Sooja suve otsimas

Calgary ilm ajas meil harja punaseks – ühel päeval 26 soojakraadi, järgmisel aga sajab lund ja lörtsi. Igal pool mujal tundus ilm palju ilusam olevat! Eks me jõudsime üht-teist Calgarys näha ka, kuid muidugi jäi veel palju nägemata. Käidud sai näiteks Glenbow muuseumis, mis meile väga sümpaatset muljet ei jätnud, kuna näituste väljapanek tundus väga segaselt üles ehitatud. Pidevalt avastasime, et olime ajaloo tänapäevasemas otsas ning liikusime vanemasse aega, samas kui hea oleks ikka vastupidi liikuda. Kõige parem korrus oli 3, kus oli Kanada „esimestest inimestest“ näitus. Piletiga see väike nõks, et kui leida infopunktist üks Calgary booklet, saab hinnast 2 dollarit alla. Kahepeale 4 dollarit soodustust saada pole ju paha.

Calgary päikeseloojangul

Linna vaatamisväärsustega sai samuti tutvutud. Dagny töökaaslase sõnul olevat Calgarys ainus vaadatav asi uus Peace e Rahu rippsild. Katsusime oma näpuga seda võimast futuristlikku ehitist. Peab tunnistama, et tegelikult oli see päris ilus ja omapärane, kuid linna parimaks vaatamisväärsuseks me seda vist ei nimetaks. Meile meeldis üleüldine Bow jõe äärne promenaad ja Prince’s saare park, mis on väga korralikult jalakäijatesõbralikuks tehtud.

Innovatiivne Rahu sild

Talv – Banff’i rahvuspark

Olgu, aga Calgaryst oleme nüüdseks lahkunud. Suundusime esialgu Banff rahvusparki, kuna viimane kord ei jõudnud seal ju palju ringi vaadata. Idee oli näha kuulsat Lake Louise’i (ometigi kõige kõrgemal asuv ja üks pildistatuimaid järvi maailmas!) ja Banffi Fairmont hotelli, mis oma võimsuse ja luksusega on palju furoori tekitanud. Lake Louise’i pole talvisel ajal ikka see, mis suvel, kuna järv on jääga kaetud ning selle hele-hele-sinist vett ning mägede peegeldust veel ei ole näha. Järv võib olla jääga kaetud tihti kuni juunini. Me tahaksime küll Banff’i näha ka suveajal, kuid juulis-augustis peaks seda loodusparki külastama miljonid turistid, mistõttu ei pruugi kogemus väga seda rabelemist väärt olla. Samas, mine tea, park on suur ja lai. Ka Icefield Parkway nimeline vaadete-rohke kiirtee ei olnud talvisel ajal ehk teisisõnu mai alguses väga põnev – järved olid jääs. Mägede lumised tipud olid küll väga ilusad, kuid need peaksid ka suvisel ajal lumisteks jääma. Me ööbisime ainsas aastaringi avatud telkimispaigas Mosquito Creek, kus pidi põhimõtteliselt parkimise eest maksma 15.70 öö. Raha tuleb panna ümbrikusse, kuhu peale kirjutada auto number ja muud vajalik info, ümbrik lasta metallist kasti. See oli üks külmemaid öid, mis me oleme autos magades üle-elama pidanud! Hommikul olid autoaknad jääs ning vesi, mis oli topsiga autosse jäänud, samuti. Mitte mingit tahtmist ei olnud jääkülma veega väljas hambaid pesta, kuid pesemata ka ei tahtnud jätta. Tõsi see on, et mägedes püsib talv palju kauem...

