et pärast pooletunnist jalutamist oli uimane olla. Kuid samas oli väga ilus rada. Kõndida mäeaheliku tipus, kahel pool sügavad orud... ja kaugel raja tipus paistis ookean – hele-hele-hele sinine. Maagiline koht. Ei ühtegi inimhinge läheduses. Vaid meie, paar pudelit joogivett, fotokaamerad ja PÄIKE. Meil kulus selle retke jaoks küll päris palju aega, ning autoga hiljem väga kaugele Broome’i poole sõita ei jõudnudki, kuid see oli kõik seda kuhjaga väärt. Me impulsiivsus tasus end ära, avastasime matkaraja, mida kohe kindlasti pole enam üheski Lonely Planetis ega vist ka mõnes muus reisiraamatus.

Me sõit kulges Tom Price’i poole, et näha enne Broome’i ka Karijini rahvusparki. Peatuse tegime Nanutarra roadhouse’s, kus sai mõne taala eest dushi all käia. Öömaja leidsime ühes liivakarjääris. Pimedas sõites tundus veider, et rohkem oli tee ääres metsikuid lehmi kui känguruid. Viimaseid eriti ei näinudki. Aga lehmi oli küllaga.

30.05 Kuna mu pannkoogid tekitasid mu kaasreisijates huvitaval kombel lausa eufooriat, pidin hakkama nüüd neid tihedamini tegema. Ka see hommik oli pannkookide hommik.

Tom Price’i jõudes varusime uuesti sööki-jooki ja ka bensiini, sest olime taaskord sõitnud rohkem bensiini aurudega kui bensiiniga. Tee oli kruusatee ja eks see nõuab ka rohkem kütust. Kiirustasime päikeseloojanguks Dales Gorge vaateplatvormile. Jõudsime väga õigeks ajaks, ning vaade oli lummav! Lihtsalt imeline! Karijini rahvuspark nõidus meid ära juba selle esimese vaateplatvormiga. Järgmine päev otsustasime tagasi tulla ja teha seal ka paar jalgsimatka rohkem jõesängide juurde kuristike põhja.

Öömaja leidmine oli taaskord väga keeruline. Väsinutena sõitsime mööda maanteed ja otsisime kruusateid, kuhu sisse keerata. Neid põhimõtteliselt polnud. Kuna ei tahtnud rahvuspargist ka väga kaugele sõita, keerasime lihtsalt maanteelt otse põõsastikku liivaluidetele. Sõitime veidi juurikate vahel teest veidi kaugemale, ja telkisime seal.

31.05 Jalutuskäik Dales Gorge juurest alla jõesängi oli väga kaunis. Seal on 2 erinevat väikest looduslikku basseinikest (Fern pool), nii et kes soovib, ujumisriided ja käterätt kaasa. Huvitav maastik, igal juhul tuleks see pisike jalutuskäik ette võtta. Meist läks ujuma ainult Karl, vist seetõttu, et tegelikult me ei võtnud ujumisriideid kaasa.

Informatsioonist saime teada, teiste vaatamisväärsuste kohta ning valisime Oxers Lookout’i, et teha üks jalutuskäik Weano jõeorgu. Öeldakse, et Oxers lookout vaade on parim, mida Austraalias näha saab. Selles kohas saavad neli erinevat jõge kokku, jõesängid on tohutult sügavad ja võimsad ning kaovad kuhugi kajusügavikku. Imeline.

Weano matkarada oli raskemavõitu, kuid üli-lahe! Meist kellelegi see muidugi väga raskusi ei valmistanud. Seekord olime paremini varustatud, ning panime ujumisriided juba selga, käterätid viskasime üle õla. Super mälestused on sellest kohast! All oli õhk rõskem, tuli ronida mööda kaljuseinu, et mitte kohe märjaks saada. Mingi hetk soovitasid vastu tulevad matkajad, et asjad tuleks jätta maha, jalanõud ka, ning edasi liikuda teadmises, et võibolla tuleb ujuda ning läbi vee sumbata. Oliver jättis oma suure hea kaamera igaks juhuks maha, me võtsime oma pisikese seebikarbi ikkagi kaasa. Tegelikult ei oleks vast Oliveri kaameraga ka midagi juhtunud. Tal pärast oli vist ka isegi veidi kahju, et ta selle maha oli unustanud. Käisime ujumas jões ja selle tekitatud basseinikestes. Kaljuseinad kõrgusid 90 kraadiselt otse üles meie peade kohale, tekitades huvitava kõlakoja effekti. Mõnus koht. Unustamatu kogemus ja väga lõbus ning ilus oli seal. ’Must do’ Austraalias käinute jaoks, kellele vähegi loodus midagi pakub.

Seekord vaatasime loojuva päiksese poolt tekitatud värve Oxers lookout’is. Rahulik, vaikne... lummav.

Exmouth - snorgeldamise paradiis!

Sõit läks edasi Exmouthi poole. Meil oli snorgeldamisega juba hammas verel, ning kuuldes, et seal on veel paremad snorgeldamise kohad kui Coral Bay, ei olnud kellelgi kahtlust, et seal me peame ära käima. Muidu ei ole mõtet Exmouthi minna. Linnana on see üks mõtetumaid kohti, ainus hinnaline väärtus ongi selle lähedal asuv Cape Range rahvuspark. Kellel Austraalia kaart käepärast, võib vaadata, et tegelikult saaks Coral Bay’st Cape Range rahvusparki väga lühikest maad mööda, ranniku lähedalt ja ilma Exmouthi kaudu, kuid enamus sellest teest on mõeldud 4WD autodele. Meil seda ei olnud. Meil oli endiselt armas ja nurruv Golden Holden Commodore sport, tavaline sedaan. Aga ikkagi oli meeletu kiusatus jätta suur ring tegemata ja proovida seda 4WD teed läbida. Küsisime kohalikelt nõu ka, et kas see tee oleks kuidagigi läbitav mitte-neljaveolisega, ning kahjuks saime vastuseks, et me oleme segased, kui üldse mõtleme sellise variandi peale. Hing kripeldamas, otsustasime ikkagi ringiga minna.

Exmouthi jõudsime päikeseloojanguks. Seal lähedal on üks tuletorniga mäetipp, kust pidi avanema võrratu vaade päikeseloojangule. Just sinna me suundusimegi, ning veetsime õhtu rahulikult romantilises valguses. Öömaja otsimine jäi jälle pimedusse, lootsime leida mõnusa koha Cape Reinga rahvuspargist. Pilet oli seal päris krõbe, seda ma mäletan, ja känguruid ei ole ma kuskil mujal nii palju näinud kui seal. Kuigi sõitsime mega aeglaselt, sai üks wallaby ikkagi kuidagi me autolt löögi. Arvatavasti hüppas ise vastu autot. Maru rumalad loomad. Meie lambad on nende kõrval geeniused. Isegi eesti jänestel on rohkem aru peas. Jooksevad vähemalt otse mööda teed edasi. Wallaby’d aga jäävad lihtsalt seisma, ning vahel tundub võimatu neid uuesti liikuma saada, et autoga edasi pääseda. No, igaljuhul see väike wallaby surma ei saanud kindlasti, pigem paraja sinika. Sest kuskilt me teda rohkem ei leidnud.

Oma mustlaslaagri panime püsti ühe tasulise telkimiskoha lähedale. Üritasime vagusi olla, ja vist isegi mitte tuld teha, kuid ikkagi märkas meid üks pargivaht. Pagan. Tuli meiega õiendama, ning meil ei jäänud muud üle, kui talle maksta ja siis saime jääda sinna ööseks.

27.05. Päeva plaan oli sõita infopunki, laenutada snorgeldamisvarustus Oliverile ja uurida parimaid snorgeldamispaiku. Oliver ja Karl broneerisid endale ka tuuri järgmisele päevale – minna vaatama maailma suurimat kala – vaalhai? Me Kallega leidsime, et see oli pisut kallis.

Edasi snorgeldama Oyster Stacks’i randa. Kahjuks oli hoovus sinna randa toonud suurel hulgal jellifish’e, ning suht rõve oli nende vahel ulpida. Kõrvetisi jagus pärast pea üle kere. Kipitasid, sügelesid ja valutasid. Nagu topelt-tugev nõgesekõrvetus. Ainus hea asi oli, et nägin seal pisikest haid, kes kiiruga minema ujus. Üldiselt oli miskipärast koht pettumus – ei näinu ägedaid koralle ega midagi.

Seega edasi läksime Turquise beach’le. SUPER! Üli-hea koht! Kui ujuda rannast kuskil 100-150m saab ennast hoovusel lasta rahulikult kanda rannaäärt mööda edasi, ilma kätt ja jalga liigutamatagi ning lihtsalt imetleda veealust maailma. Korallid olid vinged, kalu nägi väga palju (isegi tuhande ja sajapealised parved) ning kõige kihvtimad olid muidugi kilpkonnad jälle. Seekord olime julgemad ning katsusime neid, ujusime nende kohal ning tegime fotosid.

