reede, 24. veebruar 2012

On see päike või äike, mis pilve tagant paistab?

Ma tean, et Kalle tegemistest nafta puurtornis on tunduvalt põnevam lugeda (eelmine postitus on selle kohta), kui minu hostelis istumisest ja üritustest tööd leida, kuid ometi mõtlesin, et panen üht-teist ka enda tegemistest blogisse kirja.

Nimelt, on meil siin üks hea tuttav, kellega tutvusime tänu eesti sõbra Andyle. Väga tore tüüp ning temaga kohtumisest on meil ka ühes eelnevas blogipostituses juttu. Ta on päris palju meid aidanud tööotsingutel (eelkõige mind) saates me CV-sid oma tuttavatele ja kolleegidele. Päev pärast Kalle lahkumist võttiski minuga ühendust üks meesterahvas konsultatsioonifirmast ja kutsus tööintervjuule. Nojah, täna leidis see aset. Pean mainima, et mul on tunne, et me sõber on mind liiga kõvasti promonud, kuna see tööpakkumine tundus oma tasemelt kõvasti üle minu võimete olevat. Samuti erineb see kardinaalselt nendest töödest, mida ma tegelikult Kanadast otsima tulin. Mitte, et ma rihiksingi ainult koristaja tööd, kuid see töö valmistaks kõva peavalu mulle isegi Eestis, oma emakeeles seda tehes.
Edmontoni jõe äärne park
Kogu intervjuu oli tegelikult väga hirmus! Algus tundus isegi paljulubav – kontorisse sisse astudes hakkas minuga rääkima üks väga sõbralik meesterahvas, kes tuli välja, peaks minuga koos töötama, kui mind sinna tööle võetaks. Saime väga hästi läbi ja ma küsisin üht-teist firma kohta ja selle töö kohta jne. Aga siis lõpuks vabanes päris ülemus oma koosolekult ning huuuh....  ta oli ikka väga range olemusega! Esiteks olid tal kõige hele-hele-sinisemad silmad, mida ma oma elus olen näinud ning tugevalt päevitunud nahk, mis jättis mulje, nagu tal silmades polekski värvilisi vikerkesti ja pupille vaid ainult  silma valge osa... Suht kuri olemus, väga veider välimus ja raske inglise keele sõnavara, millega ma varem kokku puutunud ei olnud, tegid mu ärevil olemise veelgi ärevamaks. Kuidagi pidasin ma seal enam-vähem vastu, kuid ma ei ole kindel, kas ma isegi tahan seda tööd, kuna see tundus väga mitte minu erialane töö. Töökaaslane oleks küll normaalne olnud ja ta isegi ka üritas mu kohta üht-teist head kosta, kuid taaskord, mulle jäi mulje, et me sõber oli minu kohta LIIGA PALJU head rääkinud  ja vahest ehk isegi üle rääkinud (ta tõesti on ka väga hea müügimees!), sest enamus asjadega, mida see ülemus minult ootas, ma tegelikult kokku puutunud ei ole. Nagu näiteks turunduse ja majanduse osa, mida nad lootsid, et ma oskan teha. Tegelikkus on hoopis see, et ma ei tea sellest midagi. Õnneks ka ütlesin neile, et ma ei tea sellest midagi, kuid põhimõtteliselt ootavad nad, et inimene, keda nad palkavad, teeks turu-uuringuid ja ametlikke uurimustöid köögiviljadest ning nende tootmisest. Tundub väga keeruline.

Heh, naljakas oli võibolla kogu selle vestluse juures vaid see, et ülemus oli uudistest lugenud, et Eesti peaminister võtab osa Kanada pealinnas Ottawas toimuvast suusamaratonist ning ta oli päris üllatunud, et üks peaminister midagi sellist teeb. See tekitas isegi korraks muige ta suunurkadesse!
Edmontoni jõgi ja promenaad selle kaldal
Nüüdseks on juba paar päeva mu intervjuust möödunud ja on ka uusi uudiseid. Kuigi ma eeldasin, et intervjuu läks kehvasti, sain peagi oma postkasti e-maili, et nad on nõus mind palkama! :D Ma ei tea, kas see meie sõber tegi sellele konsultatsioonifirma ülemusele pommiähvarduse või mingi muud laadi ähvarduse, et kui ta mind ei palka läheb tal kehvasti, kuid nii need lood on. Ma ise, kes ma olin kindel, et ei taha sellest firmast enam midagi kuuldagi ja olin õnnelik, et kogu see närvesööv üritus läbi sai, hakkasin aga miskipärast seda pakkumist nüüd veel tõsisemalt ka kaaluma. Ei saa salata, et mu otsust võis suuresti mõjutada palganumber, mis selles e-mailis mulle lubati. Uskumatu kui äraostetav ma olen! Aga noh, on ka väga hea ajastus, mil mulle palgatšekki nina ees lehvitada, kas pole? Kuu aega elu Kanada hostelites, jaa.., pole väga odav lõbu olnud. Igaljuhul lubasid nad praeguse seisuga mu tunnitasuks sama summa, mis Kallel on naftapuurtornis töötades ($27 ehk 20.7 EUR (325EEK)) ja kuna ma nii suurt palka ei osanud oodatagi, lõi see mu pahviks. Pärast meie tuttavaga rääkides, kes mind sinna tööle soovitas, tuli välja, et ta isegi ei saa nii suurt palka (kuigi töötab riigitööl väga heal positsioonil)! See teeb mu veelgi kartlikumaks töö raskusastme pärast

Olen kindel, et töö saab olema topelt närvesööv ja topelt keeruline ning loodan, et ma seda pakkumist vastu võttes pea ees kuristikku ei söösta. Üritan end veenda jutuga, et vast ma ikka kuidagi 3 nädalat seal vastu pean  (see on mu esialgse lepingu pikkus, hiljem vaatavad juba õunte pealt, kas lepingut pikendada või mitte), kuid ütleme ausalt, et hirm on päris suur. Ärge siis imestage, kui te blogis kolm nädalat jutti ühtegi uut postitust ei näe ja siis lõpuks üks suuuur hala ja nutt koos ühes puntras teile kaela vajub.

Linnud, ärge minge! Nafta, nafta, nafta...

Nüüdseks tean juba, et Kallet siiski ei lennutatud Fort McMurray’st põhja, vaid ta hoopis sõitis autoga Fort McMurray’st lõunas asuvasse laagrisse koos ühe töökaaslasega, kes oli autojuht. Sõit sinna kestis kokku 6 tundi, hea vähemalt, et see läks tööpäevana kirja ja ta sai selle eest ka raha! Aga noh, eks see 6 tundi autos istumine pole ka lihtne töö! Õnneks olevat autojuht päris lahe mees olnud ja juttu jagus kogu teekonna jaoks.

Üks hea vahejuhtum olevat olnud ka seoses autojuhiga. Nimelt arvas autojuht veel 2-3 tunnise sõidu järel, mil nad olid kogu aeg rääkinud, et Kalle emakeel on inglise keel! Ja selleks ajaks ta teadis juba päris pikalt, et Kalle on eestlane! :D Kohe alguses kui Kallet rääkimas oli kuulnud, arvas ta, et Kalle on Ponokast, sellest samast väiksest linnakesest, kus Treo Drilling kompanii kontor asub. Ja kõige veidram on see, et autojuht  ise on eluaeg Kanadas elanud...

Edasi kirjutab juba kangelane Kalle ise. Tekst on veidi konarlik, kuna olen üritanud teha kokkuvõtte ta erinevatest e-mailidest, mis ta mulle nädala jooksul saatnud on.

„Hetkemuljed on ainult positiivsed, töö ei tundu nii raske nagu räägitakse ja töökaaslased tunduvad ka mõistlikud. Mu tööpäevad kestavad 12 tundi kella 7st hommikul kuni kella 7ni õhtul. Hea, et kohe alguses päevase vahetuse sain, kuna siin käib töö puurtornil 24 tundi ja öösel on teatavasti külmem ning päikest ei ole. Päevase vahetuse miinuseks on aga see, et muda sulab ja kõik kohad on jube mustad, mis tähendab mulle ka rohkem koristamist, kuigi samas see ongi kõige lihtsam töö, nii et tegelikult polegi nii hull:D Meie firma tegelikult otseselt ei kaevanda naftat vaid me võtame hoopis mudaproove, et teada saada kus naftat leidub. Seetõttu on mõned tööpäevad raskemad ja mõned kergemad, kuna vahepeal kolitakse puurtorniga teise kohta (umbes pool kilti mujale või nii).

