Muidugi teatati laevaleminekust täpselt päev varem, ehk siis ühe õhtuga tuli mõelda, mida kaasa võtta, mida jätta. Teadsin, et laevale on lubatud kaasa võtta lahjat alkoholi üks kast, ning kaasa peaks võtma kindlasti ka „kroksid“, kummist jalanõud. Asusime „krokse“ otsima, ja ei leidnud õigeid asju. Õllekastiga oli ka jama, sest pood oli juba kinni. Pidin lootma jääma hommikule, kui pood avatakse.
Hommikul olin juba veidi närvis. Ei kujutanud ikka üldse ette, mis mind ees ootab. Inimesed, töö, laevaelu... miski polnud mul endal valida, vaid pidin kuidagi kohanduma sellega, mis ette antakse. Ma polnud isegi kindel, kas ma jään kergesti merehaigeks või ei. Varem küll kunagi merehaigust põdenud polnud, kuid ega ma kuu aega laeval ka olnud pole.
Laevas tuli välja, et jagan kajutit 4 teise neiuga. Kaks austraallast, üks jaapanlane ja mina. Kajutid olid päris pisikesed, kuid igalühel oli üks kapp ja voodi ning oma suure kohvri sain ka voodinurka pandud. Kõik oli ilus ja puhas ja elu sees ei oleks arvanud, et üks pärlilaev nii puhas on. Kokku oli inimesi umbes 20-25 ringis. Naisi 8 (koos koka ja koka abiga) ülejäänud mehed. Välismaalastest oligi kokku ainult 5 inimest – mina, itaallane Mario, jaapanlanna Taka, Uus-Meremaalane ja hiljem liitus ka üks prantslane. Ülejäänud olid kõik austraallased. Enamustel (tegelikult kõigil peale minu) oli tätoveering, või mitu. Laeva nimi oli Montoro.
2 päeva seilasime Broome’st merele. Marsruut viis pärlifarmidest mööda, Darwini lähedusse looduskaitsealale. Ühest pärlifarmist võeti laevale külge ka nn. töö-alus, laevake seisati saarte ja mandri vahele imeilusasse kohta. Teel sinna nägime vaalasid. Minu esimene kord näha vaala! Enamasti aga kui tomasin kaamera järgi, et filmida või pilti teha, olid vaalad laevast juba veidi kaugemale jäänud ja raske oli midagi head jäädvustada.
Vahemärkusena mainiksin et, ka nende seilamise päevade eest saab raha. Küll veidi vähem, kui tööpäevade eest, aga ikkagi.
Tavaline tööpäev nägi välja nii: hommikuäratus oli enne päikesetõusu, vist oli kella 6 paiku. Sööd ise mida köögist leiad, enamasti kahmad uniselt hommikuhelbeid ning keerad need endale kiiruga sisse. Siis vaarusin tahvli juurde, kus oli kirjas, mis tööd ma päeval tegema pean. Tihti oli nii, et ühte sorti tööd tuleb teha kuni esimese suitsupausini. Siis teed mingit teist tööd kuni lõunani ja pärast lõunat uus töö kuni järgmise „smoko’ni“. Ehk siis päeva jooksul tegi tavaliselt 4 erinevat tööd. See ei lasknud rutiinil tekkida, ning kõik olid võrdsel positsioonil. Olid küll mõned mehed, kes tegid päev läbi ainult ühte tööd (avasid pärlikarpe niipalju, et sinna mahtus kiil vahele), kuid seda tööd mulle ei soovitatud. Saab küll rohkem palka, kuid on käsi tappev töö (käe närvid ütlevad üles). Tihti võis päevas teha ka ainult kahte erinevat tööd. Osad tööd kujunevad muidugi lemmikuteks, teised on rohkem rõvedad.
Tööde peamised liigid olid siis järgnevad:
- Pärlikarpide pesemine ja kraapimine
- Pärliliha puhastamine muudest soolikatest
- Pärlikarbi kaante servade äralöömine
- Op ruum, ehk töötad ruumis, kus jaapani teadlased opereerivad pärlikarpe (võtavad päris pärli välja ning panevad asenduspärli – võltspärli sisse, et pärlikarp sellele pärlikihid peale korjaks
- Paneelide tõstmine liftist veepaakidesse
- Kiilude pesemine ja saatmine alla op ruumi
Ehk siis - töid oli palju erinevaid ja igal päeval kõiki töid ei teinud.
