Alaskalt kulda otsimas

Teretulemast Alaskale

Ma usun, et esimesed asjad, mis Alaskat mainides pähe tulevad, on enamustel inimestel samad: lumi, külm, kelgukoerad ja virmalised. Eks ole see järjestus varieeruv ning nii mõnelgi ka lisaks muid märksõnu, kuid meie ettekujutlus oli seotud nende sõnadega. Meie reis sai teoks ajal, mil Alaskal oli suveaeg. Seega, ei lund, ei kelgukoeri ega ka virmalisi, kuna ööd on nii valged, et värvidemängu taevas lihtsalt ei näe. Soov näha ja tunda aga tõelist Alaskat oli suur, muuta oma väljakujunenud kujutluspilti jäisest osariigist tundus alguses olevat päris suur väljakutse ning vahepeal tundus, et see „tõeline Alaska“ jääb nägemata, kuid ma usun, et me mõlemad lõpuks ikkagi jäime rahule ja leidsime oma kulla.

Niisiis jätkame sealt, kus eelmine postitus lõppes. Riigipiiri ületusega kaasnes lisaks riigimuutusele ka üsna mitu teist muudatust. Näiteks langes kiirusepiirang 90lt 55le, õhtutemperatuur kasvas 14lt 58le ja bensiinihind kerkis 144lt sendilt 435le sendile. Loomulikult olid need muudatused seotud sellega, et kõikvõimas USA on üks väheseid riike maailmas, kes kasutab miile, fahrenheite ja galloneid. Ütleme nii, et ma pole kunagi 1,6ga korrutamises ja 3ga jagamises nii hea olnud, kui nende paari nädala jooksul.

Esimeseks vaatamisväärsuseks Ühendriikide vaieldamatult suurimas osariigis valisime Wrangell-St. Elias rahvuspargi, mis on ühenduses Kluane rahvuspargiga Kanadas, kus ka paar matkarada ette võtsime. Esimesel päeval peatusime Nabesna teel ühe raja juures, mis viis lõpuks peale paari ojakese ületamist välja väga korraliku onnini, kus oleks saanud ka ööd veeta, kuid kuna meil selleks otstarbeks asju kaasas polnud ning 2 kohalikku meid seal ka ees ootasid, siis jätsime selle võimaluse kasutamata.

Järgmisel päeval asusime aga McCarthy teele, mis on ilmselt kõige hullem kruusatee, mida me siin mandril seni läbinud oleme. Tee lõpp-punkti jõudes, tuleb auto sinnapaika jätta ning jalutada üle silla, et jõuda McCarthy linnakesse. Siinsel kuldsel ajastul oli see rohkem lõbulinn ning 8 km kaugusel asuv Kennecott töörügajate pärusmaa. Viimasesse viivad mikrobussid (nagu ütlesin oma autoga sinna ligi ei pääse). Tegemist on mahajäetud kaevanduslinnaga, mis nüüdseks täielikult eraomandis. Veel umbes 3 km edasi jääb Root nimeline jääliustik, kuhu peale saab jalutama minna, mida me ka tegime. Sealsed liustikud aga kahjuks ei paistnud välja meie illusioonidele vastavana, kuna olid enamasti kaetud kiviklibuga. Teel McCarthy’sse kohtasime ka kaht šveitslast, kellega rohkem suhtlema hakkasime. Siin kandis tundub, et ei ole noortel väga pop üldjuhul niimoodi reisida, nagu meie seda teeme, enamasti kohtame teekonnal hallipäiseid vanapaare oma hiigelsuurte liikuvate kodudega miile ja kilomeetreid kulutamas. Seega oli üsna värskendav noorte inimestega suhelda ja õhtul lõkke ääres kõike söödavat küpsetada.

