Tavaline kontoritööelu

Nädal tööl on väga kiiresti läbi saanud. Mul on oma kontorituba, väike ja mõnus. Arvuti on ka, kuid see on nii aeglane, et ma kasutan siiski Kalle sülearvutit, mis ta mulle jättis. Tööle kõnnin hostelist alla 10 minuti, mis on lihtsalt võrratu kokkulangevus!

Minu kontorituba

Esmaspäev algas kohe korraliku tempoga ja sisseelamise aega nüüd küll ei antud. Kella 8ks tööle ja kell 10 algas juba intervjuu, mida pidin õnneks koos töökaaslase Markusega läbi viima. Sain teada, et mina pean tegema uuringu Köögiviljade tootmise väärtuste ahela kohta, keskendudes kapsa tootmisele. Lihtsamalt öeldes, pean uurima kõike kapsa kasvatamisest kuni selleni, kuidas ta tarbijani jõuab. Tuleb teha 3 intervjuud erinevate kapsa tootjatega ning lugeda palju sarnaseid teisi uurimustöid. Noh, ei tundugi nii väga hull... Uurimustöid on mulle iseenesest alati meeldinud teha. Ma muidugi ei tea palju ärimudelitest ja tootmisprotsessidest, kuid nüüdseks olen juba targemaks saanud ka selles valdkonnas.

Teine tööpäev ei olnud sugugi vähem tempokas – teatati, et tahetakse juba mustandit sellest köögiviljade projektist! :D Ma pidin pikali kukkuma! Teine päev tööl ja kolmandaks päevaks tuleb juba projekti mustand esitada! No tere tulemast, minu mõistus ütles, et see lihtsalt pole võimalik ja nad on tõsiselt nupust nikastada saanud. Rõhusin sellele, et kuna kolmest intervjuust ainult üks on tehtud, siis enamus asju ma lihtsalt teha EI SAA, näiteks analüüsi, kokkuvõtteid jne. Heal juhul veidi sissejuhatust ja üldisemat teksti ja üks intervjuu.

Igaljuhul, tegin tööl nii palju kui jõudsin ja ka hostelis kirjutasin nii palju kui sain. Järgmine päev mustandit esitades tundus see mulle küll väga mõtetu, kuid nad olid päris rahul – kuna see projekt on riigi poolt rahastatud ja tellitud ning meie firma on selle uuringuga nii palju viivitanud, vajasid nad midagi, et pikendust taotleda. Päris terve projekt tuleb esitada 2 nädala pärast.

Ülejäänud nädal oli veidi kergem. Tegime veel ühe intervjuu ja mulle tutvustati ka ühte teist projekti, kus tahtetakse mu abi (kaaliumi, sulfaatide ja kloriidide mõju taimedele vms). Kui juba selle köögiviljade projekti tähtaeg tundus mulle hirmuäratavalt lähedal, siis nojah, nüüd tuleb välja, et pean selle aja jooksul veel ka ühte teist projketi aitama teha. Õnneks mulle mu töö praegu päris meeldib, sest uusi teadmisi saab kuhjaga. Nii et olen meelestatud igati positiivselt ja loodan, et koos väikese inglise keele ülekontrollimise abiga mu kalli ja targema vanema õe poolt, saan kuidagi ikkagi hakkama.

