Antud info on 2008/2009 aasta kohta, kui meie olime Austraalias. Ostsime auto kohe reisi alguses Sydneyst. Otsisime lihtsalt kuulutusi erinevatest hostelitest Kings Crossi piirkonnast, mida oli päris palju. Helistasime numbrid läbi ja leidsime endale sobiva variandi – Holden Commodor, üdini Austraalia auto, mistõttu on sellega lihtne kohalike südant võita (hea vastupidav ka! Euroopas tuntud kui Opel). Umbes 16 a. vana ja vähemalt 2 korda ringi Austraaliale peale teinud.
Müüjateks olid inglased, kes soovisid auto eest 2900.- dollarit. Kuigi me ei teadnud autodest midagi, tegime hästi vinguvad näod ette ja iga veidigi kahtlase asja peale olime maru pettunud ja küsisime hinda alla. Lõpuks saime auto kätte 2000.- dollariga koos kogu seal sees olnud kraamiga.
Auto oli registreeritud WA osariigis (Western Australia). Muudest osariikidest autot ostes kehtivad teised reeglid. NSW osariigi kohta on juttu sellel lehel:
http://www.austraalia.info/elu/oma-auto
Tuli välja, et WA osariik on suhtleiselt ainulaadse auto-ostu süsteemiga. Autol dokumente pole, ostmiseks tuleb täita vaid üks ankeet. Seal ankeedis on vajalik kindlasti märkida üks kohalik aadress, kuhu saadetakse vastus. Ankeet tuleb kirjaga saata WA autoregistrisse. Ja see ongi põhimõtteliselt kogu paberimajandus!!! Süsteemi suur boonus on see, et pärast saab auto maha müüa samuti ükskõik, millises osariigis, kuna ei pea autoregistrisse isiklikult kohale minema. Mida võiks meeles pidada, kui on soov pärast ikka auto edasi maha müüa, on see, et olles oma läbisõidul WA osariigis, võiks küsida ajalehe-putkast või postimajast üks auto-müügi tühi ankeet, ja see siis ilusti reisi lõpuni alles hoida.
Roheline kaart e Rego kehtis meil veel päris pikalt pärast autoostu. Kui see lõpuks aegus, tuli helistada mingile numbrile, anda seal oma pangakaardi andmed ja maksta selle eest. Kui palju, enam ei mäleta.
Niipalju, kui meie teada saime, on WA ainus osariik, kus ei nõuta auto ülevaatust. Seetõttu on suht suur vabadus sõita ringi teistes osariikides ilma kartuseta, et keegi su auto kohta midagi kobiseb. Ettevaatlik tasub olla WA osariigis endas ringi sõites, kuna kui keegi ametnikest näeb väga romu autot tänaval parkimas, võivad nad sulle panna mingi paberilehe autole, et pead läbivaatusele minema. Tihtilugu kohalikud aga ostavad poest lihtsalt spreivärvi, kui auto ilmutab roostemärke ja värvivad sellega need kohad üle.
Meie auto läks tegelikult katki juba teisel-kolmandal päeval pärast autoostu, kui sõitsime Sydneyst Sinimägedesse. Asi oli roolivõimu voolikus, mille tellisime uue ning üritasime ise vahetada (kohalikud elanikud olid ka väga abiks, tasub olla julge ja küsida inimestelt abi). Katki läks ka meie spidomeeter, kuid sellest oli meil ükskõik. (Sellest järeldus – hea oleks alguses autot proovida linnas või teha päeva-kahene tiir linnast välja ning tagasi). Rohkem vigastusi autol ei olnud kuni reisi lõpuni.
Samal päeval, kui autot müüsime Sydneys, aasta hiljem, läks katki veel ka bensiinipump, mille lasime paranduses korda teha ning siis müüsime auto maha teistele backpackersitele paari päevaga 2800.- dollariga! Panime hinna 2900.- dollarit ja lasime hinnast veidi alla. Müümiseks printisime välja kuulutuse ja jagasime seda erinevatesse hostelitesse.
Ilma autota ei oleks ma meie reisi ette kujutanud. Austraalia parim osa oli selle võrratu loodus. Samuti hoidsime väga palju kokku autos ööbides. Soovitan igal juhul mõelda autoostule. Võibolla oleks parem olnud vaid 4WD auto, sest mõned ilusad loodusrajad Lääne- ja Põhja-Austraalias on mõeldud ainult neljaveolistele. Ühe 4WD raja sõitsime siiski läbi ka oma Holden Commodore’ga (väga seda järgi teha ei soovita), ning terve selle tee peale tuli lisaks 4WD autodele meile vastu vaid üksainus teine mitte-neliveoga auto – samuti Holden Commodore. Ainus koht, kuhu oma autoga ei julgenud igaks juhuks minna, oli Austraalia keskele punase kalju Uluru juurde. Sinnaminekuks leidsime Adelaide'st hostelist kaks sakslast, kes pakkusid küüti oma minibussis ning tagasi tulime rongiga. Auto jätsime seniks Adelaide’i äärelinna, kus parkimine oli tasuta. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud selle reisi ka ikkagi oma autoga ka ära teha. Teed olid väga korralikud, teisi autosid ka liikus päris ok tihedusega. Ainult lisabensiinipaak oleks kindlasti vaja olnud kaasa võtta. Me ei julgenud seda teha enda autoga sellepärast, et kui midagi autoga oleks juhtunud (ülekuumenemine ka tavaline seal), on autole äraveo tellimine väga kallis.
Üks soovitus veel auto ostjatele: sisenedes autoga Melbourne'i peab maksma maksu. Hea oleks see enne internetis ära teha. Meie seda ei teadnud alguses, sõitsime linna ilma seda maksmata. Samas ei juhtu ka vist väga midagi, kui seda ei maksa, aga igaks juhuks. Maks polnud suur, mõned dollarid. Kui mõnel kiirteel tekib samuti segadus kiirtee maksupunktides (enamasti Sydney, Brisbane ja Melbourne’i lähedal), saab ka seda hiljem tagantjärgi internetis maksta, kui tead maantee numbrit (vist oli kolme päeva ulatuses, ilma, et trahvi saaks).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar