Brisbane’st põhja suunas ja veidi rohkem ka sisemaa poole Munduberrasse (ära üritagi seda lugeda nii nagu kirjas on; õige hääldus on Mandabra ;) ) jõudsime viperusteta, kuigi mina sõitsin esimest korda!!! Kogu süsteem oli üles ehitatud sedasi, et tööpakkujaks oli kohaliku karavanpargi juhataja, kelle kontor asus Suures Mandariinis (THE Big Mandarin!!!) ja kes pakkus nii öömaja, kui otsis ka töötajaid kohalikele farmidele. Meile öeldi lihtsalt, et telkimiskoht on seal, ja homme kell 6 hommikul olge farmis kohal. Farm ise asus u 30 km kaugusel karavanpargist, mis tuli meile pisikese üllatusena. 
Esimene hommikune ärkamine polnudki tapvalt hirmus – vist oli pisike uudishimu ka sees, et kuidas asi välja hakkab nägema. Ärkasime kell 5, et jätta 30 minutit sõitmisele. Farmis võttis meid vastu vanem tõelise Aussie välimusega farmer Alan. Oma filosoofilise iseloomuga oli temast vahel veidi raske aru saada, mida ta oma lausetega mõtles; lisaks võib süüdistada ka meie kehva tõelise aussie keele oskust. Üldiselt aga probleemi muidugi polnud, pigem tundus see naljakas. Peale poole tunnist juttu temaga (ta õpetas kuidas tööd teha), küsisin ma küsimuse:
„ Kas need viinamarjad on söömiseks või veini tegemiseks?“ (Mina teadsin, et seal on vahe sees...) Saime me segaduses Alani vastuse:
„Mis viinamarjad...? Ma räägin siin mandariinidest....“
„ Asoooo..... Selge-selge...“
Mnjah, ja siis viis ta meid oma „juudiga“ (ute, austraallaste rahvusauto, selline pisike kastiauto) esimesele lõputute ridadega põllule. Esimesed mandariinipuud olid pisikesed meiekõrgused, kaugemalt paistsid juba suured õunapuude suurused puud. Meie töö seisnes seega mitte viinamarjade korjamises, vaid me olime ametlikult mandariinide harvendajad. Jep, teie sööte seal jõulude ajal kilode viisi mandariine, meie peame neid siin aga harvendama... Alan näitas meile esimeste puude peal ära, kuidas harvendamine käib, ja siis jättis meid kahekesi suurele põllule päikest nautima. Tegelikult polnud töö üldse väga raske – puud olid paksult täis ploomide suuruseid pisikesi tooreid rohelisi mandariine, mis kasvasid vahel tihedalt 5-6kesi kobaras koos, vahel harva üksikutel okstel, ning meie töö oli kobarad ära kaotada ja jätta kobarast alles 1, vahel harva 2 mandariini, et need saaksid ilusti apelsinide suuruseks kasvada. Noh jah, ja siis loomulikult koledad ära võtta, kõik okstelatvadest ära korjata ja need, mis olid „pepuga“ sirava päikese poole. Viimased pidid muidu lihtsalt ära kõrbema ja asja neist ei saavat. Seega kui Ruja laulis, et ladvaõunana kasvada on hea, siis Austraalias ladvamandariinide kohta see ei kehti. Vahel oli päris kurb nii palju mandariine maha visata lihtsalt kõdunema, kuid elukogenud Alan teadis, mis on õige. Sellist harvendamist pidavat puudele tegema isegi 3 korda!!! :S ja minu meelest me korjasime juba niigi palju ära... 
