neljapäev, 5. juuli 2012

Põhjamaa Serengeti


Tüüpiline "igav" vaade Alaska maanteelt
Peale Denali rahvusparki Alaskal tundus, et loodusel on päris raske meid veel millegagi võluda - emotsioonid suurepärastest mäevaadetest selgelt meeles, ei tundunud "mingisugused metsa vahel jalutuskäigud" enam nii põnevad. Õnneks pärast igavat Dalton maanteed tundus peagi kõik taaskord ülihuvitav ja teel tagasi Edmontoni jäi Alaska maanteele ka mõned päris head pärlid.

Näiteks Dawson City, kunagine kullaotsijate linn, kus on säilinud suures koguses väga ilusaid vanu maju. Neid on suisa nii palju, et kesklinn on võetud kenasti kaitse alla. Me jalutasime tükk aega linnas ringi, elav muusika kostumas pubidest ja kohvikutest. Kuna olen olnud korralik Jack Londoni lugeja, siis huvi pärast sai ka vaatamas käidud tema pisikest majakest, kus ta Dawson City linna lähedal elas ning raamatute kirjutamiseks palju inspiratsiooni sai.
Pood Dawson City moodi
Dawson City linna lähedalt algab ka Kanada ainus maantee, mis ületab põhjapolaarjoont. Kui keegi oleks meile varem öelnud, et see Dempster nime kandev maantee on kordades ilusam ja huvitavam kui Dalton maantee Alaskal, oleks me omal ajal ikka teisi otsuseid langetanud. Dempster maantee suur eelis on see, et kohe selle alguses asub Tombstone Territorial park, mis on kuulus oma huvitavate kivimoodustiste poolest, samas kui Dalton maanteel tuli läbida 211km enne, kui vaated ilusaks muutuma hakkasid.
Tombstone Territorial Park
Tombstone pargis oli naljakas kokkulangevus, et kui kuskil infotahvlil oli kirjas "siin järve lähedal võib tihti näha põtra" või "selle mäe jalamil käivad Dall lambad mineraale lakkumas", siis hetk hiljem me neid loomi ka nägime. Tihti veel irvitasime, et oh, see põder võiks vette minna, tahaks sellist fotot, kus vesi ta sarvede vahelt alla jookseb, ning põder läkski vette ja soovitud pilt oligi olemas. Lammastega sama lugu - lootsime saada fotot, kus nad tulevad väävlist tingitud oranži jõe äärde võimalikult meie lähedale. Noh, ja taaskord saime ka selle foto. Olles Grizzly Lake matkarajal ei julgenud väga grisli peale mõeldagi, ainult pärast matkarada naljatlesime, et oleksime võinud soovida fotot, kus grisli end saba peal keerutab, olles meist vaid meetri kaugusel. 
Lambukesed Fanta-jõe kaldal
Põdrapull meie soovil teed ületamas

Küll need vetikad on maitsvad!
Seega karusid me rajal ei näinud, küll aga palju marmoteid ja koopa-oravaid. Me ei plaaninud alguses seda rada lõpuni teha, aga nagu meil kombeks on, ei saa me ju poole mäe peal enam pidama! Rada, mis oli mõeldud läbimiseks kahe-kolme päevaga (ikkagi 23km edasi-tagasi ja 1000m tõusu), sai rahulikult läbitud ühe õhtuga. Vett oli seekord kaasas isegi piisavalt, mida ei saanud öelda söögi kohta. Tagasiteel unistasime moosisaiadest ja kirusime end, et kohe alguses ei mõelnud raja tervenisti läbimisele.
Grizzly Lake matkraja lõppvaatus
Viimaseks vähegi suuremaks asustuseks, mis Yukoni territooriumile jäi, oli Watson Lake. Sealsed suurimad vaatamisväärsused on infokeskuse juures asuv nii-nimetatud liiklusmärkide ja siltide mets ning virmaliste keskus. Esimesest ühtegi Eesti märki kahjuks ei leidnud, kuid kuna ka ühtegi kaasas polnud, siis ei saanud sellele 71 725-märgilisse metsa ka oma panust anda.
Metsavahetee
Kuna vahepeal sai kõvasti mägedes rassitud, siis kulus marjaks ära ka teele jäänud kuumaveeallikas Liard jõe juures. Kraade oli kirjade järgi kuumimas kohas 52, kuid tegelikult avastasime, et allika ühes otsas vesi lausa kees, teises otsas leidis aga õnneks ka jahutavamat vett.
Lõõgastumas kuumaveeallikas
Meie karude loendamine on jõudnud juba 53ni, põtrade arv küünib midagi 20-ringi. Viimased karud nägime Alaska maanteelõigul, mida kutsutakse Põhjamaa Serengetiks. Ainult Aafrikas pidi mõnes piirkonnas olema veel rohkem imetajaid kui sellel Yukonis asuval maanteelõigul. Kõlab uskumatult, kuid peale karude ja erisuguste põtrade nägime me veel piisionikarju, Stone lambaid, hirvi ja kitselisi ning muidugi jäid paljud imetajad maanteelt ka nägemata. 
Pühvlikari
Stone sheep/lammas
Kurvastusega peab möönma, et peale "Serengetit" muutus tee Edmontoni surmigavaks. Peatus sai tehtud veel vaid Grande Prairie linnakeses, kuna tegu oli Kanada päevaga ja seal pidi toimuma selle auks paraad. Kallel oli peatumiseks muidugi ka teine põhjus - nimelt samal ajal toimus jalgpalli finaalmäng! Meil vedas väga kohavalikuga, kuna suutsime auto parkida täpselt linna ainukese spordibaari kõrvale, mille eest möödus ka paraad. Mõlemad olime rahul.

Praeguseks oleme jõudnud tagasi Edmontoni, et hakata uuesti tegelema tööotsingutega. Eks see 2,5 kuud reisimist on rahakotile oma jälje jätnud ja kui me soovime ka näha Kanada keskosa või palju kiidetud idaosa, tuleb normaalse inimese kombel veidi paigal püsida ja teenida. Edmontonis oli mõnus kohtuda vanade tuttavatega ja koos vaadata ilutulestikku, mis samuti Kanada päeva tõttu rahva meeleheaks sillalt taevasse paugutati.

2 kommentaari:

priit ütles ...

Väga inspireerivad seiklused, tuli koheselt reisi-isu peale :)

Miks just tagasi Edmontoni otsustasite minna?
Ja kas USAs ringi seiklemiseks viisat polnudki tarvis?

Igatahes edu tööotsingutel!

Ele ütles ...

Meil olid Edmontonis vanad tuttavad Go-backpackers'ist ees ja mingid kontaktid ka, kust võiks tööotsimist alustada. Calgary's oleks pidanud nullist alustama.

Eestlastel USAsse minekuks viisat vaja pole, kui on see kõige uuem elektrooniline pass (http://www.carlsonwagonlit.ee/et/countries/ee/arireisid/reisiteenused/lennupiletid/esta-apis-sfpd-pagas.html).

Tuleb vaid täita internetis avaldus https://esta.cbp.dhs.gov/esta/ ja maksta 14 USD. Printisime selle lehe välja ka, kuid piiril ei tahtnud keegi seda näha. Seal tuli uuesti maksta midagi $7 ringis ja täita väike deklaratsiooni paberike. Oligi kõik. :)