Enne kui saab rääkida detsembrikuisest jõuluteemast, pean korraks ära märkima novembrikuisest heategevusüritusest “Movember”. Kui me esimest korda Dannyt nägime, panime juba tähele, et ta kasvatab endale “huvitavat” habet, mida kutsutakse Mo'ks. Pärast tuli välja, et ta pole Austraalias ainuke, kes seda teeb – nimelt oligi käimas ennemainitud Movember (http://www.movember.com/), mis oli pühendatud meestehaigustele tähelepanu pööramiseks ja kuidagipidi ka raha annetamiseks. Mehed, kes toetasid seda üritust, kasvatasid endale habemevõru, ja kandsid seda terve novembrikuu.
Nüüd kui novembrist sai räägitud, võib liikuda detsembri juurde. Usun, et ühe eestlase jaoks vajaks veidi tutvustamist, kuidas Austraalias näeb välja üks tavaline detsember? Eesti detsembrit teavad ju kõik eestlased – pime, lörtsine, vahel ka jäiselt külm ja jubedalt ilus. Kristalle võib leida kasvõi tänavalt, neid on nii palju, et nende peal kõndimine ei tundu enam lausa raiskamisena... No, siin on veidi teistmoodi kogu see lugu. Pole jääkirstalle, pole külmust. On kuum lõõskav päike ja saun. Muu kogu see vana tuttav jõulumöll jääb samaks – suur jõulupuu keset shoppingstreet’i, tilisev aisakell raadiotes kõlamas ja päikese käes sädelevad jõuluehted. Veider. Miks on vaja suve ära rikkuda? Tundub, et lause – jõulud pole see, mis su ümber on, vaid see tunne, mis sind seob sõprade, pere ja sugulastega, peab tõeliselt paika. Pole vahet, kas on suvi või talv, jõulutunne ja headus jääb. Minu meelest absoluutselt väga õilis.
Meil siin vist lihtsalt tundub kõik pea peale pööratuna, mis on ka ju omaette tõsi. Nagu oleks ju suvi... soe, kuum, lausa kõrvetav! Ja samas... on nagu jõulud ka.... Hmms... Aga pole perekonda. On mõned sõbrad, kuid pole jõulueelset sabimist ja kiirustamist. Nii et veider kompott, vähemalt minu jaoks...
Meie tõeline jõuludesse sekkumine sai alguse külastades jõulukontserdit esimesel jõulupühal. Nemad kutsuvad seda siis Christmas Carols. Palava ilma tõttu käisime enne kontserdit Brisbane’I tehisrannas ujumas, siis pidasime maha ühe pikniku varikatuse all, kuna vahepeal oli otsustanud sadama hakata, ning alles peale vihma vudisime kiiresti vabaõhu kontserdi kuulama botaanikaaeda. Nägi välja nagu meie pisemate linnade laululavad ikka, ainult kolm-neli tohutusuurt ekraani oli pisikese ala kohta. Inimestele jagati tasuta elektriküünlaid ja sama kontserdi muusikaga cd-sid. Me kuulasime kontserdi ikka ära, kuid väga aru ei saanud, et kas tõesti on jõulud tulemas?
Megan teadis üksõhtu hiljem rääkida, et väljas on tunda jõululõhna. Kui me imestunult pärisime, et mismoodi siis jõulud lõhnavad? Saime targemaks, et jõulude aegu ronivad maa seest välja suured mardikad ja eritavad erilist lõhna. Nüüdseks me juba teame, milline on Austraalia jõulude lõhn :)
Lõpuks kui oli käes 24. detsember ja me sõitsime Danny ja Meganiga Byron Bay suunas Megani ema juurde, ei olnud ikkagi veel jõulutunnet. Hommikul olime valmistanud piparkookide asemel kiire suvise küpsisetordi, mida kaasa võtta ja tee peal tegime peatuse Puuviljaparadiisis. Nagu neil kombeks – süüakse jõulude ajal ju palju puuvilju! Ok. Kuna päev oli veel alles nooruke ka, lootsin, et õhtupoole see tunne tuleb.Megani ema juurde jõudes oli meie esimesteks töödeks:
