Esimesed virmalised ja „Pahamaa“

Auto sai magamistoaks ilusti korda sätitud – kaks tagumist istet tõstsime autosse ristipidi, seljatugedega akende vastu ning istumisalused omavahel kokku. Mahutsid ideaalselt nii, et keskele moodustus mugav voodialune. Austraalia sõbralt saime tasuta korraliku madratsi, mida tal enam vaja ei olnud, see sai istmetele paigutatud nii, et ühe otsa alla läksid kohvrid ka ja mõnus mugav voodi oligi valmis. Poest veel kiirelt mõned eriti olulised asjad nagu sülearvuti autolaadija, külmakast toidu jaoks ja üks väga paks ning suur autoatlas Canada Back Road Atlas (WalMart’i poest). Paak bensiini täis ja olimegi sõiduks valmis.

Meie magamistuba

Muidugi läks linnast väljasaamisele ja asjatamisele parajalt kaua aega, nii et lõpuks väga kaugele me omadega ei jõudnudki, kuid üht-teist nägime enne pimeduse saabumist siiski.

Me valisime kohe alguses kiirteele paralleelse tee, et rahulikult oma rütmis Kanada preeriamaastikuga tutvuda. Enamus läbitud maastikku oli kummaliselt tasane. Nagu liiga tasane, et tõsi olla! Kuldkollased põllud, helesinine taevas ja valged üksikud pilverüngad vaikselt edasi rühkimas. Kui tundus, et oleks aeg magamiskohta otsida, sõitsime kõrvalteelt veel väiksemale teisejärgulisele teele ning võimalusi ööseks tee äärde „parkida“ oleks jagunud piisavalt, kuid meil tekkis huvi ühe looduspargi vastu, kus tundus, et võiks olla mõnus öö veeta. Tegemist oli Dry Island Buffalo Jump nimelise pisikese looduskaitsealaga, mis kujutas endast 200 m vertikaalset langust, kus vanasti piisoneid karjakaupa surmati neid sellest järsust orust alla jooksma sundides.

Piison kaljuservalt alla hüppamas

Me ei oodanud midagi väga erilist, kui sinna suuna võtsime, kuid see oli väga lahe, mida nägime – tasane maapind läks äkiliselt üle sügavaks oruks justkui noaga lõigatult. Org ise oli täis kummalisi mäemügarikke ja kõige keskel voolas Reed Deer jõgi.  Teiselpool orgu jätkus ideaalselt sile maapind oma kollaste põldudega. See, mida nägime, oligi algus Pahast maast ehk badlands, nagu nad siin kutsuvad. „Paha“ seetõttu, et tegemist on juba jääajal tekkinud vulkaanilise tuha sisse uuristatud maastikuoruga, mis on kuiv nii taimedele kui inimestele sealt läbi reisimiseks.

Üllatusi jagus ka ööseks, kui juba tegelikult magama olime jäänud. Kella 12 ajal oli mul äratus pandud, et päeva viimane antibiootikumi tablett ära süüa, mistõttu ärkasin korra üles. Aknast välja vaadates, tundus, et taevas oli midagi veidrat. Äratasin Kalle ka üles ning läksime välja uudistama. Tegemist oli ehtsate virmalistega! Taevas oli selge ja tähti täis, põhjasuunas olid kõige eredamad toonid ning meie peade kohal veidi õrnem rohelus. Virmalised tantsisid päris korralikult ning jube ilus oli neid vaadata! Üritasime ka pilti teha, kuid selleks läks meil ikka aega, et pihta saada, mis funktsioone kaameral kasutada, ning siis ei olnud virmalised enam nii tugevad. Midagi saime pildi peale, eks teine kord juba teame paremini, kuidas õigeid pilte teha. Taevatants kestis veel pikalt edasi, kuid külm temperatuur ja uni ajasid meid peagi autosse tagasi.

Üks äbarik pilt virmalistest

Järgmine päev suutsime rohkem kui 4 tundi veeta Drumhelleri ehk Royal Tyrrell muuseumis. Tegemist on maailma suurima paleontoloogiat kajastava muuseumiga. Enamus fossiile oli kaevatud sellest samast Red Deer jõeoru looduspargist, kust pärinevad ka paljud maailma erinevates muuseumites asuvad dinosauruste skeletid. Pinnakihid selles orus on tekkinud ajavahemikus 67-75 miljonit aastat tagasi, mis pärast jääaega, kui Red Deer jõe org paljandus, muutusid nähtavaks. Harisime end teadmisega, mis dinosauruste põhiliike on olemas, kuidas neid üldse liigitati ja kes neist on suurimad, kes lihasööjad, kes lindude sarnased jne jne. Dinosauruste põhitüübid, mis jäid meelde olid türannosaurus, kamarasaurus, tseratopsiasaurus, stegosaurus, hadrosaurus ja nii mõnedki veel. Kuigi me pole Kallega just suured fosiilide fännid, oli muuseum igati põnev ja hästi üles ehitatud. Tasub kindlasti külastamist!

Üks väikseim türannosauruse täielik
skelett surmapoosis, kes siit Albertast leitud on

Dimetrodoniga tõtt vaatamas. Uskumatu elukas!

Tserotopsia e rohusööja sarveline

Mammut ja Kalle, juba veidi uuemast ajastust

Üks jõhkramaid ja suuremaid karnivoore
türannosaurus rex, koos herbivoori tserotopsia saurusega

Pahamaa on küll kuiv, kuid on teatud looma- ja taimeliike, kes seal ikkagi elavad. Nägime päris palju üliarmsaid Richardsoni maa-oravaid (Richardson's ground squirrel e gopher) ja ka muula kõrvadega kitsede (mule deer) väikseid karjakesi. Looduspargist väljas nägime isegi ühte antiloopi, kuigi neid pidi järgi olema selles pargis vaid 40 ringis. Kalle nägi ka poole meetri kaugusel pargi haruldast väikest tripimadu (garter snake), kelle hammustus ei tohiks inimesele ohtlikuks osutuda.

Mule deer ehk muulakõrvadega kitselised

Richardsoni maa-orav e gopher

Drumhelleri küla lähedal sai veel paaril vaateplatvormil käidud, hoodoosid lähemalt uuritud (seeni meenutavad kivivormid), Last Chance pubi külastatud ja ka Kanada kõige paremini säilinud vana söekaevandust Atlas Cole Mine pildistatud. Öö saabudes jõudsime peaaegu Dinosauruste pargini välja.

Hoodoo ja seeneline

Mägikrookused

Maailma suurim dinosaurus, 26.2 m kõrge Türannosaurus Rex

Last Chance Saloon ehk viimane
võimalus moosipurgist õlut juua

Atlase söekaevandus

Ainuke säilinud sellelaadne puusild Kanadas

Dinosauruste pargi puhul mõtlesime küll, et kas ongi mõtet enam sinna sõitma hakata, kuna Paha maad juba nägime küll Drumhelleri lähedal, kuid tegelikult on see Unesco kaitse all olev ala oma vaadetelt tsipa vägevam. Tuuri eest me maksma ei hakanud, vaid jalutasime paar tasuta jalgrada läbi (2. matkarada oli väga hea!).

Dinosaur Provincial Park

Kuul

Pigem Bahama kui Pahamaa

Teel Calgary’sse sai ka peatus tehtud Brooks akvedukti juures, mis osutus küll suht mõttetuks vaatamisväärsuseks.

Eriti äge kõikide nende kohtade puhul oli see, et kuna turismihooaeg pole veel alanud, siis jagasime kogu seda Pahamaad vaid mõne üksiku teise uudistajaga. Meie arvates polnud Pahamaa üldse paha!