Ma isiklikult kartsin ainult veidike hoovuse lõpuosa, sest mingi hetk, teatud kohas läks see suht tugevaks, ning pidi olema ettevaatlik, et ei satuks liiga kaugele – hoovus võib merre tõmmata.

George Track’i kõndisime läbi just päikeseloojangu ajal. Väga hea valik, ilusad vaated. Istusime mäe otsas ja jälgisime, kuidas päike ookeani vajus. Ööseks läksime tagasi telklasse, kus tegime süüa ja rääkisime maailma asju. Wallaby’d olid nii ülbed, et tulid meie pesemata nõusid lakkuma.

Heh, ja ära minna ei plaaninudki.

28.05 varahommikul viskasime Oliver ja Karli tuuri alguspunkti. Ise sõitsime Sandy Bay liivaluidetele puhkama. Pisike pohmelus oli ka, nii et väga Karli ja Oliveri ei kadestanud. Ei oleks jõudnud nii vara kohe rapsima hakata. Pärast lebo rannal otsustasime külastada rahvuspargi allosa (lõunaosa). Seal pidi veel üks kaunis ’gorge’ track olema. Sinna minnes avastasime, et lai ja päris sügav jõgi voolab sisemaalt ookeani, läbides seda 4WD rada, mida mööda mõtlesime Coral Bayst liikuda. Jumal tänatud, et seda siiski ei teinud! Kui keegi kaalub kunagi sama ideed, siis teadke, et isegi kui terve tee kuni Cape Reinga rahvuspargini õnnestub kuidagi läbida tava-autoga (mis on ka suht õnnemäng) siis täpselt liivatee lõpus on jõgi, mida isegi enamus 4WD autosid vist ei läbinud ilma sügavalt sissejäämata. Oh sa poiss! Ma korraks kujutasin juba ette, et kui rõve tunne see oleks olnud seal teisel pool jõge oma autoga olla. Aga üldiselt oli see rada lihtne, ei mingit ekstreemsust, rahulik pangapealne jalutuskäik. Ilus oli küll.

Kuna aega oli veel küllaga Karli ja Oliveri pealekorjamiseni, mõtlesime veel üks kord Turquise ranna sukeldumine ette võtta. Kilpkonnad olid endiselt alles, nii et tervitasime neid juba nagu vanu tuttavaid. Chillisime täiega kuni külm hakkas ja siis tegime pausi rannal.

Pärast pausi mõtlesime proovida uut randa, kus me veel käinud ei olnud, kuid mida infost nii väga ei soovitatud kui neid teisi kohti – Lakeside snorkelling koht. Juba alguses tundus see teistsugune – kiiremini läks sügavaks ning korallid ei katnud kogu liivapinda nii nagu Turquise rannavetes. Korallid moodustasid justkui väiksemad mäeahelikud, mida mööda sai sügavamale minna. Korallikühmude alla oli lahe sukelduda ning kalad olid ka erinevad.

Ühe suure korallimäe taha ujudes sain ma aga shoki – seal magas/chillis/hõljus umbes 3 meetri pikkune HAI! Miskipärast läksin täiesti paanikasse ja hakkasin rabelema kalda poole. Siis aga tekkis mõte, et kas Kalle ka nägi seda tohutusuurt haid või ei ja kui end nati ümber keerasin, nägin, et Kalle oli just näinud teda. Mõtlesin, et nüüd ujume imekiirelt randa tagasi, kuid minu üllatuseks hakkas Kalle hoopis hai poole ujuma. Üritasin talle vees märku anda, et ta on peast põrunud. Seda on vee all päris raske teha – karjuda ju ei saa :D aga kuidagi mul see õnnestus ja ta liitus minuga, et ujuda kaldale. Kuna minu snorgeldamise isu oli korraga kadunud peale haiga tõtt vaatamist, otsustasime minna randa kõige otsesemat teed mööda, mitte korallirahnude järgi.