Kõikide suitsupauside ajal pakutakse snäkke ja juua. Lõunasöök ja õhtusöök on mega suured söögikorrad. Söögid olid väga head ja portsusid saab ise valida. Ma võtsin vist kogu laeval oleku ajal umbes 5 kilo juurde! Kuigi tööga oli rabelemist ka, sõin ma seal ikka meeletult.
Töö lõpeb (oli vist) viie ajal. Siis puhastatakse kogu tööpind teatud vahendiga, et soolane vesi tööpindu ei kahjustaks. Väga tüütu töö. Väljas on sellel ajal veel valge ning õhtusöögini oli aega. Pärast tööd on vaba aeg, kuid õhtusöögile peab kindlasti kohale ilmuma. Enamasti käisime enne õhtusööki mandril avastusretki tegemas. Laevalt sõideti väiksema mootorpaadiga maale, ning jalutad sinna suunas kuhu hing ihaldab. Loodus on hingematvalt ilus. Kuna osad inimesed on laevas töötanud juba aastaid, teavad nad ka soovitada eriti ilusaid kohti, kus on koopajoonised 20 000 aasta vanused ja eriti ilusad lahesopid, kaljukünkad jne. Võrratu kogemus on käia kinnises looduspargis, kuhu kedagi lubatud ei ole ja näha koopaid ning loodusimesid, mis panevad mõtlema, et miks need kohad pole maailmakuulsad?!?!?!
Pärast õhtusööki oli vaba aeg. Igaüks teeb mis tahab. Päris tihti joodi õlut ning mindi teise laeva peale pidutsema mingiks ajaks. Tavaliselt kas südaöö paiku või veidi hiljem pidi alati oma laeval tagasi olema. See oli Skipperi e kapteni käsk. Sellest üleastumine tähendas töökoha kaotust. Teisele laevale mindi sellepärast, et neil oli rohkem ruumi ja rohkem lõbustus-asju. Nt pink-pongi laud ja jalka mäng jne. Uued näod ka, ning kõik see lisas asjale vürtsi.
Kõikide suitsupauside ajal pakutakse snäkke ja juua. Lõunasöök ja õhtusöök on mega suured söögikorrad. Söögid olid väga head ja portsusid saab ise valida. Ma võtsin vist kogu laeval oleku ajal umbes 5 kilo juurde! Kuigi tööga oli rabelemist ka, sõin ma seal ikka meeletult.
Töö lõpeb (oli vist) viie ajal. Siis puhastatakse kogu tööpind teatud vahendiga, et soolane vesi tööpindu ei kahjustaks. Väga tüütu töö. Väljas on sellel ajal veel valge ning õhtusöögini oli aega. Pärast tööd on vaba aeg, kuid õhtusöögile peab kindlasti kohale ilmuma. Enamasti käisime enne õhtusööki mandril avastusretki tegemas. Laevalt sõideti väiksema mootorpaadiga maale, ning jalutad sinna suunas kuhu hing ihaldab. Loodus on hingematvalt ilus. Kuna osad inimesed on laevas töötanud juba aastaid, teavad nad ka soovitada eriti ilusaid kohti, kus on koopajoonised 20 000 aasta vanused ja eriti ilusad lahesopid, kaljukünkad jne. Võrratu kogemus on käia kinnises looduspargis, kuhu kedagi lubatud ei ole ja näha koopaid ning loodusimesid, mis panevad mõtlema, et miks need kohad pole maailmakuulsad?!?!?!
Pärast õhtusööki oli vaba aeg. Igaüks teeb mis tahab. Päris tihti joodi õlut ning mindi teise laeva peale pidutsema mingiks ajaks. Tavaliselt kas südaöö paiku või veidi hiljem pidi alati oma laeval tagasi olema. See oli Skipperi e kapteni käsk. Sellest üleastumine tähendas töökoha kaotust. Teisele laevale mindi sellepärast, et neil oli rohkem ruumi ja rohkem lõbustus-asju. Nt pink-pongi laud ja jalka mäng jne. Uued näod ka, ning kõik see lisas asjale vürtsi.
