Põhjarindel muutusteta

Kelleni uudis veel jõudnud pole, siis Kalle sõidutati juba pühapäeval (26. veebruar) õnneks tagasi samasse puurtorni laagrisse Rig no. 5. See on väga hea eelkõige sellepärast, et nafta puurimise hooaeg lõpeb juba märtsi lõpus ära ja loodetavasti saab ta ühe täis 24 tööpäevase tsükli. Vähemalt on töö tuttav ning sõbrad ees ootamas.

Nagu juba eelmises postituses mainitud sai, töötas ta need vahepealsed päevad Ponokas laos, põhitööks autode pesemine survepesuriga! Osad ta kommentaarid oma töö kohta olid päris naljakad, mistõttu jagan neid teiega:

„Mul käsi suriseb sellest, et terve päeva seda survepesurit olen käes hoidnud. Kõik töötajad toovad juba oma isiklikke autosid ka mulle pesta ja siis, kui autod pestud, saan vahelduseks ka põrandaid selle sama masinaga pesta. Üsna nüri aga tulus töö ($20/h).

Üks töökaaslane kutsub mind siin mister Estoniaks! :D Ei tea, kas ta on mu ilust nii lummatud või proovib lihtsalt meeles hoida, et kust ma pärit olen. Ülemus kutsub mind aga bossiks. Tema auto tegin ma eriti hästi puhtaks nii seest kui väljast, nii et ta on hetkel minuga väga rahul!

Pidin Ponokas ka esimest korda lund koristama Kanada pinnal. See oli päris naljakas, kuna osa sellest koristasin oma lemmiktööriista survepesuriga, seda tänu sellele, et lume all oli suur õliplekk. Mulle loogilisem oleks olnud labidaga kõigepealt lumi ära visata ja siis survepesuriga plekk maha pesta aga ülemus ütles, et ma kõik selle lihtsalt pesuriga teeks.

Lõpuks sai töö laos otsa, kuna nad ei suutnud mulle lihtsalt enam ülesandeid välja mõelda - kõik asjad on juba puhtad.“

Puurtornis pandi Kalle seekord aga hoopis öisesse vahetusse. Võibolla näeb ta siis lõpuks ka virmalisi või karusid. Lugesin hiljuti kohalikust lehest, et üha rohkem karusid on kinni püütud naftakompaniide laagritest. Iseenesest päris õudne, kuigi metsikut karu tahaks näha küll.

Edasi aga veel elust naftapuurtorni laagris:

„Tagantjärele mõeldes olid need esimesed 5 tööpäeva nagu interaktiivne giidiga tuur nafta puurtornide ellu ja töösse. Sain teada kuidas puuritakse, võetakse maapinnaproove, liigutatakse puurtorni jne. ja seda kõike kusjuures selliselt, et ise ei pea midagi maksma, vaid makstakse päris hea tunnitasuga peale. Lisaks saab päris head trenni ka! Kusjuures, ma pole seda vist veel maininud, et need augud, mida puuritakse on siin umbes 500 meetri sügavused, mis on päris muljetavaldav nii väikse torni kohta.

Seekord tagasi puurtorni tulles oli esimene tööpäev ikka väga raske. Külma oli üle 20 kraadi kindlasti ja ka füüsiliselt oli päris kurnav. Nii väsinuna, nagu me kõik sellel hommikul olime, ei tohiks nii ohtlikule töökohale nagu puurtorn üldse tööle lasta... See oli päris masendav.

Kuna töötan nüüd öösel ja päeval magan, olen oma toa käepärastest vahenditest päris pimedaks suutnud teha, et ometigi ühtegi päikesekiirt selle 3 nädala jooksul ei näeks :D

Ma hästi veel ei kujuta ise ka ette, et kuidas lihased ja liigesed 24 päeva vastu peavad aga usun, et varsti harjuvad nad selle koormusega juba ära ja siis läheb kergemaks. Juba praegu on vahe päris märgatav, kuna neid asju mida alguses punnitasin kõigest jõust tõsta, tõstab praegu mingi probleemita.“

Üritasin Kallelt ka küsida, et kuidas see töö seal täpsemalt välja näeb. Ta mingi aeg kirjutas mudalekkest, mida nad koristasid. Minu aju suutis genereerida pildi tüüpidest, kes rehadega maapinda riisuvad. Miski nagu ei klappinud selles pildis. Õnneks sain temalt ka vastuse:

„Mudalekkega võitlemine käib siin nii, et kogu aeg on seal kohapeal ka üks suur imemisauto, mis saab toruga maast vett ja muda endasse imeda. Meie töö on siis labidate ja muude vahenditega muda talle ette sööta, samal ajal ka ise mudas sumbates. Selle suure lekke kohta, mis eelmine kord siin tekkis, pidime eile või üleeile veel raporti kirjutama igaüks, et mis ikkagi juhtus.

Päris naljakas on ka see, et siin on sellised väikesed ankeedid, mida saab vajadusel täita. Ühed on selle kohta, et kui näed kedagi oma töökaaslast midagi head tegemas, siis kirjutad sellest, et mida nägid ja mida talle selle peale ütlesid. Kõige lihtsam variant on, et nägid kedagi õiget tõstmistehnikat kasutamas ja ütlesi talle: „Hea töö!“ või midagi sellist. Teine ankeet on selle kohta, kui näed mingit ohtu, siis tuleb ka see dokumenteerida. Näiteks kui näed, et väljas on libe, siis kirjutad: „põrand oli libe, mina tubli kodanikuna märkasin seda ja panin saepuru sinna peale“. Ja siis väidetavalt antakse iga nädal parimale ohumärkajale väikene tugrik näiteks kinkekaardi näol. Siin paar tükki on enne võitnud bensiinikaardid ja nüüd täidab pea igaüks meist iga päev mõne ankeedi. Vahepeal peab neid ka kohustuslikus korras tegema, kui tuleb kõrgemalt käsk. Mina olengi neid ainult siis täitnud, sest see tundub tõesti veidi tobedana. Alguses arvasin, et neid täidetakse ainult siis, kui midagi tõsiselt ohtlikku märkad, kuid siis nägin ühte kirjutatud ankeeti, mis mingil määral puudutas ka mind ja arvasin, et nüüd on perses, tulevad mingid tõsised jutuajamised jne. Aga ei, siin pigem mõeldakse neid ohte välja hoopis.

Eile liigutasime jälle puurtorni, seekord umbes 10 kilomeetri kaugusele. Seega oli päris palju passimist, kuna ootasime millal veoautod kitsastel metsateedel selle maa suudavad läbida. Siin on umbes 15 veoauto jagu kraami, vist veidi rohkemgi, treilereid ja muud tavaari, see kuidas see liigutamine käib, on omaette vaatepilt muidugi. Uskumatu ikka kuidas need veoautod nii suuri laadungeid endale peale tõmbavad ja maha panevad! Kahju, et ma sellest videot ei saa teha... Aga jah -15 või -20ga väljas niisama passida paar-kolm tundi on ka omaette katsumus, kõik jäätub siin nii kiiresti ära ikka. Näiteks kui hingeõhk turvaprillidele satub ja nad uduseks lähevad, siis kümne sekundiga on prillid juba jääs.

Eile oli ühe luugi kett maasse kinni jäätunud ja kui veokas seda treilerit endale peale tõmbas, siis rebis selle luugi küljest ära lihtsalt, mille peale saime puurtorni juhatajalt päris korraliku sõimu. Ma igaks juhuks ei hakanud mainima, et nägin seda enne küll, aga ei uskunud, et see luuk sealt küljest selle peale kohe ära tuleb.“