Ok, lisaks tööle pean rääkima siinsest Tim Hortonsi hullusest. Tim Hortons on siinne kohalik VÄGA populaarne kohvi-tee-sõõrikute kiirtoidukett. Nagu Starbucks põhimõtteliselt, ainult Kanada omanikega. Kõik ostavad ainult Tim Hortonsi kohvi, sest see on kõige parem ja odavam. Meie kontor asub 6 korrusel ja esimesel korrusel on ka Tim Hortonsi kohvik-kett. Iga hommik, kui tööle lähen, on seal tohutu pikk saba. Esimene kord ma ehmatasin lausa ära ja ei saanud aru, mis toimub, et nii palju rahvast on. Kanadalaste järjekordade armastamisest ma olen juba rääkinud varasemas postituses, kuid see saba ületab kõik. Järjekorrad Tim Hortonsist ulatuvad pikalt nende kohvikust välja, meie maja fuajeeni ja siis veel otsapidi päris pikalt veel ka õue. Ma pean sellest mingi päev pilti tegema (kuigi ma ei tea, kuidas see pildile mahub). See ei ole lihtsalt võimalik, mis toimub!!! Ka kaks maja tänavalt edasi kõndides asub ka Starbucks ning see on peaaegu tühi. Tundub, nagu kanadalased tahaksid ka killukest Nõukogude aja kogemust oma ajalukku kirjutada. Ma usun, et kui neil oleksid samasugused mälestused järjekorras passimistest nagu eestlastel, oleks ka neil selline allergiline reaktsioon igasuguste järjekordade vastu nagu mul vähemalt on (ja olgem ausad, ma olin siis ikka väga noor, kui sai veidi järjekorras passitud). Noh, õnneks neist keegi oma kohvist ilma ei jää, nagu võis tihti juhtuda meie Nõukogude ajal.

Kass raamatupoes

Üks eriti lahe pood on siin Edmontonis veel. Tegemist tavalise raamatupoega ning kui ma aus olen, ei tea ma isegi poe nime, sest mu tähelepanu köidab alati üks valge-punase-kirju kass, kes akna taga istub ja välja vaatab! :D nii äge!

Tööelust veel veidi. Ma polnud terve nädala jooksul veel mingit lepingut allkirjastanud ning olin juba päris mures, kuni reedel tuli ülemus minuga sellel teemal rääkima. Ta ütles, et ma kirjutaksin ise INVOICE’i e arve, saadaksin talle ja et sekretär toob mulle tšeki selle nädala kohta. Veel ütles, et neil oleks mulle tööd pakkuda arvatavasti kuni märtsi lõpuni, mis sobiks mulle väga ideaalselt, sest siis peaks ka Kalle töö lõpetama.

Kui ta lahkus, asusin kohe "googeldama", et mis asi see "invoice" üldse on??? Suure suuga lubasin "jees-jees, no problem, sure!" Iseendal polnud aimugi, mida see kõik tähendas. Pärast hakkasin mõtlema, et arvatavasti ei teegi nad minuga mingit püsilepingut, vaid maksavad iga nädal justkui sisseostetud konsultatsiooniteenuse eest vms. Tundub, et see on päris hea mulle, sest tšekk oli 1100 dollarile ning niipalju, kui ma aru sain, et lähe sealt siis ju enam maksud maha! Kui sekretär mulle hiljem tšeki ulatas, pidin talle tunnistama, et see on esimene tšekk minu elus, mida käes hoian ning mul pole nõrka aimugi, kuidas sellega peaks edasi toimetama. Ta oli üli-hämmingus, ei osanud kohe midagi vastata. Ma kiiresti selgitasin siis, et Eestis ei ole tšekimajandus peaaegu üldse käibel, millepeale ta veidi rahunes ja mulle üht-teist seletas. Pean asja veel kuskilt täpsemalt uurima. Praegu tundub ikkagi segane see värk. Loodan, et ma ei pea Toronto Eesti Ühispanka selle tšekiga minema ja asja saab korda ajada ka pangaautomaadi kaudu nagu sekretär midagi seletas.

Õhtune 100th Avenüü

Sain teada ka, et meie firmas on lausa traditsioon reedel kella neljast koguneda koosolekutuppa ja õlut või veini juua!!! Kas pole tore traditsioon?!! Alkohol on muidugi firma poolt...

Õhtul sai siis veidi tähistatud minu esimest palgapäeva väikese piljardimänguga kohalikus pubis Black Sheep.