Otsetee oli igav liivapõhi. Aga ka see osutus tegelikult omaette sündumuseks. Nägime midagi imelikku põhjas, ning terasemalt silmitsedes tuli välja, et tegemist oli suure RAIGA, kes oli veidi liiva alla mattunud. Kuna teadsime, et raid ei ole üldiselt ohtlikud, tekkis meil kiusatus teda veidi torkida, et teda hõljumas näha. Samuti tahtsime määrata umbkaudu ta suurust, sest vees on see väga petlik. Selleks jäin mina suht veepinna lähedale, kuid Kalle sukeldus rai juurde põhja, ning ajas käed laiali. Rai oli põhimõtteliselt Kalle käte siru-ulatuse laiune (ja Kallel on suured käed!). Ta silmad olid kehast väljaulatuvamad ning kui ta hingas, hõljus liiva ta ninasõõrmete juurest eemale. Torkisime teda mis me torkisime, ta lennata ei tahtnud. Pärast nägin ka, et tal oli saba otsas justkui mingi ora. Pärast kaldale minnes vaatasime piltidelt, et milline on stingray, ja... meie üllatuseks oligi see üks megasuur stingray! Nojah, vedas, et me ei suutnud teda ikka liiga närvi ajada... Kogu snorgeldamistrip jättis kustumatu mulje. Olime Karli ja Oliveri pea-aegu unustanud, ning kimasime kiiruga neid peale võtma.

Muljete vahetamine oli vägev. Nad olid ujunud umbes 18 m vaalhai kõrval, teinud temast pilte ja filminud. Samuti nägid erinevaid teisi vaalasid ning jäid igati oma tuurivalikuga rahule. Ka meie jäime oma päevaga väga rahule. Ookeanisügavust vaatan nüüd hoopis teise pilguga. Kui varem ei kartnud väga midagi, on nüüd kuskil ikka pisike kollane tuluke. Hai nägemine meenutas mulle neid lugematuid filme, kus ta lõuad laiali inimeste poole tormab. Tegelikult oli tegemist kas white-tip haiga või black-tip haiga. Nad üldjuhul väga agressiivsed pole.

Enne Exmouthist välja sõitmist, sai tehtud kiire shopping mitmeks päevaks ja öökoha leidsime veidi linnast väljas kruusatee lähedal põõsastikus.

Monkey Mia ja Coral Bay

23.05. Järgmine päev oli esimene peatus Billabong’i roadhouse’s. Seal tuli ette võtta otsus, kas minna uuesti teelt kõrvale Monkey Mia suunas, või hoida sirget kurssi Broome’i poole. Milleks otse, kui saab ringiga? Hetke pärast põrutasime juba Monkey Mia suunas ja sisenesime Shark Bay rahvusparki. Esimene külastus nägi ette Hamelin pool vaatamist. Lonely Planetis tundus selle koha kohta selline verider selgitus olema, et mingid stromatoliidid on vee all. Ja need on veel elusorganismid. Ettekujutus puudus, seega uurisime asja. Tasub vaatamas käia. Mõnusad mügarikud kristallselges vees, elusorganismidena ei tundunud, kuid põnevad olid siiski. Teine peatus oli Shell Beach, mille kohta oskan vaid väga suuri kiidusõnu laulda. Tõsiselt ilus rand. Üleni valgetest pisikestest merekarpidest rand. Iga merekarp on omaette kunstiteos. Fotod said imelised. Kultuuriprogramm lõppenud, shoppasime Denmargis ning ööbimiskoha leidsime Eagle Bluffis imeilusa päikeseloojangu taustal. Ainus probleem oli lõkkematerjali nappus. Iga veidikese aja tagant pidi keegi pikema reisi tegema läbi luidete, et kuiva põlemismaterjali leida.

24.05 Hommikuäratus oli delfiinide toitmisaja tõttu ülivarajane. Isegi söömise lükkasime hilisemaks seetõttu. Tasuta saab delfiine lähedalt näha ja seda, kuidas neid söödetakse. Ma polnud kunagi vist delfiini varem näinudki, eriti siis veel katsumise kaugusel. Söötjad valivad alati rahva seast ka mõned inimesed välja, kes saavad ise ka delfiinile ühe kala anda. Karl osutus väljavalituks ja ma tsipa isegi kadestasin teda. Aga see-eest saime me Kallega klõpsatud naerva delfiini foto. Fred Jussi, Fred Jussi...

Tagasiteel jäi veel vaatamiseks väike lagoon, mis oli kena, aga pikka peatust seal ei teinud.

Pikem peatus tuli hoopis Garnarvon’is, kus otsisime üles ühe pikima „jett’i“ austraalias (muul, silla-taoline ehitis puidust) ning sõitsime sellel oleva rongikesega jetti tippu. Pisike pettumus oli see, et päris-päris tippu ikkagi ei saanudki. Jeti tipp oli nii vana ja katkine, et see oleks ohtlik olnud.

