Snorgeldamine Mnemba saare juures

Päev sai alustatud meie lemmikkohvikus Stone Town Cafe ja pärast snorgeldamisvarustuse saamist rannas asuvast veoauto kastist, alustasime sõitu Muyuni randa ühe mugavama ja korralikuma autoga, mida siiani transpordina kasutanud olime. Juht oli väga tore, viisakas ja intelligentne mees. Kallele muidugi meeldis, et ta oli jalkafänn, kelle lemmikklubiks oli Liverpool ja teadis isegi Ragnar Klavanit! Mees, kindlustasid sellega endale korraliku tipi!

Rannalt viis meid erapaat Mnemba saare lähedal asuvate korallide juurde. Saar ise pidi olema eravalduses, ning saarele maabuda ei tohtinud. Trahv pidi olema 1000$. Kohale jõudes hüppasime paadilt otse vette ning alustasime snorgeldamisega. Peab tunnistama, et rahvast oli palju, isegi liiga palju, sest korallidega kaetud ala ei olnud vist väga suur. Muidu oli kõik ilus ja värvilisi kalu oli ikka hulgi. Eriti palju oli kollaste kalade parvesid ning piklikuid vorstilattide laadseid kalasid. Kurb oli, et varustus ei olnud kõige parem, nagu ikka kipub nende laenutatud asjadega olema. Vesi kippus maski tulema, mask läks uduseks jne. Austraalias reisides ostsime me oma isikliku maski, mistõttu ei juhtunud seda kordagi, et kogemust oleks rikkunud kulunud ja mittesobiv varustus. Paati tagasi jõudes ootas meid suur vaagen värskete puuviljadega. Ujumine teeb alati väga näljaseks, mistõttu oli see suurepärane üllatus. Peale söömist ootas meid aga uus üllatus, kui paadimees küsis, kas tahame tagasi minna või tahate veel ühte kohta proovida. Meil läksid kohe silmad suureks, olime kuulnud, et mitmes eri kohas käies on tripi maksumus kohe kallim. Muidugi olime nõus uut kohta proovima. Ta sõitis massidest eemale, kuhugi kus oli vaid ainult üks teine paat veel, kuid pisut suuremad lained, ning ütles, et siin on teistsugusemad korallid. Tõsi see oli! Uue koha kogemus oli isegi parem meie jaoks, kuna esimeses kohas tundsin tihti, et tihe rahvamass häiris rahulikku nautlemist. Korallid ei olnud küll nii värvilised, kuid moodustasid väga põnevaid ümaraid mägesid ja kooslusi.

Tagasiteel oli autojuht nõus meid viima ka ühte vürtsifarmi. Ta tegi meile erandi, öeldes, et me kellelegi ei mainiks, sest tegelikult on vürtsifarmi külastamise tuurid lisatasu eest. Meile sobis. Kulutasime kogu oma kaasasoleva sula ära erinevatele vürtsidele. Peab tunnistama, et tegelikult tundus mulle, et saime seal pisut lakki – vürtsifarmides on hinnad turistide jaoks väga kõrgeks aetud. Küsisime küll alla ja saime ka, kuid ikkagi oli pisut kallid hinnad. Pärast tagasi linna jõudes pidime kohe uue ATM masina leidma ja rahatagavarusid täiendama.

Õhtu möödus taaskord Sansibari pitsat süües ning värsket suhkruroo mahla juures.