Esimene tööpäev oli küll väsitav aga mitte midagi nii hullu nagu kõik need jutud, mida räägitakse. Kõige väsitavam oli ilmselt terve see aeg jalul olla, mis näitab ka kui raske see töö ise on. Aga jällegi oli see alles mu esimene täispikk tööpäev, võib-olla räägin hiljem juba teist juttu. Praegu tundub küll „leasehand'i“ amet kõige kergem olevat nendest siinsetest ametitest nii füüsiliselt kui ka vastutuse poole pealt.

Üks päev algas näiteks suure mudalekkega. Ma pole kunagi nii mudane ilmselt olnud! Ema võib sellele muidugi vastu vaielda:) igatahes võitlesime paar tundi sellega, aga peale seda oli väga rahulik. Kuulsin ka, et järgmised päevad on põhimõtteliselt ainult koristuspäevad, ehk siis puurimist ei toimu. Kui varem valmis saame, siis võime niisama passida päris hea tunnipalga eest.

Ja mu väga suureks üllatuseks on siinsed inimesed väga normaalsed ning pigem toetavad kui ülbed ja mõnitavad. Ühel õhtusöögil ütles üks neist mulle "good job today", mida ma 3 korda üle küsisin, kuna ei saanud aru. Näiteks pritsisin veel oma ülemuse mudaga kokku, mille peale ta ka midagi ei öelnud.
Külmast niipalju, et mõni päev oli veidi külmem, mõned miinuskraadid ehk, muidu oli päikese käes ikka üsna soe:) Need ülisoojad jakk ja püksid, mis ma ostsin, on küll siiani mõttetud olnud, võtavad vaid palju ruumi.

Pilte puurtornil muidu teha ei tohi, aga eks üritan salaja telefoniga midagi teha. Camp'ist võin küll teha ja ehk saan pildi ka siinsest peaaegu kodustatud rebasest. Terve päev olen värske ohu käes ja päikese käes, mis tähendab, et tulen päevitusega tagasi.“

Selles piirkonnas, kus Kalle viibib, peaks tegelikult juba päris hästi nägema Aurora Borealis’t ehk maakeeli virmalisi. Kalle oskas kosta selle peale vaid niipalju: „Kuna ma öösiti magan siis pole virmalisi näinud, aga meie autojuht ütles küll, et oli eile öösel näinud neid. Ehk peaks täna öösel korra välja minema vaatama, selleks peab vist piisavalt külm olema lihtsalt.“
 
Hiljuti kuulis Kalle ka sellisest plaanist, et peale 4-päevast puhkust võib tulla kuni 30 tööpäeva järjest (kuigi maksimum jarjestikuste tööpäevade arv pidi olema 24...). Kalle arvamus oli vaid, et see oleks rahalises mõttes super ja ta lihastele ka ilmselt hea trenn! Ta sai veel teada, et võib-olla ta ei lähegi samasse puurtorni tagasi. See olenevat sellest, kas see tüüp kelle asemel ta sinna saadeti, saab terveks ja kas ta tahab siia tagasi tulla või ei. Kallele öeldi küll, et kui ka samasse puurtorni ei saa, siis pannakse kuskile teisele puurtornile, aga praegu tal kahjuks tagasisõidu piletit ei ole. Töögraafiku info muutub neil mitte ainult igapäevaselt, vaid küsimus on lausa tundides. Ükskord öeldakse ühte ja juba tunni aja pärast on hoopis teine jutt ja teised plaanid.

Õnneks on Kalle enda seisukoht üpris positiivne ning ma usun, et peakski olema.

„Enne äraminekut kutsus Rig manager, ehk mu kõige suurem ülemus siin, mu õhtul veel enda juurde ja kiitis, et olen kõva töömees ja et ta annaks mulle kohe uue koha kui tal mõni koht vaba oleks. Ka puurija, kes oli nendest neljast kellega koos töötasin kõige kõrgemal kohal, rääkis mulle sama. See iseenesest ilmselt tõotab head, kui nemad minu eest kostavad siin firmas. Eelmised 2 „leasehand'i“ olid üks päeva ja teine poole päeva järel alla andnud ning lahkunud. Tundub, et siin on töö ka palju kergemaks läinud tänu allaandjatele“ :)

Praegu on Kalle tagasi Ponokas, Edmontoni lähedal. Esmaste juttude järgi siis 4 päeva. Lootsin, et ta saab tulla mind vaatama Edmontoni, kuid Ponokas pandi ta hoopis lattu tööle nendeks nn. vabadeks päevadeks. Hea, et see tähendab muidugi jälle tasuta hotellis elamist, kuid palk on veidi kehvem, kui puurtornil töötades.

Pildid tulevad hiljem.

reede, 17. veebruar 2012

Praktiline abimaterjal tööotsijale Edmontonis

Tegemist ei ole päris juhendiga, vaid on meie endi kogemuste põhjal koostatud abimaterjal. See postitus on mõeldud eelkõige neile, kes otsivad tööd nafta puurimise kompaniidest või camp’ides teenindust pakkuvatest firmadest Edmontonis, Albertas, kuid võibolla aitab see veidi ka muidu Kanadas tööotsijaid üldiselt.

Naftafirmades töötamine on mõeldud rohkem meestele. Ametlikult ei ütle keegi, et naisi ei palgata, kuid minu otsa ei vaadanud naftafirmades keegi, pöörduti automaatselt Kalle poole. Naiste tööotsimisest vaata postituse lõppu.

Puurimine toimub pea-aegu aastaringselt, on ainult kevadpaus, mis algab (olenevalt aastast ja kompaniist) umbes märtsist ja lõpeb umbes mais-juunis.

Aja kokkuhoiu mõttes tasuks kohe alustada H2S kursuse tegemisega (kestis 8 tundi ja maksis 140$). Enamus firmasid ilma selle sertifikaadita sind jutule ei võta (vt. postitust http://ele-kalle.blogspot.com/2012/02/too-nagu-janes-jookseb-eest-ara.html ) Eelistatakse alati neid, kellel see kursus on tehtud. Veel parem, kui on tehtud ka PST e Petroleum Safety Training, kuid selle eest on nõus firmad ka ise maksma.

On võimalus valida, kas minna naftafirmadesse ise kohale (mida enamus firmasid eelistab) või saata resümee neile faksiga.

Naftafirmadesse kohale minnes. Edmontoni lähedal, umbes poole tunni autosõidu kaugusel asub väikelinn/tööstuspark Nisku. Enamus naftafirmasid on seal esindatud. Bussiga saab sinna sõita ka, alguses peab LRT (linnatranspordiga) sõitma Century Park'i ja siis Bus Route nr 590 aga buss sõidab sinna ainult hommikul vara ja peale tööd kella 18 paiku. Seega bussiga minnes tuleb sinna jääda terveks päevaks. Vahemaad erinevate naftafirmade kontorite vahel on päris pikad, seega jala ei jõua seal arvatavasti üle 2-3 firma päevas külastada. Isegi autoga jõudsime max 5 firmat läbi käia – tänavad ei ole hästi märgistatud ning kohalikku kaarti leida pole ka lihtne.

Kaasa tuleks võtta posu CV-sid e resümeesid (Alberta Works - tasuta printimine, paljundamine ja helistamine vt. http://ele-kalle.blogspot.com/2012/02/pihtas-pohjas.html ), mida firmadele jagada ning meelde tuleks jätta, et kui autot ei ole, tuleb valetada, et on auto. Tuleb jätta mulje, et rahaga pole samuti probleemi ning hostelis elamine ei kõla vist ka hästi. Ilma autota kandidaate jutule ei võeta. Raha peab olema, et hakkama saada seni, kuni palga kätte saad (kui töö ei toimu camp’is, siis pead ise hotelli eest maksma kuni palgapäevani, kompensatsiooni e päevarahad saad hiljem).

Naftafirmadesse kandideerimise resümee näitet näeb siin: http://ele-kalle.blogspot.com/p/cv-naidis.html

Ilma mingi naftafirma kogemuseta saab kandideerida ainult „leasehand“ positsioonile, mis on kõige madalam postitsioon. Järgmine on „roughneck“, kes saab paremat palka, kuid ka vastutus on suurem. Roughneck’iks saab alles siis, kui oled juba kuid töötanud „leasehand’ina“. Enamasti on „leasehand’i“ palk $27/h. Järjest ilma puhkepäevadeta on lubatud töötada 24 päeva. Kõik töötunnid, mis lähevad nädalas üle 44 töötunni on ületunnid. Kuna puurtornil on üks tööpäev 12 tundi (kella 7 hommikul kuni 7ni õhtul), tuleb nädalas kokku vähemalt 84 tundi. Iga ületunni eest saab $40/h. Lihtne arvutus näitab, et see tähendab 40 tundi töötegemist 40 dollarit tunnis. Tihti on töö graafikuga paika pandud, et kas 3 nädalat tööl ja siis nädal vaba või midagi sellist. Töötamise ajal elatakse kas laagris või maksab tööandja sulle $150 päevaraha ja pead ise elamise (hotell, söök) eest maksma. Laagris elamine on tasuta ning olenevalt firmast saab ka $50 päevaraha, mis on veider, sest söök ja kõik muud teenused on samuti tasuta.

Nisku’sse kohale minnes, tuleks alustada Enform kontorist, kust küsides saab hea nimekirja kõikide naftafirmade nimede, aadressite, telefoninumbrite ja faksinumbritega. Enform asub kohe üle tee Nabors Drilling kompaniist. Suurimad naftafirmad on Nabors, Trinidad, Akita Drilling, Savanna ja Precision Drilling. Kõige paremaks peetakse Nabors’i, sest nad annavad töötajatele ise tööriided, teevad tasuta kõik koolitused ja üldse hoolitsevad töötajate eest hästi. Osade väiksemate firmade puhul olen kuulnud kaebusi, et nad kasutavad puurimiseks vanu masinaid ja töötingimused on väga halvad. Kindlasti tasub proovida aga ka väiksemaid firmasid, kuna sinna kanditeerijaid võib vähem olla, mis teeb töösaamise lihtsamaks. 

Naftakompaniid jagunevad kaheks – need, kes tegelikult ka naftat maa seest välja puurivad ja need, kes võtavad mudaproove ja vaatavad välja kohad, kus hea puurida oleks. Hostelis targad mehed räägivad, et töö mudaproove tehes on tegelikult füüsiliselt raskem, kui päris puurimise töö, kuid samas on päris puurimine ka palju ohtlikum, kuna puututakse kokku rohkem kemikaalidega. Millised firmad puurivad ja millised mudaproove võtavad, ei oska ma kahjuks öelda. Tuleb ise netist või kuskilt järgi uurida.

Osadesse kontoritesse CV-d viies palutakse seal kohapeal täita kas lisaankeet või kutsutakse sind kohe lühi-intervjuule (või mõlemat). Intervjuul küsiti auto kohta (jah on olemas reliable transportation), küsiti miks sa just nende firmat eelistad, miks sa üldse naftafirmas töötada tahad, kaua sa oled väljas külma käes järjest tööd teinud (-40kraadiga terve päeva on õige vastus, sest Eestis on meil ju kogu aeg -40, eksole?), küsitakse eelmiste töökogemuste kohta (väga hea mulje jätab, kui ütled, et oled olnud „landscaper“ või teinud muud väga rasket füüsilist tööd) jne. Lõpus antakse enamasti võimalus küsida ise midagi, juhul kui on tekkinud küsimusi. Usun, et siin on õige aeg lihtsalt möla valla lüüa a’la on teil praegu palju tööle kandideerijaid? Ja muu selline kraam tööga seoses.

Hiljem võib üritada samad firmad läbi helistada, kuhu CV-d sai antud, kuid üldiselt suunab sekretär su kohe automaatvastajale ja väga tulemusrikas see ei pruugi olla. Üks tuttav sai töö just tänu helistamisele, kuid meile tundus lõpuks helistamine mõtetu. Nad võtavad ise ühendust, kui su CV on läbinud vajalikud kriteeriumid.

E-mailiga CV/resümeed saates võiks juurde lisada e-maili umbes sellise teksti:

Hello,
my name is Meelis. I would like to apply for a leasehand or similar entry level position
with your company. I’m very hardworking and physically fit with
experience in general labour and am used to very long working hours. I
have my H2S Alive and Standard First Aid certificates as well as
reliable transportation and am willing to work anywhere in Canada,
both on camp and otherwise.
Please find attached my resume, and feel free to contact me any time
on (000) 000-0000 or at aaa@gmail.com.

Thank you for your time,


Yours sincerely,


Meelis Kahur




Hirmujutud:
  • Oleme kuulnud, et osad inimesed on kaotanud näppe töötades nafta puurtornides.
  • Hostelis kohtasin üht naist, kelle mees oli haiglas puurtornil saadud vigastuse tõttu. Talle tehti mingi tõsine operatsioon, vist oli tegu ka sisemise verejooksuga.
  • Üks tuttav hostelis oli jäänud nii hullu kopsupõletikku naftaväljadel töötamisest, et talle pidi sooja õhku sisse pumpama ja ta viibis kuid haiglas.
  • Treo Drilling naftafirmas, kuhu Kalle tööd sai, olevat osad mehed vangi läinud, kuna olevat laagris joonud ja kakelnud.
  • Juttude järgi on mehed seal väga harimata ja ülbed noored (enamus kas 19-22a) kuked. 
  • Veel üks tüüp hostelist rääkis, et tal on ühe naftafirmaga kohtuasi pooleli, kuna ta nn. ülemus olevat tööl närvi läinud ja ta pea vastu seina löönud. See viimane tüüp tundus küll ise hoopis selline tülinorija tüüp, mistõttu usun, et tema juhtum oli mingil määral seotud ta enda provotseerimisega. Küll aga olen teistelt kuulnud, et tihti puurtornis töötades ongi kõige nõmedam see, et isegi kui ise oled ettevaatlik, võid sa saada vigastuse, kuna keegi teine on unustanud midagi teha. 
Osad müüdid on Kalle juba ümber lükanud (nt tundusid inimesed väga normaalsed olevat), nii et kõiki jutte ei tasu uskuda. Samas ettevaatlik tuleb kohe kindlasti olla. Puurtornid on erinevad!
 
Veel uurisime töövõimalusi kristallide kaevandamise firmadest e diamond mining kompaniidest. See pidi samuti väga tulus töö olema. Tundub põnev ka. Töö peaks toimuma samuti kas laagrites või elad hotellis, mille eest maksab tööandja. Väga huvitav tundus Rio Tinto nimeline kompanii, kellele kuulub ka üks suuremaid laagreid Kanada põhjaosas Diavik Camp.
 
Igal juhul tasub uurida ka selliseid „seismic“ töid. Meil oli üks tuttav, kes töötas firmas nimega Tesla. Ta positsiooniks oli „linehand“ (peaks olema kõige madalam positsioon).Need firmad teevad maapõue proovide võtmisega seotud töid. Palgad head.