Märkimisväärt oli ka meie puuvilja-ost selles linnas – saime 5 taala eest kotitäie mandariine! Öö Carnarvon’i lähedal kruusatee ääres.

25.05 Sõites Coral Bay suunas, jäid tee kõrvale huvitavad mudast kühmud. Olin varem kuulnud midagi termiitide pesadest, kuid kujutasin neid ette hoopis teistsugustena. Ma algul ei uskunud, et need ikka on termiitide pesad. Pealegi, ei näinud me ühtegi putukat seal askeldamas, kuigi tegime tutvust nii mõnegi pesaga. Hiljem saime muidugi kinnitust Lonely Planetist, et tegemist on termiitide pesadega.

Coral Bay’sse jõudsime enne kella 14. Oliver laenutas endale snorgeldamismaski ja lestad, ning me läksime rannast ise snorgeldama. Meil Kallega olid maskid ja lestad olemas. Või õigemini, me ostsime need sealt poest teadmisega, et snorgeldamisega tahame veel Austraalias kokku puutuda nii-kui-nii.

Seekordse öömaja leidsime lennujaama lähedalt avatud maalt kus polnud isegi põõsaid eriti. Me oleme ikka suht hullud öömajade leidmisega – olen rohkem kui kindel, et enamustes nendes kohtades, kus me telkisime, lõket tegime ja autos magasime ei ole lubatud seda teha. J

26.05 Avalikus käimlates oli juba traditsiooniks saanud nõude pesemine. On ju selge, et kui teed lõkkel süüa, kulub selleks ka nõusid, ning papp-panni või papist potti just nagu kasutada ei saa. Seega seegi kord leidsime ühe korraliku nõudepesu koha Coral Bayst.

Tagasi suunas pidime sõitma juba ka seetõttu, et Oliver pidi tagastama oma laenutatud snorgeldamisvarustuse.

Miskipärast aga, kui olime veidi ringi vaadanud otsustasime ikkagi broneerida endale ka kajakituuri koos snorgeldamisega Ningaloo vallrahule. Väga õige otsus! Ma olin varem kanuutanud küll, kuid kajakiga sõitnud ei olnud. Ei pidanud väga pikalt sõudma, kui jõuti ühe boi juurde, kuhu kajakid kinnitati ning võiski vette sukelduma asuda! Boi juures oli Kallel mu selja taga mingit askeldamist ja enne kui ma arugi sain, olin suure hooga vees ja meie kajak tagurpidi. Ehmatasin ikka korralikult. Sest just veidi enne vettekukkumist olin käe vette pistnud ja mingid suured kalad, mida oli seal parvena, tahtsid mu kätt näksata. Nüüd vees olles olin kindel, et nad üritavad seda edasi teha. Tegemist oli snäpperitega, kes tänu paljudele turistidele, kes seal käivad, väga julgeks on muutunud. Siiski pääsesin hammustamisest. Varsti olid ka teised vees.

Me olime Kallega snorgeldamisega juba varem kokku puutunud, ning mingit hirmu ei olnud. Esialgu võib aga selline avameres vettehüppamine suhteliselt hirmuäratav tunduda. Ma olin pigem ootusärev, et milline Ningaloo rahu välja näeb. Olin lugenud, et see on hoopis teistsugune kui idakalda rahu. Esialgu olingi pisut pettunud – kus on värvid? Korallid olid enamasti hallikad ning värve oli vähe. Siis aga nägin seda tekstuuride võlu, kui veidraid koralle on üldse olemas. Samuti oli kalu väga palju erinevaid ja mis kõige tipp – seal olid KILPKONNAD!!!! Ujusime nendega koos ja pildistasime neid lähedalt. Olime ostnud veealuse fotka (ühekordse), ning nüüd klõpsisime julgelt. Grupijuht palus mingi hetk tähelepanu, ning hõikas, et meil pole mõtet väga oma kaameratega klõpsida, sest ta teeb ise fotosid. Ja tema kaamera teeb juba korralikke pilte. Mõttes mõtlesin selle peale – ja-jaa, teame neid rahaväljapinnimise nippe küll, ei mina su kalleid pilte taha – kuid tegelikult oleksime pidanud teda kuulda võtma. Ta klõpsis kõigist igasugu pilte,mis tulid tõesti head välja, ja pärast kajakituuri lõppu, saime teada, et üks CD on 20 taala. Me jobud ei olnud tulnud selle peale, et kuna oleme neljakesi, siis üks CD nelja peale pole ülse kallis! Ja lõpuks me ostsime selle ära, teised tõmbasid selle oma arvutitesse, meie saime plaadi endale.

Aga snorgeldamisest veel niipalju, et nägime ka pisikesi haisid, reef shark’i ja tõesti lahedaid kalu. Seega jäin kajakituuri ja snorgeldamisega igati rahule. Oli oma raha väärt.

Seekordse öömaja leidsime lennujaama lähedalt avatud maalt kus polnud isegi põõsaid eriti. Me oleme ikka suht hullud öömajade leidmisega – olen rohkem kui kindel, et enamustes nendes kohtades, kus me telkisime, lõket tegime ja autos magasime ei ole lubatud seda teha.

Kalbarri rahvuspark

Hommikusöögiks tegime pannkooke. Tagantjärgi nüüd ei mäleta täpselt, aga usun, et me saime Kallega samuti hosteli kööki kasutada, ning seal need pannkoogid valmis tegingi. Varahommikul oleks olnud võimalus minna vaatama kuidas pelikane toidetakse, kuid meist keegi ei olnud veel väga energiat täis, kuna üle-eelmine öö andis endiselt veidi tunda, ja seetõttu me sinna ei jõudnud. Korraks plaanisime külastada papakodide sanctuary, kuid pilet oli vist tüütult kallis. Ei tundunud seda väärt olevat, ning külastasime hoopis Seahorse sanctuary, kus oli pilet palju odavam. Merihobud on ka palju eksootilisemad kuidagi, kui linnud. Mul polnud nõrka aimugi, kuidas nad sünnivad, millest toituvad või milliseid liike neid olemas on. Väärt kogemus. Pisike ruum oli, kuid rahvast ei olnud liiga palju, sai kuulata või lugeda tekste merihobude kohta ja põnev oli. Ilm oli endiselt veidi sajune ja kahtlane kui alustasime teed Kalbarri rahvusparki. Kruusateed olid samuti koledad. Loksutas kogu sisikonna segamini, sest teed olid kaua aega hööveldamata olnud ning terve tee oli korralikult laineline. Üle 30-40km/h ei saanud sisse võtta. Samas, võibolla oli see ka hea, sest nii mõnelgi teeosal avanesid ülikaunid vaated.

Olime üritanud Austraalias näha võimalikult palju metsikut loodust ja metsikuid loomi. Seekord, Kalbarri rahvuspargis samuti pidurdasime auto äkiliselt ühte liikuvat olendit nähes. Väljudes saime aru, et tegemist on Echidnaga ehk teisisõnu Eesti mõistes suure siiliga. Olime sellest palju juulnud, kuid polnud kordagi näinud. Check, üks loom metsikus looduses taaskord nähtud.

Meie eesmärk oli käia vaatamas Loop vaatekohta ja Z-bend vaatekohta. Esimesest seal pidi asuma ka väga kuulus Natural Window. Jep, tõsi mis tõsi. Aken oli olemas. Kõndisime veidi mööda kivirahne oru ülaserval, pildistasime ja loopisime kive alla vette. Piltilus koht. Väga meeldejääv ja väga ilus. Ja muud rahvast oli ülivähe.

Z-bend vaatekoht oli samuti imeilus. Kui õigesti mäletan, olid selle juures ka väli-grillid ning lauad, mida oli tore jälle söögitegemiseks kasutada. Selle Z-bend lookout’ juures ostsustasime, et lihtsalt vaate nautijad me pole, vaid meis põles seiklushimu. Võtsime ette matka alla jõeorgu. Väga õige otsus. Ülevalt oli vaade ilus, aga all vee juures ja tegelikult kogu see veidi ronimist nõudev teerada sinna oli parem. Täiesti inimtühi, selge veepind suurte punaste kaljude vahel. Vägev. Pildid tulid samuti vigned.

Rada ei võtnud üldse väga palju aega, kuid kui tagasi vaateplatvormile jõudsime, hakkas siiski pimenema. Dilemma oli suur, kas jääda salaja parki ööbima (seal polnud see lubatud) või sõita siiski pargist välja. Kartuses trahvi maksta, sõitsime pargist välja. Väljas oli juba pilkane pimedus ja nagu ikka tähendas see tohutus koguses känguruid. Isegi kui teeolud oleksid paremad olnud, ei saanud ka kängurude tõttu kiirust aretada. Öö veetsime Galena Bridge’l, 24h tasuta ööbimiskoht autodele.