Nagu mainisin, ei tundunud töö väga raske. Mandariini-sõdu pidades ja lolli möla ajades möödus päev kuni lõunani vägagi kiiresti. Selle aja peale oli aga päike jõudnud liikuda orbiidile ja paistis meile otse lagipähe. Varju leida kuskilt ei saanud, sest seda lihtsalt ei olnud ja sooja vett lürpides jäi aeg ilusti seisma. 35 kraadi olematus varjus, 45-50 päikese käes... vastu tuli pidada veel kõigest 1,5-2 tundi... Dzii! Kogu töö juures kõige hirmsam oligi kuumus. Higi, mis kohe ära kuivas. Veelkord kuumus. Päike. Loidumus. Päike kõrvetas halastamatult alates kella 11st hommikul kuni õhtul kella 7ni, nii et isegi kui suutis vastu pidada 8 tundi tööl, ei saanud päikesest rahu õhtutundideni välja. Autos enamus asjad lihtsalt andsid otsad – polnud mingit sööki, mis oleks päeva vastu pidanud, kõik päevituskreemid ja muidu kreemid läksid põhimõtteliselt keema, isegi huulepalsami huulepulk sulas vedelikuks!!! Karavanpargis istusime peale tööd lihtsalt tund aega varjus, enne, kui ennast suutis külma dushi alla vedada... Vahemärkus: esimest korda kuulsin Ele suust sõna „palav“ ja seda mitte eitavas lauses. Vähe sellest – ka sõnapaarid „liiga palav“ ja „tappev palavus“ lipsasid tema suult korduvalt. Uskumatu, aga tõsi! Ja nüüd kujutage ette, mis mina siis veel pidin taluma... 
Kui esimesel tööpäeval läksime kella 6ks kohale, siis tänu päikesele lubasime järgmistel päevadel tulla kella 5-ks. Hirmus!!! See tähendas, et äratuskell tirises öösel kell 4, siis kui kuu ja tähed alles taevalaotusel uhkeldasid. Magama läksime tavaliselt juba kell 8-9 õhtul, et hommikul üles saada. Vihtusime kerre kähku paki kiirnuudleid ja minek. Teisel päeval ei olnud me põllul ka enam üksi – juurde olid tulnud 2 prantslast Sandrine ning Nicolas ja üks kohalik vanem naine Lois. Prantslastega hakkasime kohe kampa ja tegime diili, et üks hommik sõidame tööle nende autoga, teine hommik meie autoga. Hoidis bensiini pealt kokku ja ärgitas hommikuti kiiremini liigutama, et nemad ka meie pärast ei hilineks. Üldiselt hommikuti külm ei olnud (v.a. teine hommik, kus hambad pidid külmast välja kukkuma), kuid puud olid kastemärjad ja niiskus oli õhus. 
Tegelikult palka sai päris hästi ja meie õnneks oli tegemist tunnipalgaga, mis tähendas, et keegi meile kuklasse ei karjunud, et tehke kiiremini. Lisaks tööle saime kogeda ka kohalikku väikeküla kultuuri ja nägime kohalikke elukaid. Mitu päeva jutti külastasid meid põllul mandariinipuude ridade vahel kängurud, papagoid röökisid päevast päeva kõrvalasuvatel puudel, ämblikud ja sipelgad istusid enamustel puudel, mida harvendasime ja lisaks nägime ka suurt paksu sisalikku, vongerdas teine Kalle ühe puu all. 
Üks „tore“ üllatus oli korjamisel veel – mingite suuremate puude otsa olid endale pesa ehitanud herilased. Neid kohtab aga ainult siis, kui oled põhimõtteliselt peadpidi okste vahel ja siis enam pääsu pole. Kuhu nad sulle vastu lendavad, sinna saad sa ka nõelata. Lois, see vanem daam, kes meiega korjas, sai ühel päeval 10 korda nõelata, Kalle paar korda ja minagi ei pääsenud oma jaost. Hirm nõelamise eest oli suurem kui valu, mida see tekitas. Herilased ei näinud muidugi üldse Eesti suguvendade moodi välja (muidugi olid nad SUUREMAD), ja pesad olid samuti teistsugused. 