Naistele

Naistele on mõeldud rohkem teenindusalane töö nafta puurtornide juures asuvates laagrites (camp’ides). Suurimad teenindust pakkuvad firmad on:
  • Clean Harbors – telef: 780 960 1507 ja FAX 780 960 1531 Soovituste kohaselt olid parimad personali palkajad sellel ajal, kui mina tööd otsisin Lianne või Jessica. Mulle anti ka üks teine Clean Harbours’i number, kuid seda ma ei proovinud – 1 866 910 6334
  • Aramark Remote services –  web application http://www.aramark.ca/en/ARAintro.htm või http://www.traversltd.com/ või veel palju parem on kohale minna, asub PTI Group firma kontorist kõndimiskaugusel. Aadress: 9647 45 Avenue, Edmonton
  • PTI Group – Aadress: 3790 98th Street, Edmonton. Käisin seal kohal, suurem võimalus tööd saada kohapeal kandideerides. Üks kontor oli neil ka Niskus, kuid see polnud nii hea. PTI Group on üks suurimaid teenuste pakkujaid laagrites.Nende puhul on hea ka see, et pakub ise tasuta kõik kursused, kui satud õigel ajal kandideerima.
  • Horizon North – camp attendant employment@horizonnorth.ca) http://www.horizonnorth.ca/index.php/careers/show_job/95 Phone: (780) 410-1000 Fax: (780) 410-1001 Address: 184 Kaska Road; Sherwood Park, AB Canada; T8A 4G7
  • Black Diamond Limited - http://www.blackdiamondlimited.com/main/careers 11311 Winter Burn, Edmonton. Saatsin resümee e-mailiga  edmhr@blackdiamondcamps.com

Printida, paljundada, helistada vms saab teha tasuta Alberta Works kontoris (vt. meeste tööotsimise alt). E-mailiga CV/resümee saates võib juurde lisada umbes järgneva teksti:

Hello,
my name is Maarika. I would like to apply for a (housekeeping) or other camp service position with your company. I am very hardworking and physically fit with previous experience in (housekeeping). Also I am used to very long working hours. I am willing to work anywhere in Canada.

Please find attached my resume, and feel free to contact me any time on (000) 000-0000 or at aaaa@hotmail.com

Thank you for your time,

Yours sincerely,
Maarika Metsalu

Faksides ei lisanud ma muud, kui et muutsin veidi summary teksti vastavalt positsioonile, kuhu kandideerisin.

Ilma kogemuseta tasub proovida kandideerida kas camp attendant, labourer, housekeeper, kitchen help töökohtadele. Või öelda lihtsalt, et nõus tegema ükskõik mis tööd (kuigi ma arvan, et parema mulje jätab, kui tead, mis töökohta tahad).

Palkadest olen kuulnud niipalju, et peaks saama 13$/h-16$/h, ning ületunnid rohkem, kuid ma ei tea täpselt, kui palju. Ületunde peaks ka tekkima seal üsna korralikult (vast 40 ringis nädalas nagu meestelgi), kuna usun, et tööpäev on samuti 12 tundi pikk. Laagris elamine ja söök tasuta. Vaata ka postitust http://ele-kalle.blogspot.com/2012/02/too-nagu-janes-jookseb-eest-ara.html

neljapäev, 16. veebruar 2012

Pihtas! Põhjas!

Eelmisest postitusest on 4 päeva möödas, kuid tundub nagu oleks juhtumisi palju rohkem toimunud, kui nelja päeva sisse tegelikult mahuks.

Hostelis viibides oleme sõbraks saanud paljudega, kes siin pikemalt peatunud on. Eriti rohkelt oleme suhelnud ühe kanadalasega ja ühe inglasega, kes on juba vähemalt 2 aastat Kanadas Vancouver’is elanud. Graham ja Laurence. Toredad tüübid, kes vajavad ka hädasti tööd.
Edmontoni kunstimuuseum
Laurence’iga juhtus nädalavahetusel veider lugu. Nii nagu meiegi oli ta saatnud oma CV-sid erinevatesse naftafirmadesse ning paar päeva hiljem üritas kõik läbi helistada. Siin Edmontonis on päris huvitav süsteem riigi poolt loodud – kohe kesklinnas asub Alberta Works kontor/tööotsimise büroo, mis on valitsuse poolt tasustatud, et inimestel oleks lihtsam tööd leida ja seda võimalikult odavalt teha. Seal büroos saab tasuta printida, faksida, kopeerida ja helistada. Ning loomulikult saab ka tasuta nõu ja abi töö leidmise osas. Huvitav on veel fakt, et ega keegi tegelikult seal väga ju kontrollida ei saa, mida sa täpselt paljundad või prindid, nii et jääb mulje nagu oleks see kõigile mõeldud tasuta „kontor“.

Laurence tegi oma kõned ka muidugi sealt ning ühest naftafirmast Advanced Drilling anti talle puurtorni juhataja number, öeldes, et ta võib proovida sinna helistada, kuna see juhataja otsib „lease hand’i“. Laurence helistaski talle ning sai vastuseks, et jah, kui oled valmis paari päeva pärast kohale sõitma, on töö sinu. Et aga naftafirmas töötada, on vaja väga korraliku varustust, mis läheb maksma parimal juhul 600 dollarit (7200 EEK)! Ta plaanis järgmine päev varustust ostma minna, kui sai uuesti kõne sellelt juhtatajalt, kes ütles, et nad ikkagi võtsid kellegi teise tööle. No, selles mõttes suur vedamine, et ta ei jõdnud varustust veel ära osta, kuid võib vaid ette kujutada ta pettumust. Kõige imelikum oli veel ka see, et ei see juhataja ega ka sekretär, kes juhataja numbri andis, ei olnud tegelikult Laurence’i CV-d näinudki!!! Keegi ei kontrollinud ta kursuste läbimise sertifikaate ega olnud teda näost näkku näinud. Väga veider. Kinnitab veelkord seda, et siin töö saamiseks, pead olema väga hea suhtleja ning kõik oleneb momendist – kas helistad õigel ajal, kas saadad CV õigel ajal ja kas oled valmis koheselt tööle asuma.

Meiegi oleme saatnud pea 10le erinevale firmale oma CV-d ning tegime ka kõnesid. Kõnede tegemise juures on see nõmedus, et enamasti päris inimesega rääkida ei saagi. Firmale helistades suunab sekretär su personalijuhataja telefonile, mis on aga peaaegu alati kinni ning sind suunatakse edasi automaatvastajale. Olen rohkem kui kindel, et keegi neid automaatvastaja kõnesid ei kuulagi.

Igaljuhul, eile varahommikul helises hoopis Kalle enda telefon ja talle helistati Treo Drilling naftafirmast. Teda kutsuti tegema PST (Petroleum Safety Training) kursust. Kohaks öeldi Ponoka linnake, mis asub 100 km Edmontonist lõunas ja kohale pidi jõudma järgmise päeva hommikul kella kaheksaks. Kalle muidugi, et ja-jaa, probleemi pole, ta tuleb kindlasti. Lugu nimelt veel ka selles, et naftafirmadesse kandideerides võtavad nad enamasti arvesse vaid neid resümeesid, kus on kirjas, et sul on oma isiklik transport e auto. Kuna meil seda praegu veel pole, siis luiskasime igas CV-s suure suuga, et meil on transport olemas.

Nüüd pidime välja mõtlema, kuidas hommikul vara Ponoka’sse jõuda. Kohalik Grayhound bussifirma sõidab sinna küll, kuid ajad olid ülimalt ebasoodsad – oli võimalus kas minna 12:45 ööbussile, mis jõuaks Ponoka’sse kell 2 läbi hommikul ning tagasi saamisega oleks olnud veel suurem jama – buss tuleks tagasi vaid kell 4 järgmisel hommikul. Pealegi asub Treo Drilling kontor, kuhu ta minema pidi, Ponoka linnast väljas. Jäi järgi veel kaks võimalust –taaskord rentida auto üheks päevaks (40 dollarit/480EEK laenutus pluss bensiin) või küsida Laurence’ilt, et kas ta laenaks oma autot. Viimane oli kehv variant just seetõttu, et Laurence oli suures masenduses oma eelmise päeva töökaotusest. Läksime ikkagi seda teed, et küsija suu pihta ei lööda ning pealegi tundus mõistlikum maksta kasvõi sama summa sõbrale kui et mõtetule autofirma kompaniile.  Meie õnneks oli ta nõus ja kuna tal muud midagi teha ei olnud, oli ta nõus sinna ka sõitma. Graham plaanis ka kaasa tulla.
Vaade meie hosteli lähedalt
Täna alustasimegi kella 6 ajal hommikul sõitu Ponoka’sse. Poolteist tundi sõitu ja viisimegi Kalle kohale. Laurence andis ise ka seal samas oma CV igaks juhuks sisse ja seejärel jätsime Kalle sinna testi tegema. Test pidi aega võtma terve päeva.