Minu lemmiktöö oli opp saalis. Kui keegi on mänginud arvutimängu katseklaasidega, kus ekraanile ilmub elevandi peaga, kuke jalgadega ja konna kätega elukas, ning mängija töö on sellest elukast ristamise teel normaalne üks elevant, konn või kukk saada, siis miskipärast meenutas opp ruum mulle just seda mängu. Kiire, segane, tunned kuidas aeg saab otsa ja sai ei jõua kõik neid asju ära teha, mida pead tegema. Samas põnev ja vajab veidi ajukasutust, et aru saada, mis järjestuses töid tuleks teha, et uuesti reele saada.
Töödest veidi lähemalt.
1. Pärlikarpide puhastamine nägi välja nii, et seisad ühe laua ääres, kuhu visatakse pärlikarbi kaaned. Sinu töö on siis terasharjaga kraapida kiirelt kaane sisemist poolt, et sinna külge jäänud lihajäänused ära tuleksid, ja karp esinduslik välja näeks. Edasi viskad karbi kaaned kahte kasti, kust teine inimene need ära sorteerib kvaliteedi järgi. Pärlikarpe kasutatakse pärlmuttervärvi saamiseks pea igal pool – nööbid, lauvärvid, shampoonid, auto värvid jne jne.
2. Karbikaante servade äralöömine oli vaieldamatult kõige mustem töö – sodi lendas igale poole. Nägu, riided, käed kõik oli poripritsmeid ja karbikaane puru täis. Tuli võtta karbikaas, asetada see puupakule laual ja suure lihunikunoa-kirvega tuli eemaldada karvased ja katkised koledad karbiääred. Seejärel visata karp edasi pesijatele.
3. Pärliliha eemaldamine ja solgijäätmete ülekontrollimine tähendab seda, et kogu muu kraam peale kaante tõmmatakse noaga pärlikarbist pange. Pangest kallatakse sinu ette lauale, ja kummikindad käes eemaldad sa pärliliha (ovaalne valge lihas, kujult neerjas) muudest soolikatest ja paned selle liha eraldi nõusse peale veejoa alt puhtaks pesemist. Vahel võib soolikatest leida ka lisapärleid, need tuleb ka loomulikult eraldi nõusse panna. Soolikad lähevad äraviskamisse.
4. Opereerimistoas tuleb tavaliselt hoolitseda selle eest, et igal opereerijal oleks ees pooleldi avatud pärlikarpide kast, ja kui pärlikarp on opereeritud, tuleb see asetada resti taskutesse, tasku sulgeda kaablikinnitusega. Ja kui rest on opereeritud pärlikarpe täis, tuleb see viia lifti. Enamasti on igal töötajal kaks opereerijat, keda valvata. Hullumajaks läheb siis, kui opereerijad on väga kiired ning sa ei jõua opereeritud pärlikarpe eest ära võtta. See tähendaks automaatselt, et neil töö seisab. Lisaks on veel muidugi pisitöid, mis kõike veel keerulisemaks ajab, kuid jätan need siin välja toomata. Mainin vaid seda, et igal opereerijal on oma number ning opereerijate pärlikarpe segi ajada ei tohi.
5. Opereeritud pärlikarpide paneelide tõstmine liftist veepaakidesse on füüsiliselt vist kõige raskem töö ja märjaks saab ka, kuna veepaagid on kõrged, ning paneele vette tõstes peab küünitama ülakehaga paagi kohale.
6. Kiilude pesemine sai kiiresti hüüdnime „water party“! Hommikul kella kuue ajal seda tööd esimesena saada ei soovinud väga keegi, kuna nagu hüüdnimest võib välja lugeda oli veega mässamist väga palju. Tuli võtta kastitäis pesemata kiilusid (mustad kolmnurksed klotsid), kallata need masinasse, kus vesi automaatselt mulises nagu mullivannis, sulgeda masina kaas, ja loksudada seda masinat kaks-kolm korda. Siis lasta klotsid uude pestud kasti ja viia need meestele, kes need kiilud pärlikarpide vahele toppisid. Nõmedaks tegi tegi asja see, et neid kiilusid oli alati liiga vähe! See tähendas tormamist, veega mässamist, pesemist jne jne.
Inimesi on laeva meeskonnas absoluutselt igasuguseid. Värvilisemad karakterid, kes meeles on siiani olid muidugi kokk ja tema lesbist elukaaslane, laeva mehhaanik (samas ka dj kes mängis trance muusikat), mu üks austraallasest kajutikaaslane, kellel olid öösiti painajad ning kisas ja ulgus nagu psühh. Ega ta päeval ka normaalsem polnud, ütleme ausalt. Minu ja tema läbisaamine piirdus nii vähesega kui võimalik.