Kennecott'i kaevandushoone

Šveitslastega õunu grillimas

Järgmisena jäi meie plaanidesse Kenai poolsaar, millest olime senini vaid head kuulnud. Meie kahjuks polnud kahel esimesel päeval, mis seal veetsime, ilmataat meile väga armuline ning mattis kõik väidetavad kaunid vaated paksu udusse ja kastis meid väheste pauside ajal vihmaga. Homeri linnast seega väga vau-efekti ei tekkinud. Kui siis ainult ülisuured lestalaadsed kalad halibutid, kes võivad kaaluda kuni 200 kilo. Meie päris nii suuri ei näinud, kuid hiiglased olid nad sellegipoolest.

Professionaal töös

Hiidlestad

Kui ilm ilusamaks läks, siis saime veidi jälle matkata. Kuna olime lugenud ja kuulnud palju jõest ülesvoolu ujuvatest ja hüppavatest lõhedest, siis läksime oma õnne proovima Russian River’ile. Päris tippaeg selle vaatemängu jaoks ei olnud, aga nägime igatahes kalu veest välja umbes 1,5 meetri kõrgusele lendamas küll. Puudu olid veel vaid karud, kes neid tavaliselt hüppe pealt kinni püüavad. Nagu ka selle jõe nimi viitab, siis Alaskal on vene kultuur üsna hinnas, kuna USA ostis selle hiiglasliku poolsaare Venemaalt alles 19. sajandi teisel poolel.

Üks vene õigeusu kirikutest Kenai poolsaarel

Sõites Sewardi linna jäi meile teele järjekordne jääliustik nimega Exit Glacier. Sealt sai järjekordselt aimu, kuidas maailma kliima jõuliselt soojeneb, kuna teatud vahemaa tagant märkisid sildid tee peal, kui kaugele seesama liustik mingil aastal ulatus. Nagu arvata võib, on Alaskal liustikke rohkem kui kuskil mujal maailmas.

Exit jääliustik

Järgmiseks märkimisväärseks kohaks osutus Whittier’i küla, kuhu veel 15 aastat tagasi autoga ligi ei pääsenud, kuna alles siis avati seni ainult rongidele mõeldud üherealine tunnel ka autodele. Tegemist on Põhja-Ameerika pikima autotunneliga, pikkuseks 2,5 miili ehk 4 km. Küla ise koosnes suurest turistidele mõeldud parklast ja paatide vettelaskmiskohast ning veidi kaugemal 1 suur kunagine sõjaväekasarmu, kus nüüd elab vähemalt 70% kohalikest. Vahele jäid paar hotelli/motelli. Laht, mille ääres küla asus, oli aga ümbritsetud praktiliselt igalt poolt otse ookeanist kõrguvate mägedega. Väga omapärane kohakene maamuna pääl, tundus, nagu oleks killuke Lasnamäge paigutatud võrratute mägede vahele ja igast korrusaknast avaneb ookeanivaade.

Paadiga mägedesse

Killuke Lasnamäge

Osariigi suurimas linnas, Anchorage’s tegime vaid hädavajalikud toimetused ning suundusime edasi põhja poole. Teele jäi imeliste vaadetega Hatcher’s Pass, kus ronisime mööda veel lumist ning suletud maanteed kõige kõrgemasse kohta ning nautisime mägiseid vaateid absoluutselt igal suunal. Võrratu koht, kus avada kaasa võetud veinipudel ning selle kõrvale nosida ka viinamarju!

Vein, viinamarjad ja kaunid vaated

Kindamustrilised mäed

Edasi suundusime Alaska kahtlemata kõige kuulsama rahvuspargi Denali poole. Tegime seal lühikursuse, kuidas karudega koos maad jagada ning saime endale loa telkida. Näiteks saime teada, et kui näib nagu karu Sind ründaks, siis enamus kordi on tegu vaid blufiga. Ära joosta kindlasti ei tohi! Kui pruun karu ei blufi ja ikkagi ründab, siis tuleb mängida surnut, musta karu puhul tuleb kohe valmistuda vasturündeks. Vastupidiselt karule tuleb aga põdra rünnaku eest kiirelt jalga lasta - põder on oma territooriumi suhtes väga kaitsev. Denali on jaotatud 86ks maalapiks, millest 43s tohib matkata ja vabalt telkida. Selleks aga et seda luba saada, pead sa valmia endale nendest 43st alast ühe, kus sa täpselt telgid. Rahvusparki läbib ainult üks 93 miili pikkune tee, mis on suures osas eraautodele suletud, seega peab kasutama ühistransporti, mis aga on üsna kallis lõbu. Meile maksis bussipilet $34, lisaks veel $10 pargipileti eest.

Denali panoraam

Kelgukoerad

Valisime endale suhteliselt suvaliselt piirkonna number 12. Jõudsime umbes 6 ajal õhtul bussiga kohani, kus meid keset mägesid maha pandi ning hakkasime endale telkimiskohta otsima. Sellega on see trikk, et telkima peab vähemalt 0,5 miili kaugusel teest ning nii, et kindlasti telki tee pealt näha pole. Ööbimiskohaga läks meil üllatavalt kiiresti, panime asjad ühe künka taha maha, toidu, mis tuli panna karu-kindlasse konteinerisse, 100 meetrit teistest asjadest eemale ning mõtlesime korraks järgmise nõlva peale vaadata. Jooki ega sööki kaasa ei hakanud võtma, kuna arvasime naasvat hiljemalt poole tunni jooksul, kuid iga nõlva pealt avanes nii ilus vaade ja jälle natukene kõrgem koht, kuhu ei tundunud üldse raske ronida. Tagasi jõudsime umbes südaöösel, olles roninud alguspunktist umbes 1000 meetri kõrgusele, näinud imelisi vaateid, väga lähedalt karibuude 30-pealist karja ning kõige tipuks vabanes pilvedest ka mäetipp, mille poolest Denali nii kuulus on, ehk Mt McKinley, Põhja-Ameerika kõrgeim tipp (6196 m). Kohalik rahvas kutsub mäge enamasti Denaliks.

Õhtupäikeses vaateid nautimas

Vaata kuhu tahad, ilus on ikka

Järgmisel päeval sõitsime üsna väsinuna kõigepealt bussiga tee lõppu ja kuigi olime endale broneerinud ka 2 järgmist ööd ühes teises piirkonnas, siis väikese jalutuskäigu järel jõe ääres, mis oleks meil tulnud ületada, et telkima saada ning mis tundus päris sügav, otsustasime, et eelmise õhtu emotsioonid olid niivõrd head, et neid üle trumbata oleks juba raske. Viimaseks kaalukeeleks sai teiselpool jõge luusiv grislikaru ja seega seadsime sammud teele tagasi ning hääletasime bussi peale.

Alaska mäeahelik

Mt McKinley täies hiilguses

Peale pikka vaagimist otsustasime Fairbanksist ka põhja poole minna ning ületada ka maagiline põhja-pöörijoon. Meie väga suureks üllatuseks ootas meid Dalton maanteel, mis on 1 kahest Põhja-Ameerika teest, mis Arctic Circle’t ületab, tohutu palavus ja väga palju sääski. Kahjuks tee ise nii maaliline polnud, kui sellest räägiti, kuid kuna võtsime selle rännaku ette just aasta kõige pikemal päeval, siis saime ka öösel peale kella 12 nautida päikesepaistet. Päike ei kadunud silmapiirilt hetkekski ja hakkas tõusma enne kui oli loojunud.

Polaarpäeval polaarjoonel

Südaöösel

Meie jaanilaupäev möödus suhteliselt rahulikult mägisel teel Kanada piiri poole. Tegime väikese lõkke ning küpsetasime viinereid. Loodame, et Teil kõigil oli uhkem jaanipäev.

Kokkuvõttes oli kõik väga ilus, aga ühest asjast on mul küll kahju. Nimelt samal ajal käib jalgpalli EM ja senini olen näinud vaid kordusena Itaalia-Inglismaa veerandfinaali lisaaega ja penalteid. Kahju on nii sellest skoorist kui ka sellest, et teisi mänge üldse pole jälginud.