Meie idee oli samal ajal vaadata üle veel seal ümbruskonnas asuvad naftafirmad ja esitada neile CV-sid. Enne tuli teha aga peatus McDonald’sis, kuna kõhud olid tühjad. Ja sealt kõik hargnema hakkaski...  Laurence sai kõne sellelt jobult puurtorni juhatajalt, kes talle varem ära oli öelnud, et kui tal veel tööd pole, tulgu homseks Shaunavon’i linna (u 7 tundi sõitu) ja saab ikkagi seal tööd. Graham sai kõne ajutist tööd pakkuvalt Work Force kontorilt, et kui jõuab 10:30ks ehk pooleteist tunni jooksul West Edmonton Mall’i/Lääne Edmontoni ostukeskuse juurde, saab päevaks tööd. Kimasime tagasi Edmontoni ja jõudsime just õigeks ajaks, et Graham tööle saaks, me Laurence’iga aga poodlesime seal samas ostukeskuses talle töövarustust Mark’s nimelises tööriietepoes.

Uskumatu aga tõsi, tal tuligi arve midagi 600 dollariga. Inimesele, kellel ei ole absoluutselt raha, ning otsib paaniliselt tööd, on see ju tohutu summa, mida välja käia! Lisaks bensiin Shaunavon’i ja see pole veel kõik. Kuna tema töö ei saa olema camp’is/laagris, siis saab ta firmalt päevaraha, kuid selle päevaraha saab alles koos palgaga!!! Seega tema puhul nädal aega peab ta olema suuteline maksma kalli hotelli eest (seal odavaid hosteleid ei ole) ja ostma ka süüa. Kõlab õudusunenäona, kuid kui mäletate veel neid palganumbreid meie eelmisest postitusest, on see kõik loodetavasti seda väärt.

Ta pakkis hostelis oma asjad ja peale seda läksime Kallele järgi. Kohe otsa tuli uus pomm-uudis : Kalle saab ka tööd naftapuurtornis ja samuti alustab juba HOMME! Me olime juba juurelnud selle üle, et mis siis saab, kui nad tahavad, et Kalle kohe homme tööd alustaks. Meil ju ei olnud autot! Tavaliselt peab oma autoga ise camp’i sõitma ja ka camp’ist puurtorni sõitmiseks võib autot vaja minna. Olime isegi eelneval õhtul vaadanud juba auto-müügi kuulutusi ja kaks potensiaalset autot välja valinud, ometigi ei olnud me ju valmis ühe õhtuga autot ostma. Pealegi pole siin see auto-ostu süsteem nii lihtne kui Austraalias ning ühe õhtuga asju korda ajada ei oleks isegi võimalik. Nüüd, kui tuligi välja, et Kalle peab alustama juba järgmisel päeval, tundus see kõik suht võimatu olevat.

Kallet peale korjates, tuli välja, et tal on kohe eriti vedanud – ta saab tööd camp’is Fort McMurray’st põhjas, ning tal ei olegi autot vaja, kui ta järgmisel päeval samuti kella kaheksaks taaskord Treo Drilling kontorisse Ponoka’sse ise kohale tuleb. Soovi korral on tal võimalus viibida see üks öö Ponoka hotellis tasuta.

Kõik laabus nagu imeväel ja kõik toimus väga kiiresti. Tagantjärgi tundub kõik meeletu kokkulangevus olevat. Lahendus, mis välja mõtlesime, oli järgmine.

Sõit algas tagasi Edmontoni. Kalle pakkis hostelis asjad, kolmekesi koos läksime Laurence’i autoga lähedalasuvasse Mark’s poodi. Kalle ostis kõik vajalikud tööriided, mis kannataksid kuni -40 kraadist välitööd (kokku 750 dollarit e 9000EEK!!!!) ning mina kõndisin tagasi hostelisse, nemad kahekesi panid uuesti Ponoka poole ajama. Kokkulangevus seisneski selles, et Shaunavon, koht kuhu Laurence sõitma pidi, oli täpselt sama maanteed mööda pikalt edasi lõunasse, mille tee äärde jäi ka Ponoka linnake. Nii et Kalle jõudis ilusti hotelli, loodetavasti jõuab ta ka hommikul Treo Drilling kontorisse, mis asub paar kilomeetrit tema hotellist. Ta plaanis need paar kilomeetrit kõndida, ma ei kujuta ette, kuidas ta seda selle raske kotiga teha jõuab. Ponoka’st edasi ta arvatavasti lennutatakse Fort McMurray’st põhjapoole laagrisse. Ta töögraafik näeb ette 24 päeva tööd, ilma puhkepäevadeta ja siis nädal või kaks vaba. Arvatavasti pärast seda toimub naftafirmades ka kevadpaus, kus puurimist ei toimu, siis algab töö uuesti. Kui kogemus juba olemas on ning isu seal veel töötada, on kindlasti suured võimalused taaskord tööd saada. Ma ei oska öelda, kas tal seal ka internetiühendus on või telefoni levi, kuid eks ta räägib kõigest kogetust siis, kui põhjast tagasi on.

Mina jäin üksi hostelisse nukrutsema ja blogi kirjutama. Üritan ka mõnele firmale "pihta" saada. Pole isegi väga oluline, kas ma ka põhja laagrisse saan, kuid mingi tööotsa võiks ju ikka oma magistrikraadiga leida...

laupäev, 11. veebruar 2012

Töö nagu jänes, jookseb eest ära!

Aeg lendab linnutiivul ja meie rahakott jääb iga päevaga tühjemaks. Oleme tegelenud peamiselt tööotsimisega, ning seetõttu tuleb see postitus ka sellest.
Edmonton downtown
Nii nagu varasemates postitustes mainitud sai, on siinkandis (Alberta osariigis) palju naftafirmasid, kuhu paljud ihalejad soovivad töökohta saada. Nende seas ka meie. Nädalaga oleme palju targemaks saanud ja võime üritada oma teadmisi siin jagada.

Kõige enim soovitud töökoht nafta puurtornides (oil rigs) meiesuguste algajate jaoks on „lease hand“. Töökoht on mõeldud meestele, ning et seda saada on eelkõige vaja H2S kursuse läbimist ja First Aid kursuse läbimist. Üks tingimus on kõikidel firmadel veel see, et sul peab olema auto, millega puurtorni kohale sõita. Palka peaks saama $27 tunnis, iga tund, mis läheb nädalas üle 40 töötunni, aga juba $40. Kuna tööpäev kestab 12 tundi ja seda 7 päeva nädalas, siis tuleb lisatunde rohkem kui tavalisi (vähemalt 40h). Kes ei viitsinud ise välja arvutada, siis on see 325 EEK tunnis või 20,8 EUR kuni 486 EEK (31 EUR).  Töö toimub kolm nädalat jutti kuskil Kanada eriti põhjaosas ja siis nädal vaba. Kokku kolme nädala eest saaks siis meie arvutuste kohaselt näiteks 8586 dollarit, mis teeb umbes 100 000 EEK ehk 6500 EURi. Kuupalgana tundub päris ahvatlev või mis? Kohapeal toimub elu camp’ides/väljaehitatud laagrites ning elamine ja söök on tasuta, mis oleks meiesuguste kodutute jaoks eriti hea diil. Kui puurtorni juures camp’i pole, tuleb elada hotellis ning siis makstakse iga päeva eest 150 dollarit elamisraha lisaks (nüüdseks teame, et ka laagris saab iga päev miskipärast veel $50 päevaraha!). Kõlab nagu muinasjutt, kuid kindlasti tuleb juurde mainida, et töö on raske ning tegelikult võib olla ka päris ohtlik, nii et ettevaatlik tuleb seal olla kohe kindlasti.

Kalle: Nagu eelnevalt öeldud ilma H2S Alive sertifikaadita ei võeta üheski firmas sind jutulegi. Broneerisin siis eelmise nädala lõpus endale selle ära ning läksin esmaspäeval kohale. See toimus üsna kaugel, kuid jäärapäise eestlasena ei kasutanud ma ikkagi ühistransporti, kuigi väljas oli meie jaoks seni Kanada kõige külmem ilm, ehk -12C. Jalutuskäik võttis aega umbes 40 minutit. H2S ise on keemiline ühend, mis eestikeeli peaks olema vesiniksulfiid. Kursus ise oligi lihtsalt selle gaasi ohtlikusest ning sellest, kuidas peab käituma, kui peaksid juhuslikult sellega kokku puutuma, kuhu suunas jooksma ja keda appi kutsuma. Kursus ise kestis kokku 8 tundi ning läks maksma $140 (http://www.firstaidsafetytraining.ca/index.php). Loodetavasti on mul sellest kursusest ikka abi ka ning saan tööd tänu sellele, samas loodan ka, et ei pea selle ainega kunagi suuremates kogustes kokku puutuma. Lõpus toimus kirjalik eksam, materjale kasutada ei võinud ning pidi saama vähemalt 70%. Mina sain Reaalkoolis käinule kohaselt 100%, mille üle koolitaja üsna üllatunud nägu tegi, kuna tema jaoks olin loll välismaalane. Muuseas kohtasin seal ka ühte tüüpi, kes oli just aastavahetusel Tallinnas käinud. Suutsin ka teda üllatada sellega, et ma polegi just äsja keskkooli lõpetanud, vaid tegin seda hoopistükkis üle 10 aasta tagasi.

Kuna puurtorni tööd on meestele, siis mina võin sellisest palgast ainult unistada. Naiste jaoks on tööd pakkuda näiteks nendes samades camp’ides/laagrites kas lihttöölisena (camp attendant, labourer jne), kes teeb põhimõtteliselt veidi kõike – koristab, aitab köögis – või juba ainult köögiabilisena/nõudepesijana. Palk varieerub, kuid on enamasti vist $13-16 dollarit tunnis. Elamine ja söök siis ka tasuta. 

Need on need kohad, mida praegu oleme üritanud saada, kuid kergelt see ei käi. Olen meie hostelis kohanud kahte naist, kes läksid camp’i tööle. Mõlemad kohalikud kanadalased. Kalle toas on ka olnud mehi, kes töötavad puurtornis, samuti kohalikud sellid. Tekib kuri kahtlus, et äkki sinna väga välismaalasi ei taheta, kuid lootust ei tohi kaotada.
Go Backpackersi köögis tööd otsimas
Siin Edmontoni lähedal, linnast umbes poole tunni sõidu kaugusel on üks piirkond NISKU, kus pesitsevad enamuste naftafirmade kontorid ja laod. Töö saamikseks tuleb sinna viia oma CV-d ja jäbiseda sõbralikult juttu.
Kuna meil autot veel endal ostetud ei ole, rentisime siin üks päev Thrifty rendifirmast auto üheks päevaks. See oli päris lahe juhtum, kuna esialgu ei suutnud me nende kontorit üles leida. 

Siin on üldse väga, VÄGA veider süsteem aadressidega. Kõik tänavad jooksevad põhjast lõunasse ja nendega ristuvad avenüüd jooksevad siis ida-lääne suunas. Enamustel tänavatel ja avenüüdel on numbrid, seega üks aadress näeb välja nt selline – 10209 – 100 Avenüü. Esimesed kolm numbrit siit on TÄNAVA numbrid, sellele järgnevad maja numbrid ja edasi tuleb avenüü number. Hahahaa, iga kord kui üritad midagi üles leida, tuleb alguses lahendada ristsõnamõistatus. Ok, ei hakka sellel pikemalt peatuma. Igal juhul on süsteem meie jaoks uus.

Autorendi parkla leidsime üles lõpuks, kuid nende kontorist ei olnud jälgegi. Tiirutasime ümber majadebloki ja käisime ka terve majasisese parkla läbi. Kui olime juba alla andnud ja parklast väljusime selle kõrval oleva hotelli fuajee kaudu, oli me imestus suur, kui sealsamas fuajees oli püsti pisike lett, mille taga istus tõmmuma nahaga meesterahvas, selja taga suur silt Thrifty. Eriti veider oli see, et letil oli silt – „mind pole praegu kohal, helistage sellel numbril“. Pöördusime siiski selle mehe poole küsides, et kas ta töötab siin. Ta ei saanud meie küsimusest üldse aru, mismõttes, kas ma töötan siin? Loomulikult ma töötan siin ju! Kas te ei näe? Ja siis me üritasime oma küsimust vabandada selgitusega, et see silt eksitas meid. Ta naeratas selle peale ja keeras sildi teist pidi, kus oli hoopis nende firma reklaam vms. Ta oli vist lihtsalt unustanud seda varem teha.

Saime ilusa väikse valge auto ning kimasime sellega NISKUsse, suur CV patakas kaasas. Niskus avastasime, et tänavatel pole silte! Tore-tore, kuidas me siis need naftafirmade kontorid üles leiame? Kaarti lugesin Kalle i-podi allatõmmatud Google maps kaardilt ja kuidagi saime enam-vähema hakkama. Vähemalt viit-kuut erinevat kontorit jõudsime külastada. Kallega tehti seal kohapeal ka paar intervjuud, minuga ei tahtnud keegi väga suhelda. Väga paljulubav see käik iseenesest ei tundunud, kuna seal voolas tööotsijaid akendest-ustest sisse ja välja. Kuid nagu me kuulnud oleme, ei tohi sellest end heidutada lasta, vaid peab ikka neile tihti helistama ja nägu näitama. Sama, mis Austraalias oli, kui tahtsime pärlilaevale saada. 

Meile tundub see jäbisemine ja tühja jutu puhumine suht mõtetu ikka, kuid siin on see au sees ja olulisel kohal. Siimul oleks siin lihtne elu ;) Me üritame küll, kuid nagu ei tule väga hästi välja. Kellel seda jäbisemise annet pole, ei võlu seda ka kuskilt välja. Võibolla me pole veel nii kaua siin olnud ka, et korralikum krokodilli nahk pole jõudnud peale kasvada. Tööle saamiseks on vaja end eestlase mõistes üli-üli-võrdesse panna ja taevani kiita. Meile tundub see hooplemisena. Samas peab tunnistama, et meie CV-d on nädalaga kardinaalselt muutnud. Kui me juba enne teadsime ka, et Cvdes peab end kiitma ja õigeid asju rõhutama, siis nüüd kargab enesekiitus nagu tuumaplahvatus näkku kinni (eestlastele vähemalt). Kohalikele tundub aga, et hakkab jumet võtma.

Kohtusime ka mõned õhtud tagasi Andy vana tuttava Neviniga. Pidime kell 21 kokku saama üle jõe ühes arvatavasti linna parimas õlle-pubis Sugar Bowl, kust leiab joogimenüüst umbes 50-100 erinevat õllesorti. Meie i-pod näitas, et sinna kõnnib 30 min ning ka tee oli ilusti kaardile märgitud, seega asusime õigel ajal teele. Ise veel rääkisime omavahel, et ei tee mingeid vaheltlõikamisi, lähme täpselt nii, nagu kaardile märgitud, kuid siis mingi hetk keerasime ikka targalt „lühemale“ teele. Kuidas tekivad inimestel vahepeal ikka nii lollid mõtted? Suutsime kõndida totaalsesse ummikusse, mis tähendas, et peame pool teed tagasi kõndima. Kuna meil aeg tiksus ja tobe oleks olnud hilineda, siis otsustasime põhimõtteliselt peaaegu püstloodis mäest üles saada, et õigele teele tagasi saada. Lumi, võsa, libe, pime on vaid osad märksõnad kirjeldamaks seda Tehvandi tõusu, mida ilma suuskadeta vallutasime. Vähemalt jäi piinlik pikk hilinemine ära.

Meist igaüks võttis ühe erineva õlle ja lobisesime tunnikese-paar. Ta lubas ka saata me CVd paarile tuttavale ja kokkuvõttes oli väga lõbus õhtupoolik.
Tagasi hostelisse kõndides valisime ikka palju parema ja otsema tee. Möödusime ka Edmontoni Legislative hoonest, mis on ilus suur maja ja öösel ka väga kaunilt valgustatud. Seal kõrvalolevast pargist läbi kõndides märkasime puude all liikumist ja lõpuks eristas silm valge valgest – pargis olid ehtsad valged jänesed!!! Lume tõttu ei olnud me neid kohe tähelegi pannud. Üritasime neist head pilti saada, aga nad põrgulised jooksid kogu aeg eest ära! Hakkas meenutama meie tööotsinguid – tahad küll väga head pilti kätte saada, kuid moment on vale. Jänes kas keerab pea ära või paneb plagama.
Oh Sa vana valge jänes
Üks katsetus kiiret raha saada oli meil veel. Olime kuulnud sellisest organisatsioonist nagu Work Force, ning mõtlesime seda proovida. Lugu siis nii, et kui lähed igal hommikul kella 5.30-ks nende kontorisse kohale, siis saad tööd. Küll miinimumpalga eest, kuid pidi olema selline lihttöö ning ega see $10.80 tunnis palka saada ka paha pole. Nõme muidugi see, et töö on vist enamasti välitöö või siis oleneb tööpakkujast. Ja igalühel peab endal olema steel-toed/kõvaninaga saapad ning kiiver. Eestis need kõvaninaga saapad küll nii populaarsed pole kui siinmail või Austraalias. Ilma kõvanina saabasteta ei saa siin peaaegu ühtegi tööd teha. Need saapad kaitsevad varbaid, kui midagi rasket peaks jalale kukkuma. Iseeneset mõistlikud asjad. No, ja meil neid ei olnud, neid saapaid ega kiivreid. Seega hakkasime otsima, kust neid võimalikult odavalt saada. Kallel vedas korralikult – me küsisime hostelist, ega neile pole jäetud mingeid kasutatud kõvaninaga saapaid, ning voilaaa – oligi täpselt Kalle number ja puha. Väga räsitud näevad välja küll, kuid ega töötegemiseks polegi mingeid läikivaid saapaid vaja. Minule leidsime saapad kasutatud riiete poest Value Village, mis siin päris suur ja korralik on. Hinnad oli nõmedalt krõbedad, kuid ühe paari täpselt minu numbriga leidsime 10 dollari eest. Oki-doki. Näevad isegi päris head välja, saan neid suure külmaga ka niisama tänaval ringiuitamiseks kasutada. Kiivreid kasutatud asjade poes polnud, küll aga ostsime need tööriiete poest Mark’s ka 10 dollarit tükk.

Järgmine öö (5:30 on minu jaoks öö veel) vedasimegi end nende kontorisse kohale. Kohal oli veel umbes 15 meest ja paar naist. Kõik passisid seal kuni poole 8ni või nii, siis hakkas rahvas laiali minema. Tuli välja, et aasta alguses on neil tavaliselt tööd väga vähe, mis tähendab, et viimasel ajal on juhtunud päris palju kordi, kus tööd ei saa. Eriti nõme. Eks me siis kõmpisime sama targalt hostelisse tagasi. Õnneks on hostel sellele Work Force kohale väga lähedal – mõned tänavavahed ainult. Vaatab, võibolla proovime esmaspäeval uuesti. Ei saa ju nii kiiresti alla anda. Nu sajets, pogodi!

laupäev, 4. veebruar 2012

Tõsielusari „Elu bussis“


Esmaspäeval ostsime bussipiletid Edmontoni, Alberta osariiki. Sinna saamiseks on meie arusaama järgi kolm võimalust – rongiga (hirmkallis), lennukiga (veidi odavam, kuid ikkagi kallis) või Greyhound bussifirmaga, mis oli samuti kallis, kuid antud variantidest kõige odavam. Greyhoundi kodukas tundus alguses meile maailma kõige nõmedam põhjusel, et see ei töötanud. Mitu päeva järjest pusides sai meile selgeks, et kuskil peab olema konks. Bussiaegu ja piletihindasid lihtsalt ei olnud võimalik näha. Lootust kaotades proovisime igaks juhuks ka hosteli kohalikust arvutist seda kodulehte kasutada ja suur oli meie üllatus, kui see seal toimis. Kalle nutikas pea jagas ära, et asi on arvuti kellaaja ja kuupäeva näitamise viisis. Üllatus missugune, aga kui vahetasime need eestikeelselt esitamisviisilt Kanadale omapäraseks, toimis kodukas ideaalselt. Nii soetasimegi endale bussipileti  51 tunni pikkuse reisi jaoks 3455km kaugusele Edmontoni linna, mida kohalikud kutsuvad ka Deadmonton’iks, kuna seal pidavat surmigav olema. Tegime selle ostu tarvis ka endale Hostelling International liikmekaardid, sest sellega saab Greyhoundi piletitele 25% soodustust ning lisaks ka paljudes hostelites odavamalt ööbida (kuigi bussi peal selle kaardi olemasolu küll ei kontrollinud, seega oleks ka ilma selleta saanud).
Bussipilet Kanada moodi ehk 8 piletit ühe sõidu jaoks
Bussireiside süsteemist pean kohe pikema lõigu kirjutama. Bussidele on alati elav järjekord, mis tähendab, et pead umbes tund aega varem bussipeatusse seisma minema, et kindlustada endale koht. Igati tobe. Me olime esimesed õnneks, kes kohale jõudsid. Buss ise nägi välja nagu meie kõige kahtlasemad vanadTallinn-Tartu liini bussid ehk siis ilma igasuguste mugavusteta. Ok, WC oli ikka olemas õnneks. Iste käis alla ainult maksimaalselt 5 cm. Isegi istmete kohal olevad tuled ei põlenud ning bussijuht (naissoost) ei saanud rääkida läbi mikrofoni, mis tegi võimatuks ta jutust aru saada. Lisaks kõigele oli alguses külm ka. Õnneks olime oma hostelist just saanud ühe suure pleedi tasuta ning selle arukalt kaasa võtnud. Hakkas tunduma, et kaks päeva ja kaks ööd bussis kujunevad totaalseks õudusunenäoks.
Lagunevad toolid, allakukkumis äärel telekas
Asja ei teinud ka paremaks fakt, et buss väljus pool tundi hiljem kui pidanuks, ning esimeses peatuses Sudbury’s käsutati kõik bussist välja. Bussijuht pani uksed kinni ja sõitis bussiga minema. Ütles ainult, et poole tunni pärast saab tagasi bussi, et oma koht säilitada. Poole tunni pärast ei olnud bussist ei kippu ega kõppu. Saime rivis passida päris pikalt, enne kui buss suvatses kohale jõuda. Siinmail on nimelt lausa komme, et viisakas on võtta ilusti rivvi. Järjekorra moodustavad nad siin põhimõtteliselt igal pool, kus vähegi võimalik. Kanadalased armastavad järjekordi, sellest oleme ise aru saanud ja sellest rääkis meile ka mu sõber Karin. Isegi, kui poes on töös korraga 4-5 kassat, tehakse ainult üks suuur ja vingerdav järjekord, kust inimesed saavad lõpuks vabaneva kassa juurde minna. Pisikestes ruumides on üles pandud sika-saka lindid nagu lennujaamades, et tuleks ikka ilus rivi ja keegi sohki ei teeks. Üliveider. Peame sellega veel kuidagi harjuma.

Kui buss lõpuks saabus, oli naisbussijuht vahetunud meesbussijuhi vastu. Õnneks töötasid nüüd bussis ka laevalgustid ning ka bussijuhi mikker. Samuti soojemaks läks. Vau, ootamine tasus end ära (Kalle: feministid saaksid siin kõvasti Ele lausete kallal norida). Väljasõit hilines seekord tund aega graafikus märkitud ajast. Kuna meil oli terve reisi jooksul vaja teha ka üks bussi vahetus Winnipeg’is, hakkasin veidi kartma, et kas ikka jõuame sinna teisele bussile, kui niimoodi edasi jätkub.

Probleemi õnneks sellega ei tekkinud. Buss suutis aja tagasi sõita kuidagi. Hoopis suurem üllatus oli see, kui Winnipeg’is kõik välja kamandati suuremat sorti terminali ning et uuele bussile saada, pidi läbima pagasikontrolli nii nagu lennujaamas. Sellest ei olnud kuskil juttu! Bussivõetavas kotis ei tohtinud olla ei alkoholi, teravaid esemeid ega muid asju, mis tavaliselt on lennukile minnes keelatud. Meie õnneks meil midagi mittelubatavat kaasas ei olnudki, kuid üks meesterahvas visati järgmine hommik bussist välja, kuna ta nimelt oli tarvitanud alkoholi bussis viibides ning bussijuht oli leidnud ta mahlapudeli koos viinaga.Ta tundus veidi kahtlane küll, kuna jäbises öö läbi meie tagaistmel, aga ikkagi päris karm karistus. 
Pagasikontroll Winnipeg'is
Mul oli pool bussireisi tohutu nohu, nii et nuuskasin oma 3-4 pakki taskurätte ära, kuni Kalle ostis mulle kohalikud ninatilgad. Peale ninatilkade kasutamist oli tunne nagu oleksin oma nina töödelnud leegiheitjaga. Sõõrid olid nii avatud justkui oleks ka ninakarvad ära kärsatanud ja välja hingates oli tunne nagu puhuks kuuma suitsu välja. Igaljuhul nohu kadus peale leegiheitjat täielikult. Hea, et nina pähe jäi, mitte nagu selles Peeter ojaga Sudafedi reklaamis.

Kokku oli reisi jooksul 8 erinevat bussijuhti. Pikim peatus oli umbes tund aega. Peatusime näiteks ka Thunder Bay’s, kus asub kesklinnas selline linnaosa nagu Little Suomi ning 95ndal aastal Kiku suusatamise MM-l esimest korda Kuuse-Lempsi märja unenäona 5 hulka tuli. 

Jõudsime ilusti tervetena Edmontoni kohale. Jalad paistes ja juuksed juustused, aga muidu terved. Maabusime GO Bacpackers Hostel’is kohe kesklinnas. Päris viisakas hostel. Kurb ainult, et siin on toad jagatud meeste ja naiste vahel ja me Kallega paikneme erinevates tubades. Kuid loodame, et me ei jää siia pikaka ajaks, vaid leiame töö kiiresti.
Edmontoni downtown ehk all-linn mäeotsas
Oleme juba paari päevaga suhelnud väga paljudega, kes on andnud head infot, kust mida otsida ja mis sertifikaate nafta firmades töötamiseks vaja on. Niipalju kui selgeks oleme saanud, on esmaolulised omada Standard First Aid Certificate ja H2S Certificate (esmaabi kursus ja H2S kursus, mis iganes see ka ei tähenda). Kalle on ennast juba H2S kursusele kirja pannud esmaspäevaks ja kordab keskkooli keemiaülesandeid igaks juhuks. Ma veel natuke ootan kursuste tegemisega, sest naistele on siin veidi teistsugused tööd, kus seda kursust vist vaja pole. Elame näeme.

Viimased päevad Torontos

Toronto uus raekoda
Pealkiri on üllatav mulle endalegi - alles saabusime 2 nädalat tagasi Torontosse, nüüd juba plaanime Torontost ära sõita. Tegelikult oleme oma tööotsingutest aru saanud, et paremad palgad on Alberta osariigis ning väiksemad maksud on samuti Alberta osariigis. Seega, selle asemel, et $10.50 ehk miinimumpalga eest kuskil Toronto supermarketis töötada, tasub jahtida ikka naftafirmasid. Vähemalt peame üritama oma unistuse poole – saada paari kuuga miljonäriks. 



Kuna me hostelis olemise nädal oli ka kohe läbi saamas, ning polnud mingit isu veel üheks nädalaks sinna jääda, siis saigi otsustatud liikuma hakata juba teisipäeval, 31.jaanuaril.




Distillery district
Enne lahkumist üritasime veel Torontost viimast võtta loomulikult. Olime kuulnud üht-teist ühe Toronto linnaosa kohta, mida kutsutakse Distillery district, ehk kunagine kuulus alkoholi villimise piirkond. Kuna me Torontosse saabumise päevast alates (lennujaamast pidime võtma bussi ja metroo, et linna saada), rohkem linnatransporti kasutanud ei ole, siis ei hakanud me ka muidugi nüüd seda tegema. Jalutasime majade vahel, et seda õiget linnaosa üles leida, ning muidugi tundus, et ei leiagi. Või õigemini oli esimene mõte, et eeh, ju siis ei olegi see piirkond tegelikult midagi nii erilist nagu turismiraamatutes räägitakse. Me ei suuda seda ju tavalisest linnapildist eristadagi! Meid valdas juba korralik pettumus, kuna kõnnitud nagu ikka sai ja ilm polnud ka kõige soojemate killast. Aga  olime lihtsalt ise vale tee valinud muidugi. Üks vanem maja hakkas lõpuks silma ja sinnapoole suundudes oli me üllatus päris suur, kui avastasime selle õige koha. Linnaosa meenutas meie Rotermanni piirkonda Tallinnas. Väga ilus oli! Tagantjärgi mõeldes ei saanud ainult aru, et kas meie suur vaimustus tuli sellest, et alguses oli suur pettumus olnud, või sellest, et see linnaosa ongi väga ilus! Laseme teil endil piltide järgi otsustada. Toronto kohta oli see linnaosa ikkagi väga erinev teistest linnaosadest, kuigi ka seal toimus vilgas ehitustegevus pilvelõhkujate rajamiseks.
Distillery district
Üks teine piirkond, mida ka külastasime, kannab nime Cabbagedown (Kapsalinn). Nimi tuleb sellest, et vanasti kasvatati sealkandis majade eesaedades kapsaid. Tundus, et kapsakasvatus tasus tollel ajal end ära, sest majad olid suured ja korralikud ja siltide järgi võib eeldada, et seal elasid rikkad avaliku elu tegelased. Kena rahulik rajoon. Mitte muidugi nii ilus kui Kalamaja, aga Torontos elades võiks sealkandis korterit rentida küll.
Cabbagetown
Meie hosteli lähedal asuvas Hiinalinnas käisime tihti sööki ostmas. Seal on meie avastuste kohaselt Toronto odavamad söögipoed. Poolest kraamist ei saa muidugi arugi, mis see endast kujutab – vaatame kui ilmaimet, aga mõnusaid soodsaid asju leiab sealt küll. Ostsime sealt mingi päev näiteks hakkliha. See oli omaette ooper. Tahtsime saada umbes pool kilo, kuid neil siin teised kaaluühikud kasutusel ning „kilogrammidest“ ei saanud leti taga olev pilusilm midagi aru. Kui ma abitult Kalle otsa vaatasin, et kui palju me siis ostame, tegi pilusilm mulle selgeks õige süsteemi – ta tõstis naeratades rusika üles ja küsis: „One pum? Two pums? Three pums?“. Noogutasin kähku ja ütlesin, et võtan kaks „pum’i“, sest tundus, et jutt käis pihutäitest. No, õige vastus saada poolt kilo on tegelikult üks pum, sest kui ta oma suure kämblaga sealt hakkliha ammutama hakkas, oli kilekotis kindlasti üle kilo hakkliha. Teades Kalle söögiisu, ma väga ei muretsenud ka, et rohkem sai. Nali aga ei lõppenud veel sellega. Hinnaks pani ta peale $2.46, mis tundus väga ok hind olevat nii suure koguse peale. Kui kassasse jõudsime, laterdasid kohalikud pilusilmsed kassaneiud omavahel nii kõvasti ja tormakalt, et ei pannud ostjaid eriti tähelegi. Meile see sobis, sest poest välja tulles avastasime, et kassaneiu oli meilt hakkliha eest küsinud vaid 46 senti. Unustas suure lobisemisega 2 dollarit eest ära.

Olgu, aitab Torontost. Lubatud CN-torni külastus, kingamuuseum ja teised muuseumid ning Leo jäid küll külastamata, kuid midagi peab jääma ka teiseks korraks!
CN-Tower