Kuumad päevad

Edmontoni jõudmise ajast peale on ilmad olnud suisa uskumatud! Selline tunne on, nagu oleks Austraalias mitte Kanadas. Näiteks mõned päevad tagasi oli Edmontonis läbi aegade kõige kuumem ilm – 31 soojakraadi, mis jääb küll meie Austraalias oleku aja rekordist 47 kraadist veidi alla, kuid korraliku leitsakuga on tegemist siiski. Metsatulekahjud möllavad ümberringi ja ühel päeval oli isegi terve linn mattunud õrna suitsukirme alla. Jälle meenus muidugi Melbourne, kus sellel ajal, kui meie seal olime, toimus Austraalia ajaloo suurim metsatulekahju.

Indiaanlaste küla

Töö leidmine tundus minevat seekord kiiremini kui talvel, kuna ühest maamõõdu firmast McElhenney, saime kutse intervjuule samal päeval kui CVd esitasime. Olime äksi täis, kuna teadsime, et üks tuttav eestlane ka töötab seal ning pidi päris ok tööots olema. Järgmisel päeval tööintervjuul selgus aga, et nad enne ei saa meid palgata, kui meil Alberta juhiload on. Ülitobe nõue, kuna rahvusvaheliste juhilubade vahetamine Alberta juhilubade vastu võtab aega vähemalt 2 nädalat kui mitte rohkem. Tuleb teha teooria test (maksab umbes $17) ja alles kahe nädala pärast peale teooria testi saab teha sõidueksami. Kõige nõmedam on see, et Eesti ja ka rahvusvahelised load peab vahetuskaubaks ära andma.

Kogu asjaajamise vältimiseks (no kes viitsib oma elu jooksul kaks korda juhilube teha?!?), otsustasime igaks juhuks minna uurima uusi tööpakkumisi Niskusse. Esimene valik oli Nabors naftafirma, kuhu Kalle otsustas viia oma CV. Kuna ta jäi nende kontorisse nii kauaks, hakkasin juba aimama, et midagi on õhus. Mu üllatus ei olnudki väga suur, kui ta tagasitulles ütles, et Nabors on huvitatud ta palkamisest. No see läks küll kiirelt! Varasema kogemuse omamine, mis sest, et seda varasemat kogemust oli vaid kahe nädala jagu, mängis ülisuurt rolli! Kalle ütles, kuidas ta nägi samal ajal kõrvalt, kuidas kõik teised, kellel kogemust polnud, minema saadeti.

Kalle pidi aga koheselt tegema füüsilise ja meditsiinilise testi, et esmaspäeval ja teisipäeval saaks "orientatsiooni" e firmasiseste reeglite tutvumise kursuse läbida. Pärast kursuste läbimist, tuli vaid oodata kõnet, millal saaks tööd alustada.