Kõige lahedamad olid 4 välismaalast, keda enne ka mainisin, nendega kujunesid meil oma jutud ja naljad. Kuid oli ka väga toredaid austaallasi. Mind ei sallinud karvavõrdki opp saali juhataja, austraallasest vanem neiu. Ta miskipärast arvas, et ma ajan keelt kõrva itaallasele, kellesse ta ise kõrvuni sisse võetud oli. Hea nõmedik, mul mees olemas, miks mulle seda itaallast veel vaja??
Häid tuttavaid leidsin ka naaberlaevadelt. Naaberlaevalt tulid inimesed meie laeva tööalusele igapäevaselt appi tööle.
Laeval olemise boonustest veel niipalju, et laeval sai süüa pärliliha igas variandis (kuivatatult, marinaadis, grillitult) ning see on väidetavalt väga suur gurmaanlus. Pärliliha pakendatakse kile pakenditesse, ning see müüakse maha Jaapani ja Hiina rikkuritele, kes suudavad seda enale lubada. Kilo hind oli kindlasti üle 100 AUD, vist midagi 170.- AUD kanti.
Kõige lahedamad olid 4 välismaalast, keda enne ka mainisin, nendega kujunesid meil oma jutud ja naljad. Kuid oli ka väga toredaid austaallasi. Mind ei sallinud karvavõrdki opp saali juhataja, austraallasest vanem neiu. Ta miskipärast arvas, et ma ajan keelt kõrva itaallasele, kellesse ta ise kõrvuni sisse võetud oli. Hea nõmedik, mul mees olemas, miks mulle seda itaallast veel vaja??
Häid tuttavaid leidsin ka naaberlaevadelt. Naaberlaevalt tulid inimesed meie laeva tööalusele igapäevaselt appi tööle.
Laeval olemise boonustest veel niipalju, et laeval sai süüa pärliliha igas variandis (kuivatatult, marinaadis, grillitult) ning see on väidetavalt väga suur gurmaanlus. Pärliliha pakendatakse kile pakenditesse, ning see müüakse maha Jaapani ja Hiina rikkuritele, kes suudavad seda enale lubada. Kilo hind oli kindlasti üle 100 AUD, vist midagi 170.- AUD kanti.
Lahe oli see, et laeva ümber tiirlesid igapäevaselt ’sleepy-sharks’ ja ka muid haisid tuli ette. Samuti delfiine nägime päikesetõusu ajal.
Maismaalkäigud olid ülivinged. Korjasime ise kivide küljest austreid ning küpsetasime hiljem grillil või sõime otse toorelt.
Päikseloojangud merel...
Kuu aega tsivilisatsioonist täiesti eemal, merel olla, juba see on väga huvitav kogemus.
Backpackersi lemmik boonus on kindlasti see, et palka saab korralikult ning kulutused on nullis. Söök, jook, majutus – millegi eest ei maksa ise. Ainult enda tarbitud õlle eest tuleb veidi välja käia.
Ja lõppkokkuvõttes tundma õppida kogu seda pärli-farmindust oli igati hariv ja ka äärmiselt põnev. Näha päris pärleid, saada endale pärlikarp (või rohkem) mälestuseks ning tutvuda uute inimestega – super kogemus!
Maismaalkäigud olid ülivinged. Korjasime ise kivide küljest austreid ning küpsetasime hiljem grillil või sõime otse toorelt.
Päikseloojangud merel...
Kuu aega tsivilisatsioonist täiesti eemal, merel olla, juba see on väga huvitav kogemus.
Backpackersi lemmik boonus on kindlasti see, et palka saab korralikult ning kulutused on nullis. Söök, jook, majutus – millegi eest ei maksa ise. Ainult enda tarbitud õlle eest tuleb veidi välja käia.
Ja lõppkokkuvõttes tundma õppida kogu seda pärli-farmindust oli igati hariv ja ka äärmiselt põnev. Näha päris pärleid, saada endale pärlikarp (või rohkem) mälestuseks ning tutvuda uute inimestega – super kogemus!
Kahe nädalaga teenisin 1921.- AUD puhtalt kätte.