Õnneks ühegi maoga kokku ei puutunud, kuigi Alan oli meid nende eest hoiatanud. Ka enamus ämblikke, keda töö käigus pidevalt puudel nägime, olid mürgised, ainult nad vist inimese kallale väga ei kipu ja osad ei saavatki väikeste lõugade tõttu inimest hammustada. Igaljuhul teame, et nende hammustuse peale peab panema musta niisket mulda.
Kirjutamata ei saa jätta kindlasti ka seda, kuidas meie farmer ringi liikuda armastas. Tal oli nimelt oma väike neljakohaline (kaasa arvatud piloodikoht) ERALENNUK! Kas oli tarvis mõnes suuremas linnas käia varuosade järel, või vajadus kuhugi kaugemale sõita - nii mõnigi kord lendas ta lennuk mitte just väga kõrgelt meie peade kohalt üle. Hoovõturajaks oli oma hea karjamaa, maandumisrajaks kõlbas see ka. Puhkeasendis lennuk seisis maja lähedal kuuris. Uskumatu sell! Kui küsisime nii moka otsast, et kas oleks mõni kord võimalik ka kaasa sõita, kui ta lähiajal kuhugi läheb, vastas ta muheledes, et muidugi – talle see ju lisakohustusi ei tee! Kahjuks jäi meie aeg seal farmis liiga lühikeseks, et see lõbusõit ette võtta. Tähendab ainult ühte – peame mingi aeg sinna tagasi minema :P
Mingil päeval pääsesid Alani lehmad kõrval karjamaalt lahti ja märkasime neid rahulikult jalutamas mandariinipuude vahel. Paar korda ajasime nad oma kohale tagasi, siis aga enam ei viitsinud jamada. Seiklusi farmis võikski rääkima jääda. Iga päev oli üllatusi varuks, nii et muidu suht üksluine töö sai vahel vürtsi juurde.
Eelviimase tööpäeva järel mõtlesime vaadata Munduberra (ärge endiselt unustage hääldust Mandabra) "linnas" ja selle ümbruses ringi. Suurim vaatamisväärsus oligi kahtlemata meie kodune Suur Mandariin, lisaks oli nautimistväärt seal veel kindlasti bassein, mis kuumale-kuumale suvepäevale jahutust pakkus, üks väike tänavajupike, mida kutsuti peatänavaks, mina kutsuks seda muidugi ainsaks tänavaks ning "kesklinnast" veidi väljas asuv jõekallas. Jalutasime mööda ilusat jalutusrada, kuni see järsult lõppes... Aga ega see ju ometigi ei peata ida-eurooplasi! Seega läksime edasi. Nägime oma wildlife'i elamuse raames suurt tammi, selle ääres jões müttavaid lehmi, wallaby't (loe lähemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Wallaby), kes meie kartuses meist 5-10 meetri kauguselt minema hüples ning õletades okastraataia märkasime oru teisel küljel viinamarjaistandust. Ele oli kohe nii maias, et pidi raksu minema ning tuli sealt ka päris kopsaka saagiga tagasi.
