Linnud, ärge minge! Nafta, nafta, nafta...

Nüüdseks tean juba, et Kallet siiski ei lennutatud Fort McMurray’st põhja, vaid ta hoopis sõitis autoga Fort McMurray’st lõunas asuvasse laagrisse koos ühe töökaaslasega, kes oli autojuht. Sõit sinna kestis kokku 6 tundi, hea vähemalt, et see läks tööpäevana kirja ja ta sai selle eest ka raha! Aga noh, eks see 6 tundi autos istumine pole ka lihtne töö! Õnneks olevat autojuht päris lahe mees olnud ja juttu jagus kogu teekonna jaoks.

Üks hea vahejuhtum olevat olnud ka seoses autojuhiga. Nimelt arvas autojuht veel 2-3 tunnise sõidu järel, mil nad olid kogu aeg rääkinud, et Kalle emakeel on inglise keel! Ja selleks ajaks ta teadis juba päris pikalt, et Kalle on eestlane! :D Kohe alguses kui Kallet rääkimas oli kuulnud, arvas ta, et Kalle on Ponokast, sellest samast väiksest linnakesest, kus Treo Drilling kompanii kontor asub. Ja kõige veidram on see, et autojuht  ise on eluaeg Kanadas elanud...

Edasi kirjutab juba kangelane Kalle ise. Tekst on veidi konarlik, kuna olen üritanud teha kokkuvõtte ta erinevatest e-mailidest, mis ta mulle nädala jooksul saatnud on.

„Hetkemuljed on ainult positiivsed, töö ei tundu nii raske nagu räägitakse ja töökaaslased tunduvad ka mõistlikud. Mu tööpäevad kestavad 12 tundi kella 7st hommikul kuni kella 7ni õhtul. Hea, et kohe alguses päevase vahetuse sain, kuna siin käib töö puurtornil 24 tundi ja öösel on teatavasti külmem ning päikest ei ole. Päevase vahetuse miinuseks on aga see, et muda sulab ja kõik kohad on jube mustad, mis tähendab mulle ka rohkem koristamist, kuigi samas see ongi kõige lihtsam töö, nii et tegelikult polegi nii hull:D Meie firma tegelikult otseselt ei kaevanda naftat vaid me võtame hoopis mudaproove, et teada saada kus naftat leidub. Seetõttu on mõned tööpäevad raskemad ja mõned kergemad, kuna vahepeal kolitakse puurtorniga teise kohta (umbes pool kilti mujale või nii).

Esimene tööpäev oli küll väsitav aga mitte midagi nii hullu nagu kõik need jutud, mida räägitakse. Kõige väsitavam oli ilmselt terve see aeg jalul olla, mis näitab ka kui raske see töö ise on. Aga jällegi oli see alles mu esimene täispikk tööpäev, võib-olla räägin hiljem juba teist juttu. Praegu tundub küll „leasehand'i“ amet kõige kergem olevat nendest siinsetest ametitest nii füüsiliselt kui ka vastutuse poole pealt.

Üks päev algas näiteks suure mudalekkega. Ma pole kunagi nii mudane ilmselt olnud! Ema võib sellele muidugi vastu vaielda:) igatahes võitlesime paar tundi sellega, aga peale seda oli väga rahulik. Kuulsin ka, et järgmised päevad on põhimõtteliselt ainult koristuspäevad, ehk siis puurimist ei toimu. Kui varem valmis saame, siis võime niisama passida päris hea tunnipalga eest.

Ja mu väga suureks üllatuseks on siinsed inimesed väga normaalsed ning pigem toetavad kui ülbed ja mõnitavad. Ühel õhtusöögil ütles üks neist mulle "good job today", mida ma 3 korda üle küsisin, kuna ei saanud aru. Näiteks pritsisin veel oma ülemuse mudaga kokku, mille peale ta ka midagi ei öelnud.

Külmast niipalju, et mõni päev oli veidi külmem, mõned miinuskraadid ehk, muidu oli päikese käes ikka üsna soe:) Need ülisoojad jakk ja püksid, mis ma ostsin, on küll siiani mõttetud olnud, võtavad vaid palju ruumi.

Pilte puurtornil muidu teha ei tohi, aga eks üritan salaja telefoniga midagi teha. Camp'ist võin küll teha ja ehk saan pildi ka siinsest peaaegu kodustatud rebasest. Terve päev olen värske ohu käes ja päikese käes, mis tähendab, et tulen päevitusega tagasi.“

Selles piirkonnas, kus Kalle viibib, peaks tegelikult juba päris hästi nägema Aurora Borealis’t ehk maakeeli virmalisi. Kalle oskas kosta selle peale vaid niipalju: „Kuna ma öösiti magan siis pole virmalisi näinud, aga meie autojuht ütles küll, et oli eile öösel näinud neid. Ehk peaks täna öösel korra välja minema vaatama, selleks peab vist piisavalt külm olema lihtsalt.“
 

Hiljuti kuulis Kalle ka sellisest plaanist, et peale 4-päevast puhkust võib tulla kuni 30 tööpäeva järjest (kuigi maksimum jarjestikuste tööpäevade arv pidi olema 24...). Kalle arvamus oli vaid, et see oleks rahalises mõttes super ja ta lihastele ka ilmselt hea trenn! Ta sai veel teada, et võib-olla ta ei lähegi samasse puurtorni tagasi. See olenevat sellest, kas see tüüp kelle asemel ta sinna saadeti, saab terveks ja kas ta tahab siia tagasi tulla või ei. Kallele öeldi küll, et kui ka samasse puurtorni ei saa, siis pannakse kuskile teisele puurtornile, aga praegu tal kahjuks tagasisõidu piletit ei ole. Töögraafiku info muutub neil mitte ainult igapäevaselt, vaid küsimus on lausa tundides. Ükskord öeldakse ühte ja juba tunni aja pärast on hoopis teine jutt ja teised plaanid.

Õnneks on Kalle enda seisukoht üpris positiivne ning ma usun, et peakski olema.

„Enne äraminekut kutsus Rig manager, ehk mu kõige suurem ülemus siin, mu õhtul veel enda juurde ja kiitis, et olen kõva töömees ja et ta annaks mulle kohe uue koha kui tal mõni koht vaba oleks. Ka puurija, kes oli nendest neljast kellega koos töötasin kõige kõrgemal kohal, rääkis mulle sama. See iseenesest ilmselt tõotab head, kui nemad minu eest kostavad siin firmas. Eelmised 2 „leasehand'i“ olid üks päeva ja teine poole päeva järel alla andnud ning lahkunud. Tundub, et siin on töö ka palju kergemaks läinud tänu allaandjatele“ :)

Praegu on Kalle tagasi Ponokas, Edmontoni lähedal. Esmaste juttude järgi siis 4 päeva. Lootsin, et ta saab tulla mind vaatama Edmontoni, kuid Ponokas pandi ta hoopis lattu tööle nendeks nn. vabadeks päevadeks. Hea, et see tähendab muidugi jälle tasuta hotellis elamist, kuid palk on veidi kehvem, kui puurtornil töötades.

Pildid tulevad hiljem.