1. Otsida metsast jõulupuu
2. Ehtida see
3. Siis minna lähedalasuvasse Bangolow külla peatänavale festivalile.
Heh, suur oli minu ja Kalle üllatus, kui Megan ja Danny tulid puuga metsast (õigemini lähedalasuva tee võsast). Puu oli pisike männipuu, selline kiitsakas ja õbluke. Pikkade-pikkade okastega. Raske oli uskuda, et see on nende jõulupuu… kuid mis teha – kuuski siin ei kasva, ja jõulupuud tahavad ka nemad jõulude ajal tuppa tuua…
Peale ehtimist nägi see puu veel vaesukesem välja – ehteid oli silmnähtavalt rohkem kui puu välja kannatada suutis.
Kui puu oli ehitud, jõudis ka Megani ema lõpuks koju. Krabati paar õlle kotti kaasa ja mindi tänavale melu vaatama. Tavaline on, et neil kutsutakse erinevad esinejad peatänavale kokku, kes kõik teevad mingit oma kava. See aasta, kuna ilm oli vahepeal kehvapoolne, polnud festival just väga suur. Rahvast oli aga päris palju ning veidi meenutas kogu üritus Tallinna Vanalinna Päevi, mis toimuks ainult ühel tänaval. Niisiis oli jõululaupäev siinmail vastupidiselt Eesti perekesksetele traditsioonidele festivalipäev.
Ja ega jõulu esimene püha, ehk Christmas Day, nagu siinmail seda kutsutakse, ka just Eestile ei sarnanenud. Üldjuhul avatakse siin 25nda hommikul kingitused, mille jõuluvana on öö jooksul jõulupuu alla toonud. Kuna meie magasime kauem, siis seekord seda traditsiooni ei järgitud. Danny, Megan ja Madelyn (Meg’i ema) läksid kohe Madelyni venna juurde nende jaoks traditsioonilist karri-hommikusööki sööma, kuhu oli seekord ainult oma perekond kutsutud. See traditsioon pidi aga vist ainult nende perele omane olema, mitte üleüldine austraalia traditsioon. Kui meie üles tõusime, istusime autosse ja sõitsime Byron Bay randa. Saime jällegi kokku lahkete võõrustajatega. Ujusime, nautisime päikest, suutsime esimesed lained püüda ka boogieboard’ga, mille Danny ja Meg üksteisele jõuludeks olid soetanud. Pärast randa läksime Madelyni sõprade juurde “jõuluõhtusöögile”, mis koosnes väikesest söögist, välibasseini ääres chillimisest, mõnele ka ujumisest maalilise vaatega mägede vahel. 
Jõulu teisel pühal ehk Boxing Day’l (loe lähemalt selle päeva ajaloost ja saamisloost: http://en.wikipedia.org/wiki/Boxing_day) ehk 26ndal detsembril lahkusime Federali külast, kus asus Madelyn’i kodu, et jõuda tagasi Brisbane’i, et seal jõuda tööle Gabbasse, nagu juba eelnevalt mainitud. Toimus kriketi testmatš, kui ma ei eksi siis Queensland’i ja New South Wales’i esindusvõistkondade vahel. Meie töö seisnes leti taga õlle valamisest ja kassaaparaadiga töötamist, ega põhimõtteliselt midagi muud teha tulnudki, kuna tegelikult müüdi ka karastusjooke ja krõpse, siis neid osteti ikka haruharva, õlut voolas aga ojadena. Olles näinud lõpuks ka veidi kriketimängu ennast, siis mõistan nende pealtvaatajate nii suurt õllelembust täielikult, kuna õlle järele minemine ja joomine toob staadionile vähemalt mingitki mõistlikku tegevust, mida kriket ise kindlasti pole. Nagu meid hoiatasid eelmisel õhtul ka jõuluõhtusöögi võõrustajad, siis kriketistaadioni kõige suurem melu ja action käibki baari juures ning nii see ka tõepoolest oli.
