„Kui kõht on tühi, tuleb ikka kindla peale välja minna“

Jõime rahulikult meie jaoks äsjaavastatud trepil veini ja sõime pitsat alkoholitarbimist keelava sildi all, kui samast trepist sammus alla veidi räsitud ilmel ligi 40-aastane daam, kes küsis, et kas me ikka teame, kus me oleme. Meie hämmastunud silmi nähes väitis ta, et paikneme heroiini süstivate narkarite trepil, mida kinnitas ka samal hetkel trepist üles läinud ülikonnas mees. Tänasime lahkelt kena „neidu“ ning jõime/sõime edasi. Millegipärast tuleb selle peale meelde kohe sketš Kreisiraadiost: „Kõndisin rahulikult tänaval... ja kell läks katki!“

Kui narkotrepilt tagasi „koju“ jõudsime, mõtlesime, et oleks viimane aeg KODUst kaasavõetud vesipiip välja võtta. Kui mõtlesime, et see võiks mõjuda meie toakaaslaste seas trumpässana, siis tegelikult oli tegemist hoopis jokkeriga ja kõik ülejäänud loobusid oma kaartidest ja läksid meie mänguga kaasa. Ricardo küsis isegi, et palju ta maksma peab, et saaks meiega seda mõnu jagada. Kavalate äriinimestena lasime kõigil esimesel korral ikka piipu tasuta proovida. Selleks ajaks kui kõik teised hakkasid välja minema, olime meie aga liialt väsinud ning jäime pigem puhkama.

HALLOWEEN!!!
Kõrvitsapüha hommikuks oli meil mõlemal pea parajalt kõrvitsaseemneid täis ning intensiivne mõttetegu oleks olnud ilmselge liialdus. Seega möödus halloween meie jaoks ülimalt rahulikult, erinevalt vist kõikidest teistest Sydney kodanikest, kelledest me ikka väga paljusid nägime üles- või alariietatuna Kuningate Ristteel jalutades. Kuulnud räägitavat, et kõige populaarsem kostüüm pidavat olema Jokeri oma, siis võime kinnitada, et seda liialt just ei täheldanud. Tundub, et siinses kultuuris on see püha ikka väga au sees.

Ühel heal päeval leidis aset telefonivestlus, mida üldjuhul kohtab ainult halbades komöödiaseriaalides (mida ma „Hostelist“ kindlasti teha ei taha) ja seda kuuldes mõtled, et sellised kõned ei saa lihtsalt reaalselt olemas olla, aga näed Boomerang Backpackers hostelitoas nr 15 on kõik võimalik. Igaks juhuks peame märkima, et me kuulsime vestlusest loomulikult ainult toakaaslase Steffi poolset kõnet, mille ka kohe Teieni toon. Ülejäänu peate ise juurde mõtlema. Seda vestlust saatis muidugi Ele pidev naer, mis oli minu kui kombeka noormehe arvates ääääärmiselt ebaviisakas. (vahem2rkus: ja-jah, ise itsitas ka kaasa! Kalle jutt on nagu hülge loba ;) )

Steffi (nimi muudetud):
„Hi! How are you???“ (paus)
„Oh, I feel very sick...“ ... (paus)
„Fit? Noo, not fit, sick. I feel very sick!“ ... (paus)
„I’m in the hostel at the moment“ ... (paus)
„Noo, I’m not in the hospital, in the hostel“

Vahepeal oleme jõudnud juba ka Sydney Toweri vaateplatvormile, mis on Sydney kõige kõrgem ehitis ja kust avanes õhtuhämaruses vägagi suurepärane vaade tuledes suurlinnale 360 kraadi ulatuses. Kahjuks pildid seda vaadet täies mahus kindlasti edasi ei anna, aga midagi ehk ikka. Kuigi meil oli juba eelnevalt pilet lunastatud, siis seda ei küsinud meie käest keegi ning kavatseme kindlasti ka päevavalges tagasi jõuda. Oleme ka kõigile teistele siinsetele tuttavatele reklaaminud, et torni saab tasuta. :P

Pärast üht täiesti unetut ööd nägime sadamas ringi tuiates, kuidas Viplalast tuntud tinistajad mööda Harbour Bridge’i usinalt ringi sebisid, seega nagu aru võite saada, siis on meil elu siin nagu muinasjutus.