Igal aasta juunikuus toimub Calgary’s kanadalaste väitel maailma kõige suurem ja vingem vabaõhuüritus Calgary Stampede. Kuna üritust promoti väga palju ning kohalikud ka seda soovitasid, siis otsustasime ühel nädalavahetusel kohale Calgarysse kohale sõita. Võtsime kampa Brasiiliasse JP ning asusime teele. Peab ütlema, et kogu üritus valmistas meile „pisut“ pettumust. Õllesummeriga võrreldav üritus, ainult, et alkoholi tohtis juua vaid ühes kindlas piiratud alas ja puudusid erinevad muusikalavad. Kõige rohkem meeldis meile Indiaanlaste küla, kus õnneks sai kuulda-näha kultuurseid laule ja tantse. Muidugi toimusid festivali alal terve päev ka igasugused muud „maa-elu tutvustavad tegevused“ nagu lambapügamine, koerteshow, minihobuste vagun-ralli jpm. Need üritused olid iseenesest toredad, mulle meeldisid. Samas selline ehe kantrimeeleolu jäi kuhugi kaduma, kuigi kõik festivalil osalejad kandsid kohusetruult kauboikaabut ja saapaid ning alale sisenedes kartsin ma lausa, et ei saa ilma lühikeste teksapüksteta sissegi, kuna kõikidel neidudel olid need jalas. Päevapilet festivali alale maksis õnneks ainult $17 ja lubatud oli alalt väljuda ning uuesti siseneda iga kell. Keegi kotte läbi ei vaadanud, mistõttu sai vabalt ka oma sööki-jooki sisse viia, selle asemel, et kallist kraami kohapealt osta. Meie pettumuse võis tingida ka see, et me ei läinud vaatama festivali suur-üritusi nagu erinevad rodeod, hobu-kaarikute võiduajamist jne, kuna need piletid tuleb piisavalt vara ära osta, et head vaatekohta saada. Kogu Calgary Stampede kestab kokku pea kaks nädalat ning terve linn on suurt kihamist täis. Kui varasemalt pole öömaja leidmisega tegeletud, siis Stampede’i ajal pole enam mitte kui ühtegi vaba voodikohta. Hinnad on ka muidugi vähemalt 3-kordsed.  Uudistest lugesime, et hobuste kaarikute võiduajamisel sai kolm hobust surma, mis tähendab, et järgmistel aastatel jääb võibolla pea-atraktsioon üldse ära...

Indiaanlane oma kirevate rahvusriietega

Minihobuste kaarikute-ralli

Praegu tundub, et ka Edmonton kannab suvisel ajal päris hästi välja oma hüüdlauset „festival city“ (festivalide linn), kuna veidi aega tagasi lõppes üks meeleolukas tänava-artistide festival, samas kui uued nädalavahetused on juba uusi festivale täis pikitud. Tänava-kunstnike festivalist võtsime me Kallega küll usinalt osa, ja kuigi lõpuks olime näinud parimaid artiste juba 4-5 korda, suutsid mõned mitu korda kuuldud naljad meid veel endiselt naerma ajada. Eriti tore oli leida festivalilt ühte austraalia neidu, keda nägime ka Sydney’s olles tänaval kunsti tegemas. Tema tõmbenumber on pugemine pisikesse kasti, mille küljed on vaid 43cm. Mulle meeldivad rohkem muidugi tema sarkastilised naljad, Kallele arvatavasti ta osavad painutusliigutused... Üks ta naljadest kõlab järgmiselt: „Kus me küll oleksime ilma nalja ja huumorita...? mmm... Saksamaal!“.

Tänavakunstnik oma pisikese rattaga

Oleme siiani üritanud iga nädal midagi blogisse postitada, kuid seekord läks küll see plaan veidi nihu. Nädalaid on möödunud kohe päris mitu juba, mistõttu pean tõdema, et tööalased uudised on edasi arenenud.

Kalle igapäevane töökoht

Kalle sai peagi kõne Nabors’ist ja me sõitsime tema uude töökohta, mis asub Edmontonist umbes tunni kaugusel külas nimega Breton. Ta plaan on ideaalis jääda tööle veel kuni 8-nda augustini ja olen otsustanud, et nädalaks pole mul mõtet enam mingit tööd otsida ja üritan lihtsalt auto-perenaist mängida – käin poes ja teen süüa ja üritan muid asjaajamisi ajada, mida Kalle teha ei saa, kuna lõpetab töö nii hilja, et kõik kohad on juba kinni sellel ajal. Palk peaks tulema eelduste kohaselt ülimalt ilus, nii et me mõlemad saame jätkata oma reisi Kanada idakaldale. Sihtpunkideks on Nova Scotia, Prints Edward saar, Labrador ja New Foundland’i provintsid ja kõik muu teele jääv samuti.

Täiendasime oma blogi asjalikku nurgakest ka fotodega loomadest ja lindudest.

Lehmad söövad rohtu, puur puurib naftat...