Täna üritame Brisbane’st lahkuda ning seame oma “sammud” jälle Sydney poole, et seal aastavahetus veeta ning kohtuda Louis’ega, kellega ehk mõnda aega ka koos reisida lõuna suunas. Kuna tegemist on meie selle aasta viimase postitusega, siis soovime kõigile meeliülendavat aastavahetust ning kõike kõige paremat aastal 2009! Olge muhedad;)
PS! Ja minu (Kalle) poolt Teile kõigile kutse mu sünnipäevale;) Täpset asukohta hetkel veel öelda ei oska, kuna ei tea, kaugele selleks ajaks jõudnud oleme. Kindlasti tahaks seda pidada rannas, nii et võtke ujumispüksid ja päikesekreemi kaasa. Andke palun mulle teada, kuhu lennujaama maandute, soovitame kas Adelaide’i või Melbourne’i, kuna plaan on selleks ajaks enam-vähem sinnakanti ehk jõuda.
PS! Ja minu (Kalle) poolt Teile kõigile kutse mu sünnipäevale;) Täpset asukohta hetkel veel öelda ei oska, kuna ei tea, kaugele selleks ajaks jõudnud oleme. Kindlasti tahaks seda pidada rannas, nii et võtke ujumispüksid ja päikesekreemi kaasa. Andke palun mulle teada, kuhu lennujaama maandute, soovitame kas Adelaide’i või Melbourne’i, kuna plaan on selleks ajaks enam-vähem sinnakanti ehk jõuda.
Esimene hommikune ärkamine polnudki tapvalt hirmus – vist oli pisike uudishimu ka sees, et kuidas asi välja hakkab nägema. Ärkasime kell 5, et jätta 30 minutit sõitmisele. Farmis võttis meid vastu vanem tõelise Aussie välimusega farmer Alan. Oma filosoofilise iseloomuga oli temast vahel veidi raske aru saada, mida ta oma lausetega mõtles; lisaks võib süüdistada ka meie kehva tõelise aussie keele oskust. Üldiselt aga probleemi muidugi polnud, pigem tundus see naljakas. Peale poole tunnist juttu temaga (ta õpetas kuidas tööd teha), küsisin ma küsimuse:
Mnjah, ja siis viis ta meid oma „juudiga“ (ute, austraallaste rahvusauto, selline pisike kastiauto) esimesele lõputute ridadega põllule. Esimesed mandariinipuud olid pisikesed meiekõrgused, kaugemalt paistsid juba suured õunapuude suurused puud. Meie töö seisnes seega mitte viinamarjade korjamises, vaid me olime ametlikult mandariinide harvendajad. Jep, teie sööte seal jõulude ajal kilode viisi mandariine, meie peame neid siin aga harvendama... Alan näitas meile esimeste puude peal ära, kuidas harvendamine käib, ja siis jättis meid kahekesi suurele põllule päikest nautima. Tegelikult polnud töö üldse väga raske – puud olid paksult täis ploomide suuruseid pisikesi tooreid rohelisi mandariine, mis kasvasid vahel tihedalt 5-6kesi kobaras koos, vahel harva üksikutel okstel, ning meie töö oli kobarad ära kaotada ja jätta kobarast alles 1, vahel harva 2 mandariini, et need saaksid ilusti apelsinide suuruseks kasvada. Noh jah, ja siis loomulikult koledad ära võtta, kõik okstelatvadest ära korjata ja need, mis olid „pepuga“ sirava päikese poole. Viimased pidid muidu lihtsalt ära kõrbema ja asja neist ei saavat. Seega kui Ruja laulis, et ladvaõunana kasvada on hea, siis Austraalias ladvamandariinide kohta see ei kehti. Vahel oli päris kurb nii palju mandariine maha visata lihtsalt kõdunema, kuid elukogenud Alan teadis, mis on õige. Sellist harvendamist pidavat puudele tegema isegi 3 korda!!! :S ja minu meelest me korjasime juba niigi palju ära... 
Nagu mainisin, ei tundunud töö väga raske. Mandariini-sõdu pidades ja lolli möla ajades möödus päev kuni lõunani vägagi kiiresti. Selle aja peale oli aga päike jõudnud liikuda orbiidile ja paistis meile otse lagipähe. Varju leida kuskilt ei saanud, sest seda lihtsalt ei olnud ja sooja vett lürpides jäi aeg ilusti seisma. 35 kraadi olematus varjus, 45-50 päikese käes... vastu tuli pidada veel kõigest 1,5-2 tundi... Dzii! Kogu töö juures kõige hirmsam oligi kuumus. Higi, mis kohe ära kuivas. Veelkord kuumus. Päike. Loidumus. Päike kõrvetas halastamatult alates kella 11st hommikul kuni õhtul kella 7ni, nii et isegi kui suutis vastu pidada 8 tundi tööl, ei saanud päikesest rahu õhtutundideni välja. Autos enamus asjad lihtsalt andsid otsad – polnud mingit sööki, mis oleks päeva vastu pidanud, kõik päevituskreemid ja muidu kreemid läksid põhimõtteliselt keema, isegi huulepalsami huulepulk sulas vedelikuks!!! Karavanpargis istusime peale tööd lihtsalt tund aega varjus, enne, kui ennast suutis külma dushi alla vedada... Vahemärkus: esimest korda kuulsin Ele suust sõna „palav“ ja seda mitte eitavas lauses. Vähe sellest – ka sõnapaarid „liiga palav“ ja „tappev palavus“ lipsasid tema suult korduvalt. Uskumatu, aga tõsi! Ja nüüd kujutage ette, mis mina siis veel pidin taluma... 
Kui esimesel tööpäeval läksime kella 6ks kohale, siis tänu päikesele lubasime järgmistel päevadel tulla kella 5-ks. Hirmus!!! See tähendas, et äratuskell tirises öösel kell 4, siis kui kuu ja tähed alles taevalaotusel uhkeldasid. Magama läksime tavaliselt juba kell 8-9 õhtul, et hommikul üles saada. Vihtusime kerre kähku paki kiirnuudleid ja minek. Teisel päeval ei olnud me põllul ka enam üksi – juurde olid tulnud 2 prantslast Sandrine ning Nicolas ja üks kohalik vanem naine Lois. Prantslastega hakkasime kohe kampa ja tegime diili, et üks hommik sõidame tööle nende autoga, teine hommik meie autoga. Hoidis bensiini pealt kokku ja ärgitas hommikuti kiiremini liigutama, et nemad ka meie pärast ei hilineks. Üldiselt hommikuti külm ei olnud (v.a. teine hommik, kus hambad pidid külmast välja kukkuma), kuid puud olid kastemärjad ja niiskus oli õhus. 
Tegelikult palka sai päris hästi ja meie õnneks oli tegemist tunnipalgaga, mis tähendas, et keegi meile kuklasse ei karjunud, et tehke kiiremini. Lisaks tööle saime kogeda ka kohalikku väikeküla kultuuri ja nägime kohalikke elukaid. Mitu päeva jutti külastasid meid põllul mandariinipuude ridade vahel kängurud, papagoid röökisid päevast päeva kõrvalasuvatel puudel, ämblikud ja sipelgad istusid enamustel puudel, mida harvendasime ja lisaks nägime ka suurt paksu sisalikku, vongerdas teine Kalle ühe puu all. 
