Kohalikud söögid ja suveniirid

Öö läbi ei saanud ma end keerata, vaid pidin magama vaid kõhuli. Snorgeldades olin suutnud terve oma selja ja tagumiku ära põletada ning nüüd lunisin Kalle käest seda tema kallist kreemi. Tansaaniasse minnes pean nüüdsest kohustuslikuks korraliku päiksekreemi ja päiksepõletuse vastase kreemi kaasavõtmist!

Päeval soetasime veel mõningaid suveniire, mida kodustele kaasa tahtsime võtta ja loomulikult sai üht-teist ostetud ka endale. Mulle väga meeldisid sealsed suveniirid, sest miski ei olnud tulnud tehasest, vaid kõik asjad olid käsitööna valmistatud. Palju oli taaskasutust – ägedatest suhkrukottidest õlakotid, rattakummidest plätud – kuid paljusid asju tegid müüjad ka kohapeal vastavalt ostja soovile. Näiteks pärlitest käevõru sain ise valida, mis värvi pärleid soovisin ja vähem kui 5 minutiga oli see valmis! Mu suureks lemmikuks osutus köitest punutud käekott, nahast õlarihmaga ning mahagoni puidust salati tõstmise nõud.

Nälja kustutamiseks võtsime missiooniks üles leida Lukmaani söögikoht, mida autojuht meile soovitanud oli. Kuna silte siin väga ei harrastata, siis läks meil pisut aega, kuid ikkagi leidsime. Tuli välja, et olime seal juba varemgi istunud, kuid ainult kokteilidega piirdunud. Söögi valik, teenindus ja kvaliteet olid väga head ning meie mõistes olid seal ka head hinnad. Rahvast oli küll ka palju, kuid eks nendes söögikohtades ongi palju rahvast, kus on ka väärt söögid.

Õhtul leidsime endas parasjagu energiat, et ära proovida ka kohalik õllebaar, kus Kalle plaanis Liverpooli mängu vaadata. Kohaliku kuumuse tõttu kulus see energia aga kohe baari jõudes kuhugi ära. Keha oli kurnatud päiksepõletustest ning alkoholi juures tundus, et viimnegi veetilk kaob kehast. Aga ometi oli tore kohalikke õllesorte proovida ning õhtusest pubi-meeleolust osa saada.