Ootamatu tagasitulek

Vaade puurtornile catwalk'ilt

Siin puuraugul on meil tööd veel maksimaalselt 3ks ööpäevaks, pigem kahjuks 2ks. Puurtorni juhataja käskis meil hoogu maha võtta juba eile, tema palk ju oleneb ka sellest kaua me siin tööd teeme. Seega viimased 2 ööd on tõesti suht lebo olnud, puurija vaatab koerakuudis oma sülearvutist filme ja kedagi väga ei huvita, kui kiiresti asjad liiguvad. Pigem jah, huvitab, et asjad liiga kiiresti ei läheks..

Maksimaalne vanus, mida mulle seni siin pakutud on 22, miinimum 20, päris hästi säilinud! Ja kõik kellega vähegi pikemalt olen rääkinud, kiidavad mu inglise keelt ja uurivad, et kas Eestis räägime ikka omavahel ka vahel inglise keeles. Nad vist ei saa aru, et maailmas on riike, kus inglise keel polegi riigikeeleks:D

Siin on mul võib-olla 1-2 inimest, kellega võiks peale nafta puurtornis töötamise lõppu edasi suhelda. Üks tüüp on näiteks selline, kes teenib siin 4 kuuga raha kokku ja siis läheb 6-7 kuuks Aasiasse reisima selle raha eest. On nii juba viimased 4 aastat teinud ning plaanib ka sel aastal seda teha. Ta on päris kogukas tüüp, aga ma söön ikkagi temast rohkem! Nad vist võtavad siin seda väga hinge, et iga päev söön nad kõik üle. Neile ei mahu see lihtsalt pähe, et mingi väike eurooplane tuleb ja seda teeb. Mina ise pole söömist kunagi võistlusena võtnud, lihtsalt kõht on tühi olnud:)

Tööriietes

Vahepeal on mul siin küll totaalne madalseis tekkinud - käed valutavad, saapad hõõruvad tegelikult juba algusest peale. Õige number on küll, aga külje pealt on veidi kitsad ja hõõruvad ja kui iga päev natuke hõõruvad, siis lõpuks on päris kehva juba.. Nii et ega see päris meelakkumine siin ka pole mulle. Kuna tahan ehk järgmisel talvel siia tagasi tulla, siis peaksin ainult oma tugevaid külgi näitama. Täna puurija andis mõista küll, et mul järgmiseks hooajaks koht olemas.

Erakorraline töö-öö

Siin pole ühtegi teist välismaalast, vähemalt mulle pole ette sattunud. Tundub suht kohalike pärusmaa ikka, seega vedas mul eriti, et nad minuga ühendust võtsid. See autojuht, kes mu alguses siia tõi, ütles ka, et ta pole siin ühtegi eurooplast veel töötamas näinud, ilmselt käis see siis Treo Drilling’u kohta.

Ükspäev saime Suncor'lt kingituseks kõik nahast spordikotid. Väga äge ja korralik näeb välja. Saab kasutada ka seljakotina. Suncor'lt sellepärast, et Suncor tellib Treo Drilling’ult puurimisteenust.

Sellel samal päeval kukkusid metallreelingud alla ja ühe tüübi käsi jäi reelingute vahele. Ma seisin temast sel hetkel poole meetri kaugusel. Välja nägi küll nii nagu vähemalt mõned sõrmeluud oleks pidanud murduma... aga vist õnneks ei juhtunud midagi hullu, lihtsalt põrutus.

Lubatud rebasepilt

Minu jaoks üks häirivamaid asju selle naftatüüstuses töötamise juures, millega selle 3 nädala jooksul kokku puutusin oli, et kõik muutus mitte ainult päeva, vaid tunni ja minuti pealt. Näiteks pidin sel päeval kui lõpuks tegelikult Edmontoni tagasi tulin, minema ühte teise camp’i, kuid 10 minutit enne väljasõitu andis puurtorni juhataja mulle teada, et ikkagi mind pole sinna vaja. Väga tore oli loomulikult Elega taaskohtuda, aga ikkagi jäi see veidi kripeldama. Ja nagu teised vanemad olijad seal teadsid mulle rääkida, siis on see selles tööstuses väga tavaline, et kõik muutubki nii ruttu.

 

Niisiis, Kalle on tagasi Edmontonis! Mu rutiin sai purustatud juba esimese päevaga, kui ta saabus – võtsime hostelis kuupakkumisega eraldi toa, mis tähendab, et nüüd ei peagi igal hommikul enne tööle minekut vastuvõtulauas järgmise öö majutuse eest maksma.

Tegelikult peaks siia juurde käima veel umbes 15 veoauto jagu treilereid ja muud tavaari, aga viimasel õhtul tegime ühe erakorralise otse maast puurimise :)

Kuupakkumine on siin väga viisakas. Saad kolmandal korrusel kas jagada ühte tuba kahekesi, mille hinnaks on 750 dollarit kahepeale (hms, ainult 375.- näkku) või siis üksi, mis on aga palju kallim 625.-  On ka eraldi köök alalistele elukatele palju normaalsemate kööginõudega, kui need, mis esimese korruse köögist leiab.

See kuupakkumine on selline veidi salajane asi siin, millest kõigile kohe ei pasundata. Osad inimesed on elanud selles hostelis juba 8 kuud! Seega nad veidi valivad, kes kuupakkumist saab ja kes mitte. Kanadalastele pole see üldse lubatud, ning isegi iga öö eraldi võttes tohib hostelis kohalik elada maksimaalselt ühe kuu.

Kuupakkumisega kaasnes muidugi ka kohalik kolmanda korruse pere koos oma mõnu ja valuga. Kui väga erinevad inimesed ühe katuse all elama peavad, nagu siin on sakslased, iirlased, brasiillane ning austraallane, ja seda juba pikemat aega, tekib pingeid ka loomulikult. Ei tahaks küll rahvuste baasil liigitada, kuid sakslased nagu ikka on ülikorralikud ja brasiillane just mitte väga ning eks see kõik sealt alguse saanud ongi. Me õnneks saame praegu kõigiga hästi läbi ja loodame, et see nii ka jätkub.