Üks „tore“ üllatus oli korjamisel veel – mingite suuremate puude otsa olid endale pesa ehitanud herilased. Neid kohtab aga ainult siis, kui oled põhimõtteliselt peadpidi okste vahel ja siis enam pääsu pole. Kuhu nad sulle vastu lendavad, sinna saad sa ka nõelata. Lois, see vanem daam, kes meiega korjas, sai ühel päeval 10 korda nõelata, Kalle paar korda ja minagi ei pääsenud oma jaost. Hirm nõelamise eest oli suurem kui valu, mida see tekitas. Herilased ei näinud muidugi üldse Eesti suguvendade moodi välja (muidugi olid nad SUUREMAD), ja pesad olid samuti teistsugused. 
Õnneks ühegi maoga kokku ei puutunud, kuigi Alan oli meid nende eest hoiatanud. Ka enamus ämblikke, keda töö käigus pidevalt puudel nägime, olid mürgised, ainult nad vist inimese kallale väga ei kipu ja osad ei saavatki väikeste lõugade tõttu inimest hammustada. Igaljuhul teame, et nende hammustuse peale peab panema musta niisket mulda.
Kirjutamata ei saa jätta kindlasti ka seda, kuidas meie farmer ringi liikuda armastas. Tal oli nimelt oma väike neljakohaline (kaasa arvatud piloodikoht) ERALENNUK! Kas oli tarvis mõnes suuremas linnas käia varuosade järel, või vajadus kuhugi kaugemale sõita - nii mõnigi kord lendas ta lennuk mitte just väga kõrgelt meie peade kohalt üle. Hoovõturajaks oli oma hea karjamaa, maandumisrajaks kõlbas see ka. Puhkeasendis lennuk seisis maja lähedal kuuris. Uskumatu sell! Kui küsisime nii moka otsast, et kas oleks mõni kord võimalik ka kaasa sõita, kui ta lähiajal kuhugi läheb, vastas ta muheledes, et muidugi – talle see ju lisakohustusi ei tee! Kahjuks jäi meie aeg seal farmis liiga lühikeseks, et see lõbusõit ette võtta. Tähendab ainult ühte – peame mingi aeg sinna tagasi minema :P
Mingil päeval pääsesid Alani lehmad kõrval karjamaalt lahti ja märkasime neid rahulikult jalutamas mandariinipuude vahel. Paar korda ajasime nad oma kohale tagasi, siis aga enam ei viitsinud jamada. Seiklusi farmis võikski rääkima jääda. Iga päev oli üllatusi varuks, nii et muidu suht üksluine töö sai vahel vürtsi juurde.
Eelviimase tööpäeva järel mõtlesime vaadata Munduberra (ärge endiselt unustage hääldust Mandabra) "linnas" ja selle ümbruses ringi. Suurim vaatamisväärsus oligi kahtlemata meie kodune Suur Mandariin, lisaks oli nautimistväärt seal veel kindlasti bassein, mis kuumale-kuumale suvepäevale jahutust pakkus, üks väike tänavajupike, mida kutsuti peatänavaks, mina kutsuks seda muidugi ainsaks tänavaks ning "kesklinnast" veidi väljas asuv jõekallas. Jalutasime mööda ilusat jalutusrada, kuni see järsult lõppes... Aga ega see ju ometigi ei peata ida-eurooplasi! Seega läksime edasi. Nägime oma wildlife'i elamuse raames suurt tammi, selle ääres jões müttavaid lehmi, wallaby't (loe lähemalt: 
Ega seal linnas praktiliselt midagi muud vaatamisväärset polnudki, seega suundusime lähima ranna suunas, mis asus Bargaras. Parkisime auto, Ele astus autost välja, mille peale kõrvalt autost 2 tüdrukut ukse lahti lõid ja hüüdsid kõlava häälega „Tere!“ ja seda soravas eesti keeles. Meid reetis esiklaasil ilutsev Eesti lipp. Puhusime veidike Janne ja Mariga üksteise kogemustest juttu ning peagi hakkaski juba pimedaks minema, nii et oli aeg suund tagasi „kodu“ ehk suure mandariini poole pöörata. 
Kokku töötasime Munduberras 8 päeva. Peale seda sõitsime tagasi juba koduseks saanud Brisbane'i.