Fairmont Banff Hotel, kuhu saab vabalt
sisse kõndida ja ringi luusida

Vaade hotellist mägedele

Lake Louise'i peegeldus

Lake Louise

Järgmise päeva kõrghetked olid Emerald järv, looduslik kivisild, Wapta kosk ja kaks ülilahedat pisikest jalutuskäiku Glacier rahvuspargis. Emerald lake pidi info-tädi sõnul peaaegu jää alt lahti olema, kuid ei olnud ta ühti. Sõime seal ühel väiksel kenal sillal oma hommikusööki ning nautisime muidu ilma. Palju vingem oli looduslik kivisild, millest info-tädi ei maininud meile midagi, kuid mis jäi lihtsalt me teele kui Emerald järve äärde sõitsime. Vesi oli suure kivi alt augu uuristanud, mistõttu on tekkinud looduslik kivisild, kust saab ka üle kõndida. Tegelikult pole see turvalisuse mõttes lubatud, kuid kuna turismihooaeg polnud veel alanud ja peale meie oli seal veel vaid 2 inimest, siis me pildistamise jaoks veidi kõndisime sellel sillal ikkagi.

Emerald Lake Lodge

Kala ei näkanud

Looduslik kivisild

Ele raskusele pidas igatahes vastu

Wapta kose jalutuskäigu otsustasime samuti ette võtta. Teerada oli kokku umbes 4 km edasi-tagasi. Kartsime veidi karudega kokku põrgata, kuna meil mingit karu-spreid ei olnud (siin populaarne asi, mis peaks matkates igaks juhuks kaasas olema, kuna karusid on palju) ja me olime vaid kahekesi, kuid soovitatakse matkata vähemalt 4-kesi. Kosk oli päris võimas, sai minna päris kose jalamile ja Kalle otsustas seda dušši endale ka lubada. Me olime Calgary’st liiga mõtlematult sõitma hakanud ja vähe veevarusid hankinud, mistõttu oli meil juba poolel matkarajal keeled suulakke kinni kleepunud ning hea meelega oleks kose jalamilt veidi vett limpsinud, kuid tervislikel kaalutlustel me ei julgenud seda teha. Autosse oli jäänud veel vaid 2 väikest õllepurki, millest Kalle terve tagasitee unistas, kuid ma saatsin ta poole kurje pilke – ma üritan oma kurku veel hoida ning mitte mulliga jooke või alkoholi juua, mistõttu oleksin ma pidanud ila tilkudes pealt vaatama, kuidas ta justkui heas õllereklaamis külma õlut kurgust alla kulistab. Seega ootasime me mõlemad järgmise söögipeatuseni.

Wapta kosk

Karude hirm

Mõlemad matkarajad Mount Revelstoke rahvuspargis, nimedega „hiiglaslikud seedrid“ ja „skungi kapsad“, olid tegelikult suletud, kuid kuna nendes paikades oli lumi juba peaaegu olematu, siis me ikkagi ise läksime neid lühikesi radasid uudistama. Olime kuulnud Dagny sõbralt, et tabades inimesi suletud matkaradadel ootab neid korralik trahv, kuid otsustasime riskida. Me mõte ei olnud üle reeglite astuda, vaid teadsime, et eraldi nende radade pärast me veel vaevalt kunagi sinnakanti satume. Matkaradadel me huvitaval kombel samuti ei kartnud trahvi, vaid pigem karusid.

Hiiglast kallistamas

Skungi kapsapõld

Lähedale jääv Revelstoke linnake üllatas meid oma mõnusa atmosfääriga. Õitsvad kirsipuud ja kevadlilled, mõnusad vanad väiksed majad. Õhtusöök sai söödud kohalikus pererestoranis. Kahjuks hakkas juba pimenema ning Revelstoke tammi me vaatama ei läinud.

Kevad – Okanagan veiniorg

Eestis olles tahtsin endale kindlasti ühte korralikku reisiraamatut Kanada kohta. Õde kinkis meile Kanada Rough Guide raamatu, mis mulle esialgu väga sobis. Mäletasin Austraalia puhul, et kuigi mulle meeldib avastada paiku oma äranägemise järgi, oli Lonely Planeti Austraalia raamatust ikka väga palju abi. Ei saaks öelda, et Kanada raamatust poleks abi, kuid olen aru saanud, et Kanadat ei saa vaadata samamoodi nagu Austraaliat. Kanada provintse tuleb vaadata rohkem kui Euroopas asuvaid erinevaid riike. Euroopasse reisides ei sooviks meist ju keegi saada ühte raamatut kõikide riikide kohta, vaid mõtekam on osta Prantsusmaa kohta oma reisijuht ning Inglismaa kohta teine reisijuht. Meie Kanada Rough Guide räägib küll väga hästi suuremate linnade kohta, kuid sõites läbi väikeste linnakeste ja maarajoonide, ei ole need kohad raamatusse ära mahtunud.

Kõige mõistlikum on sellistes kohtades pöörduda ikka infopunktidesse, kuna kohalik teadmine ületab kõik reisiraamatud. Kurb on see, et infopunktides töötavad vahepeal väga valed inimesed, kes tusaselt vastavad, et siin ei olegi midagi vaadata.  Osades infopunktides on aga õnneks hoopis teine lugu – innukas töötaja, kes pajatab vikerkaarevärvilisest järvest ja imekenadest aasadest linna lähedal pargis, pani nii mõnigi kord ka meid uskuma, et ta kodukant on eriline. Infopunktidest veel niipalju, et nüüdseks oleme neid oma teel päris piisavalt kohanud ning vähemalt British Columbia provintsis on infopunktide süsteem igati ok. Postkaartidega aga endistviisi on veidi täbarad lood. Väga kehva kvaliteediga või ei ole üldse.

Okanagan org on Kanadalaste seas üks enimlevinumaid suvituskohti, mistõttu meil suisa keelati siiakanti suvel reisimine. Me ise oleme päris õnnelikud, et just kevadel sinna sattusime. Viinamarjapõllud, õunapuud, kirsipuud, virsikud ja igasugu muud puuviljapuud olid täies õites. Veinikeldrid just avatud tasuta degusteerimisele ning turiste – ei olnud.

Kanada veinipealinn Oliver :)

Toon välja vaid mõned linnakesed, kus leidsime erilisi paiku. Üheks selleks oli Vernon’i linnake, mis on kuulus oma murals’ide poolest (seinajoonistused või graffity’d, neid oli kokku 24) ja lähedalasuva Kalamalka järve ning looduspargi poolest. Selles looduspargis olid ülilahedad marmotid, kes inimesi peaaegu ei kartnudki! Nad suutsid pigem mind panna neid kartma oma kindlameelsusega, mis sest, et tegu on veidi suuremat sorti nirgilistega.

Mitmevärviline Kalamalka järv

Marmotile banaanikoort sisse söötmas

Teine märkimisväärne linnake oli Kelowna, kuhu on rajatud väga ilus rannaäärne promenaad ja park. Ilusa ilmaga võiks seal terve päeva rohelisel murul lebotada. Üks huvitavamaid kohti Kelowna lähedal on Myra kanjon, kus asub nn. McCulloch’i ime. Andrew McCulloch oli insener, kelle ülesandeks sai ehitada Kanadas „veel parem“ hõbeda transportimise raudtee süsteem, kui seda oli tollel ajal Ameerikas. Ta sai sellega igati hästi hakkama, rajades supervingeid sildasid üle kanjonite ja tunneleid läbi kaljude. Tänapäeval on see raudtee säilitatud eelkõige turismi eesmärgil ning Myra kanjonis näeb lisaks vägevatele kanjonivaadetele ka kauneid sildu ja tunneleid. Meie meelest väga väärt külastamist, kui sinnakanti asja on. Ja üldiselt Okanagani orgu võiks asja olla küll, kui veidikenegi veini huvi on. Nendest 200st veinikeldrist suutsime me valida 7 veinikeldrit, mida vaatamas käisime (Volcanic Vineyard, Quail’s Gate, Mission Hill, Little Straw, Thornhaven Estate, Oliver Twist, Tinhorn Creek) ning 4 veinipudelit soetada ka. Üldiselt on süsteem nii, et veinide proovimine maksab 2-3 dollarit nägu (saad 4-5 erinevat veini proovida), kuid kui ostad midagi, siis ei pea seda tasu maksma.

Raudteesillad Myra kanjonis

Mission Hill - Kanada parim winery 2011

Veinikeldri rõdul chillimas

Vaaditäis Kanada veini

Okanagani org lõpeb suhteliselt USA piiri ääres Osoyoos’i linnaga. Kuna see tõesti on vaid mõne km kaugusel piirist, siis otsustasime ka USA poolt oma silmaga üle kiigata. Piiripunkt nagu piiripunkt ikka, ainult järjekordi polnud nagu Luhamaa-Vene piiripunktis.

Teel Hope’i linna nägime ühest looduspargist läbi sõites kahte musta karu ka kohe autotee ääres. Üks matsutas heina veidi mahajäetud maja juures, kus me ka peatuda saime ja karust pilte teha üritasime (Kalle jälle suutis 10 m kaugusel karust autost välja ronida ja lähemale hiilida, et paremat pilti saada), kuid teine karu oli nii kiirtee ääres, et teiste autode tõttu peatuda ei saanud. Meie teadmiste järgi on siin mustad karud, kes on veidi väiksemat sorti ja mitte nii agressiivsed kui grizzly karud, kes on meie tavaliste pruunkarude üks alamliike ning pidavat ka väga sarnased olema Euroopa ja Aasia pruunkarule. Pruunkarud on mustadest karudest suuremad ning neil on pikad küünised. Samuti peetakse neid ohtlikemaks kui musti karusid. Igaljuhul oli see kindlasti minu esimene kord näha karu vabas looduses ja veel nii lähedalt.

Hope oli viimane toredam väikelinna peatus enne Vancouverit. Sealt tegime väikese kõrvalpõike veidi põhja poole, et näha Alexandra silda ja põrguväravat. Põrguväravasse me gondlisõitu alla jõe juurde ei võtnud, kurvastusega peab ültema, et kogu see põrguvärava „loodusime“ ongi üles ehitatud nii, et kui gondlisõitu ei maksa, siis midagi muud ei näe (infopunktist küsi sooduskupongiga bookletit, saab 2 piletit ühe hinnaga). Mulle oli see veidi pettumus. Võitlemaks tarbijaühiskonna vastu, otsustasime minna hoopis lähedalasuva Alexandra silla juurde, kus mingit tasu ei olnud. Sild osutus kauniks vanaaegseks rippsillaks, kust oli jõgi oli täiesti meie päralt.

Alexandra sild

Hope’i lähedal saab veelkord imetleda „McCulloch’i ime“ ehk kui Kelowna lähedal sai vaadatud eelkõige lahedaid sildasid üle veidi kõrbemaastikku meenutava kanjoni, siis seekord oli tegemist ülimalt vinge tunnelite-sildade süsteemiga muinasjutulises troopikametsas, kus puud vaarusid samblakihi all ning rohelust olid kõik kohad täis. Seda ime peab nägema! Pildid ei kajasta pooltki kogu nähtud ilu!

Tunnelid, sillad ja helesinine kohisev vesi

Teerada läbi muinasjutumetsa

Sammaldunud puud

Viis tunnelit ja sada "vau" vaadet

Minter Gardens oli kena väike aiake mõnusalt paksult lillepeenraid täis. Veidike liiga väike oli see aed, mistõttu tundus, et oma piletit, 17 dollarit väga väärt ei olnud. Õnneks saime samuti sooduskupongiga 2 piletit ühe hinnaga. Tartu botaanikaaed on kindlasti suurem ja ilusam samuti.

Meie nädalane reisike kujunes väga huvitavaks just seetõttu, et liikusime totaalsest talvest põhimõtteliselt suvesse – Banff’i mõnemeetriste hangede vahelt palmidega ääristatud Vancouveri liivarandadesse. Kui mu esialgne arvamus oli, et niipea, kui ületame Rocky Mountains’i koos Banff’i ja Jasperi rahvusparkidega algab uuesti tasane normaalne loodus osutus totaalseks valeks – kuigi Okanagani org on veidi tasasem ala, hõlmab enamasti terve tee Calgaryst Vancouverisse käänulisi mägiteid ja suurepäraseid vaateid. Ega ilma asjata ei kutsuta Vancouverit linnaks, kus kõik on käe-jala juures - liivasest rannast avaneb vaade lumistele mäetippudele.

Suvi - Vancouver!