Bundaberg Bundy
Esimene hommikune ärkamine polnudki tapvalt hirmus – vist oli pisike uudishimu ka sees, et kuidas asi välja hakkab nägema. Ärkasime kell 5, et jätta 30 minutit sõitmisele. Farmis võttis meid vastu vanem tõelise Aussie välimusega farmer Alan. Oma filosoofilise iseloomuga oli temast vahel veidi raske aru saada, mida ta oma lausetega mõtles; lisaks võib süüdistada ka meie kehva tõelise aussie keele oskust. Üldiselt aga probleemi muidugi polnud, pigem tundus see naljakas. Peale poole tunnist juttu temaga (ta õpetas kuidas tööd teha), küsisin ma küsimuse:„ Kas need viinamarjad on söömiseks või veini tegemiseks?“ (Mina teadsin, et seal on vahe sees...) Saime me segaduses Alani vastuse:
„Mis viinamarjad...? Ma räägin siin mandariinidest....“
„ Asoooo..... Selge-selge...“
Mnjah, ja siis viis ta meid oma „juudiga“ (ute, austraallaste rahvusauto, selline pisike kastiauto) esimesele lõputute ridadega põllule. Esimesed mandariinipuud olid pisikesed meiekõrgused, kaugemalt paistsid juba suured õunapuude suurused puud. Meie töö seisnes seega mitte viinamarjade korjamises, vaid me olime ametlikult mandariinide harvendajad. Jep, teie sööte seal jõulude ajal kilode viisi mandariine, meie peame neid siin aga harvendama... Alan näitas meile esimeste puude peal ära, kuidas harvendamine käib, ja siis jättis meid kahekesi suurele põllule päikest nautima. Tegelikult polnud töö üldse väga raske – puud olid paksult täis ploomide suuruseid pisikesi tooreid rohelisi mandariine, mis kasvasid vahel tihedalt 5-6kesi kobaras koos, vahel harva üksikutel okstel, ning meie töö oli kobarad ära kaotada ja jätta kobarast alles 1, vahel harva 2 mandariini, et need saaksid ilusti apelsinide suuruseks kasvada. Noh jah, ja siis loomulikult koledad ära võtta, kõik okstelatvadest ära korjata ja need, mis olid „pepuga“ sirava päikese poole. Viimased pidid muidu lihtsalt ära kõrbema ja asja neist ei saavat. Seega kui Ruja laulis, et ladvaõunana kasvada on hea, siis Austraalias ladvamandariinide kohta see ei kehti. Vahel oli päris kurb nii palju mandariine maha visata lihtsalt kõdunema, kuid elukogenud Alan teadis, mis on õige. Sellist harvendamist pidavat puudele tegema isegi 3 korda!!! :S ja minu meelest me korjasime juba niigi palju ära... Nagu mainisin, ei tundunud töö väga raske. Mandariini-sõdu pidades ja lolli möla ajades möödus päev kuni lõunani vägagi kiiresti. Selle aja peale oli aga päike jõudnud liikuda orbiidile ja paistis meile otse lagipähe. Varju leida kuskilt ei saanud, sest seda lihtsalt ei olnud ja sooja vett lürpides jäi aeg ilusti seisma. 35 kraadi olematus varjus, 45-50 päikese käes... vastu tuli pidada veel kõigest 1,5-2 tundi... Dzii! Kogu töö juures kõige hirmsam oligi kuumus. Higi, mis kohe ära kuivas. Veelkord kuumus. Päike. Loidumus. Päike kõrvetas halastamatult alates kella 11st hommikul kuni õhtul kella 7ni, nii et isegi kui suutis vastu pidada 8 tundi tööl, ei saanud päikesest rahu õhtutundideni välja. Autos enamus asjad lihtsalt andsid otsad – polnud mingit sööki, mis oleks päeva vastu pidanud, kõik päevituskreemid ja muidu kreemid läksid põhimõtteliselt keema, isegi huulepalsami huulepulk sulas vedelikuks!!! Karavanpargis istusime peale tööd lihtsalt tund aega varjus, enne, kui ennast suutis külma dushi alla vedada... Vahemärkus: esimest korda kuulsin Ele suust sõna „palav“ ja seda mitte eitavas lauses. Vähe sellest – ka sõnapaarid „liiga palav“ ja „tappev palavus“ lipsasid tema suult korduvalt. Uskumatu, aga tõsi! Ja nüüd kujutage ette, mis mina siis veel pidin taluma... Kui esimesel tööpäeval läksime kella 6ks kohale, siis tänu päikesele lubasime järgmistel päevadel tulla kella 5-ks. Hirmus!!! See tähendas, et äratuskell tirises öösel kell 4, siis kui kuu ja tähed alles taevalaotusel uhkeldasid. Magama läksime tavaliselt juba kell 8-9 õhtul, et hommikul üles saada. Vihtusime kerre kähku paki kiirnuudleid ja minek. Teisel päeval ei olnud me põllul ka enam üksi – juurde olid tulnud 2 prantslast Sandrine ning Nicolas ja üks kohalik vanem naine Lois. Prantslastega hakkasime kohe kampa ja tegime diili, et üks hommik sõidame tööle nende autoga, teine hommik meie autoga. Hoidis bensiini pealt kokku ja ärgitas hommikuti kiiremini liigutama, et nemad ka meie pärast ei hilineks. Üldiselt hommikuti külm ei olnud (v.a. teine hommik, kus hambad pidid külmast välja kukkuma), kuid puud olid kastemärjad ja niiskus oli õhus. Tegelikult palka sai päris hästi ja meie õnneks oli tegemist tunnipalgaga, mis tähendas, et keegi meile kuklasse ei karjunud, et tehke kiiremini. Lisaks tööle saime kogeda ka kohalikku väikeküla kultuuri ja nägime kohalikke elukaid. Mitu päeva jutti külastasid meid põllul mandariinipuude ridade vahel kängurud, papagoid röökisid päevast päeva kõrvalasuvatel puudel, ämblikud ja sipelgad istusid enamustel puudel, mida harvendasime ja lisaks nägime ka suurt paksu sisalikku, vongerdas teine Kalle ühe puu all. Üks „tore“ üllatus oli korjamisel veel – mingite suuremate puude otsa olid endale pesa ehitanud herilased. Neid kohtab aga ainult siis, kui oled põhimõtteliselt peadpidi okste vahel ja siis enam pääsu pole. Kuhu nad sulle vastu lendavad, sinna saad sa ka nõelata. Lois, see vanem daam, kes meiega korjas, sai ühel päeval 10 korda nõelata, Kalle paar korda ja minagi ei pääsenud oma jaost. Hirm nõelamise eest oli suurem kui valu, mida see tekitas. Herilased ei näinud muidugi üldse Eesti suguvendade moodi välja (muidugi olid nad SUUREMAD), ja pesad olid samuti teistsugused. Õnneks ühegi maoga kokku ei puutunud, kuigi Alan oli meid nende eest hoiatanud. Ka enamus ämblikke, keda töö käigus pidevalt puudel nägime, olid mürgised, ainult nad vist inimese kallale väga ei kipu ja osad ei saavatki väikeste lõugade tõttu inimest hammustada. Igaljuhul teame, et nende hammustuse peale peab panema musta niisket mulda.Kirjutamata ei saa jätta kindlasti ka seda, kuidas meie farmer ringi liikuda armastas. Tal oli nimelt oma väike neljakohaline (kaasa arvatud piloodikoht) ERALENNUK! Kas oli tarvis mõnes suuremas linnas käia varuosade järel, või vajadus kuhugi kaugemale sõita - nii mõnigi kord lendas ta lennuk mitte just väga kõrgelt meie peade kohalt üle. Hoovõturajaks oli oma hea karjamaa, maandumisrajaks kõlbas see ka. Puhkeasendis lennuk seisis maja lähedal kuuris. Uskumatu sell! Kui küsisime nii moka otsast, et kas oleks mõni kord võimalik ka kaasa sõita, kui ta lähiajal kuhugi läheb, vastas ta muheledes, et muidugi – talle see ju lisakohustusi ei tee! Kahjuks jäi meie aeg seal farmis liiga lühikeseks, et see lõbusõit ette võtta. Tähendab ainult ühte – peame mingi aeg sinna tagasi minema :P
