Teades, et see saab olema me viimane võimalus, tõusime uuesti hommikul kukelauluga ja läksime randa päiksetõusu nautima. Seekord jõudsime õigel ajal ja see vaatepilt, mis meile avanes, ei unune küll vist kunagi.
Kohalikud naised
tegelesid meriheinaga, mehed liikusid kalapaatidega merele… Krabid koristasid
oma urge ning viskasid liigset liiva välja. Enamus kohalikke tõttas kuhugi
tööle hotelli või kohvikusse ja üksikud varajased turistid tegid hommikusörki.
Liikudes rannast tagasi Mau maja juurde, hakkas meie üllatuseks äkiliselt paduvihma sadama. Olime näinud väikest tibutamist siis kui me Tansaaniasse saabusime - esimesel ööl, ja korra ka Safari reisil ööbides, kuid sellist hullu paduvihma ei olnud siin kogu nende nädalate jooksul kordagi tulnud. Algamas oli vihmahooaeg ning me saime üha enam aru, kui hästi me oma reisi olime ajastanud. Nädal või kaks hiljem oleksid ilmad hoopis teised olnud.
Mau pakkus meile
välja, et viib meid ise autoga Stone Towni. Soome vanamees pidi jõudma
lennukile, et tagasi koju sõita ning siis oli meid juba terve autotäis. Suur
oli me üllatus, kui autosse lisandusid ka veel soomlase kohalik „pruta“ ning
Mau kokast sõber Suley. Ilmselgelt oli meid üks liiast ning pidime tagaistmel
üksteise kukil istuma. Meenutades, kui tihti me kohtasime teel
politseipatrulle, ei tundunud see mulle väga hea mõte, kuid noh, mina ei olnud
autojuht.
Poolel teel kivilinna pidas politsei meid loomulikult kinni ja ootasime huviga, mis edasi saab. Mau pidi maksma trahvi. Kui aga kuulsime, kui väike see trahv oli, saime aru, miks ta seda nii lõdvalt võttis. Siinsed trahvid pididki väga väiksed olema, mistõttu ei kardeta väga liiklusreegleid rikkuda.
Meie päevane
eesmärk oli broneerida endale snorgeldamise reis Mnemba saare juures ja
võimalusel ära käia ka kuulsal Prison Islandil (vanglasaarel). Saime kaks koos
kombo diili 135$ (+ krediitkaardi teenustasu 6$). Tegemist oli Rafiki
tuuripakkujaga, kelle esindajaks oli moslemist naisterahvas. Elus esimest korda
kohtusime tõelise beibest mosleminaisega. See väljendus esiteks ta
asjatundmatusest (iga liigutus ja vastus tuli kooskõlastada teiste
töötajatega), küüned pikad ja värvitud, meik, võltsripsmed ja pilvepealne olek
vaid suurendasid meie eelarvamust tema suhtes. Pisut jäi ebaselgeks, kui
usaldusväärne ta info on. Igal juhul sai kokku lepitud, et järgmisel hommikul
korjab autojuht meid kontori eest peale.
Järgmine soov oli üles leida mingi kliinik, kust Kalle saaks oma põlenud jalgadele leevendust, sest need hakkasid nüüd juba ohtlikult lillakaks-siniseks tõmbuma. Apteekrist arst kirjutas Kallele tugeva põletusvastase salvi välja, mis maksis umbes 20$. Kahtlane, kas oleksime seda ostnud, kui meil kindlustust poleks olnud. Aga õnneks toimis salv igati hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar