Prison Island'i külastamine ja Galapagose kilpkonnad

Varahommik algas traditsiooniliselt Stone Town kohviku vürtsiste avokaadokreemiste röstsaiadega ja omletiga ning õigeks ajaks rihtisime end taaskord Rafiki Tours’i kontori juurde.

Meie üllatuseks oli kontor suletud ning ei hingelistki paistnud meid kuskil ootamas. Juba lendasid mu mõtteis kurjemat laadi sajatused beibest moslemineiu suunas. Midagi oli ta sassi ajanud, meile vale infot jaganud või siis info ütlemata jätnud. Eelmine kord viis ta meid enne snorgeldama minekut randa varustuse järgi, seega lootsime ka seekord ise rannast sama mehe leida, et äkki lisainfot saada. Niisama kinnise ukse taga passimine ei tundunud kuidagi mõistlik. Õnneks kohtusimegi sama inimesega ning kurtsime talle oma mure ära. Ta vaid vangutas pead, küsis, kas see beibest moslemineiu ajas teiega asju ja saades meilt jaatava vastuse sajatas temagi teda paar korda. Ütles, et nii udu inimest ei ole tema varem kohanud.

Lõpuks saime oma väikse kaluripaadi peale, mis meid koos viie teise välismaalasega kuulsale Vanglasaarele viis. Esialgu ei oodanud ma saarekülastusega mingit suurt vau efekti saada. Tundus nii tüüpiline turistilõks olevat. Kuid kohale jõudes ja neid ilmatusuuri kilpkonnasid nähes, keda tohtis isegi paitada ning sööta, olin palju rohkem vaimustunud, kui arvasin. Kilpkonnad on nimelt pärit kingitusena Scheichellidelt ning tegu on maailma kõige suuremate merekilpkonnadega Aldabra atollilt. Need on samad kilpkonnad, keda võib kohata Galapagose saartel. Valglasaarel asuvas kasvanduses näeb lisaks täiskasvanud "kilpsidele" ka imepisikesi äsja koorunud beebikilpkonni. Nii nagu reklaamlehtedel, et kilpkonnad jalutavad mööda rannaliiva, ikka ei ole. Tegemist on neile mõeldud piiratud alaga, kus on puude vari ja kus nende eest hoolitsetakse.

Vanglakompleks on iseenesest päris põnev ehitis, kuid seal pikalt midagi teha pole. Naersime Kallega, et Tallinna Patareivangla süngust ei olnud selle hoone juures grammigi. Pigem meenutas super luksusliku asukohaga uhke elumaja varemeid.

Lisaks sai saare juures snorgeldada, kuid peab tunnistama, et Mnemba saare juures oli veealune elu kõvasti parem. Snorklimask oli veel hullem, kui eelmine kord ja meri kiskus väga tuuliseks. Hiljem õhtul keris suisa tormiks ning kui istusime taas seltskonnamelu keskel mereäärsel promenaadil Forodhani pargis, hakkas taevast sähvima vingeid elektrinooli ning kärgatused kõmisesid üle terve linna. Vihmahooaeg pressis end üha peale ning meil oli hea meel, et järgmiseks päevaks said praamipiletid tagasi maismaale ostetud.