Mingil päeval pääsesid Alani lehmad kõrval karjamaalt lahti ja märkasime neid rahulikult jalutamas mandariinipuude vahel. Paar korda ajasime nad oma kohale tagasi, siis aga enam ei viitsinud jamada. Seiklusi farmis võikski rääkima jääda. Iga päev oli üllatusi varuks, nii et muidu suht üksluine töö sai vahel vürtsi juurde.Eelviimase tööpäeva järel mõtlesime vaadata Munduberra (ärge endiselt unustage hääldust Mandabra) "linnas" ja selle ümbruses ringi. Suurim vaatamisväärsus oligi kahtlemata meie kodune Suur Mandariin, lisaks oli nautimistväärt seal veel kindlasti bassein, mis kuumale-kuumale suvepäevale jahutust pakkus, üks väike tänavajupike, mida kutsuti peatänavaks, mina kutsuks seda muidugi ainsaks tänavaks ning "kesklinnast" veidi väljas asuv jõekallas. Jalutasime mööda ilusat jalutusrada, kuni see järsult lõppes... Aga ega see ju ometigi ei peata ida-eurooplasi! Seega läksime edasi. Nägime oma wildlife'i elamuse raames suurt tammi, selle ääres jões müttavaid lehmi, wallaby't (loe lähemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Wallaby), kes meie kartuses meist 5-10 meetri kauguselt minema hüples ning õletades okastraataia märkasime oru teisel küljel viinamarjaistandust. Ele oli kohe nii maias, et pidi raksu minema ning tuli sealt ka päris kopsaka saagiga tagasi. 
Bundaberg Bundy Ainus vaba päev oli pühapäev. Seda tuli ju ometi ära kasutada, nii et otsustasime sõita 2,5 h sisemaalt ranniku poole Bundaberg’i. Teel sinna leidsime 150 km kaugusel Munduberra’st Vodafone’i levi. Milline suurepärane avastus või mis? Kui kunagi räägiti Eestis nalja sellest, kuidas pühapäeviti kell 12.00 väljub buss Tallinna Kaubamaja eest Q-GSM-i levialasse, siis siinmail kuluks selline buss Vodafone’i puhul kindlasti ära. Bundaberg’i linn on eelkõige kuulus rummi poolest, mida seal valmistatakse. Meiegi peamine soov oli külastada Bundaberg rummitehast (http://www.bundabergrum.com.au/distillery.htm). Tehase ees ilutses (üllatus-üllatus) suur rummipudel, paraku mitte rummiga täidetud... Võtsime seal täistuurid sisse, ehk siis läbisime väikse ekskursiooni tehase aladel, tuuri lõpus pakuti baaris ka head paremat...
Ega seal linnas praktiliselt midagi muud vaatamisväärset polnudki, seega suundusime lähima ranna suunas, mis asus Bargaras. Parkisime auto, Ele astus autost välja, mille peale kõrvalt autost 2 tüdrukut ukse lahti lõid ja hüüdsid kõlava häälega „Tere!“ ja seda soravas eesti keeles. Meid reetis esiklaasil ilutsev Eesti lipp. Puhusime veidike Janne ja Mariga üksteise kogemustest juttu ning peagi hakkaski juba pimedaks minema, nii et oli aeg suund tagasi „kodu“ ehk suure mandariini poole pöörata. 
Kokku töötasime Munduberras 8 päeva. Peale seda sõitsime tagasi juba koduseks saanud Brisbane'i.
Ega seal linnas praktiliselt midagi muud vaatamisväärset polnudki, seega suundusime lähima ranna suunas, mis asus Bargaras. Parkisime auto, Ele astus autost välja, mille peale kõrvalt autost 2 tüdrukut ukse lahti lõid ja hüüdsid kõlava häälega „Tere!“ ja seda soravas eesti keeles. Meid reetis esiklaasil ilutsev Eesti lipp. Puhusime veidike Janne ja Mariga üksteise kogemustest juttu ning peagi hakkaski juba pimedaks minema, nii et oli aeg suund tagasi „kodu“ ehk suure mandariini poole pöörata. Kokku töötasime Munduberras 8 päeva. Peale seda sõitsime tagasi juba koduseks saanud Brisbane'i.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar