Eelmiste blogipostituste lõpus soovitas Täll proovida meil kindlasti ka VEGEMITE’t. Meie, võttes arvesse Tälli ülimat heasoovlikkust, ostsime juba samal päeval endale purgikese selle väärt kraamiga. Õhtul seda alguses vaid väikese saia osa peale määrides ja seda maitstes, avastasin oma ammuse väga hea sõbra seniavastamata julmuse. Kui aga selle vähese määrde terve saiaviilu peale laiali jaotasin, nii et vaevu näha oli, et üldse seda määritud oleks, oli saiaviil isegi juba talutavaks muutunud. Seega: „Thanks a lot, mate!“
Ühel hommikul köögis hommikusööki valmistades jäin ma veidi tänu Elele, veidi loomulikult ka tänu endale täbarasse olukorda. Nimelt pani Ele saiaviilud rösterisse, seejärel aga läks ise WC-sse, jättes mind röstereid valvama. Kuna mina polnud selle ühe konkreetse veidi vanamoodsama rösteriga eelnevalt kokku puutunud, siis seisin seal rösteri kõrval ja vaatasin aeg-ajalt, et kas saiad hakkavad juba pruunistuma, kuni üks hostelikaaslane sõbralikult mulle ütles: „Hey, buddy! I have a little advice for you. The toaster would work better if you turn it on;)“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar