neljapäev, 16. veebruar 2012

Pihtas! Põhjas!

Eelmisest postitusest on 4 päeva möödas, kuid tundub nagu oleks juhtumisi palju rohkem toimunud, kui nelja päeva sisse tegelikult mahuks.

Hostelis viibides oleme sõbraks saanud paljudega, kes siin pikemalt peatunud on. Eriti rohkelt oleme suhelnud ühe kanadalasega ja ühe inglasega, kes on juba vähemalt 2 aastat Kanadas Vancouver’is elanud. Graham ja Laurence. Toredad tüübid, kes vajavad ka hädasti tööd.
Edmontoni kunstimuuseum
Laurence’iga juhtus nädalavahetusel veider lugu. Nii nagu meiegi oli ta saatnud oma CV-sid erinevatesse naftafirmadesse ning paar päeva hiljem üritas kõik läbi helistada. Siin Edmontonis on päris huvitav süsteem riigi poolt loodud – kohe kesklinnas asub Alberta Works kontor/tööotsimise büroo, mis on valitsuse poolt tasustatud, et inimestel oleks lihtsam tööd leida ja seda võimalikult odavalt teha. Seal büroos saab tasuta printida, faksida, kopeerida ja helistada. Ning loomulikult saab ka tasuta nõu ja abi töö leidmise osas. Huvitav on veel fakt, et ega keegi tegelikult seal väga ju kontrollida ei saa, mida sa täpselt paljundad või prindid, nii et jääb mulje nagu oleks see kõigile mõeldud tasuta „kontor“.

Laurence tegi oma kõned ka muidugi sealt ning ühest naftafirmast Advanced Drilling anti talle puurtorni juhataja number, öeldes, et ta võib proovida sinna helistada, kuna see juhataja otsib „lease hand’i“. Laurence helistaski talle ning sai vastuseks, et jah, kui oled valmis paari päeva pärast kohale sõitma, on töö sinu. Et aga naftafirmas töötada, on vaja väga korraliku varustust, mis läheb maksma parimal juhul 600 dollarit (7200 EEK)! Ta plaanis järgmine päev varustust ostma minna, kui sai uuesti kõne sellelt juhtatajalt, kes ütles, et nad ikkagi võtsid kellegi teise tööle. No, selles mõttes suur vedamine, et ta ei jõdnud varustust veel ära osta, kuid võib vaid ette kujutada ta pettumust. Kõige imelikum oli veel ka see, et ei see juhataja ega ka sekretär, kes juhataja numbri andis, ei olnud tegelikult Laurence’i CV-d näinudki!!! Keegi ei kontrollinud ta kursuste läbimise sertifikaate ega olnud teda näost näkku näinud. Väga veider. Kinnitab veelkord seda, et siin töö saamiseks, pead olema väga hea suhtleja ning kõik oleneb momendist – kas helistad õigel ajal, kas saadad CV õigel ajal ja kas oled valmis koheselt tööle asuma.

Meiegi oleme saatnud pea 10le erinevale firmale oma CV-d ning tegime ka kõnesid. Kõnede tegemise juures on see nõmedus, et enamasti päris inimesega rääkida ei saagi. Firmale helistades suunab sekretär su personalijuhataja telefonile, mis on aga peaaegu alati kinni ning sind suunatakse edasi automaatvastajale. Olen rohkem kui kindel, et keegi neid automaatvastaja kõnesid ei kuulagi.

Igaljuhul, eile varahommikul helises hoopis Kalle enda telefon ja talle helistati Treo Drilling naftafirmast. Teda kutsuti tegema PST (Petroleum Safety Training) kursust. Kohaks öeldi Ponoka linnake, mis asub 100 km Edmontonist lõunas ja kohale pidi jõudma järgmise päeva hommikul kella kaheksaks. Kalle muidugi, et ja-jaa, probleemi pole, ta tuleb kindlasti. Lugu nimelt veel ka selles, et naftafirmadesse kandideerides võtavad nad enamasti arvesse vaid neid resümeesid, kus on kirjas, et sul on oma isiklik transport e auto. Kuna meil seda praegu veel pole, siis luiskasime igas CV-s suure suuga, et meil on transport olemas.

Nüüd pidime välja mõtlema, kuidas hommikul vara Ponoka’sse jõuda. Kohalik Grayhound bussifirma sõidab sinna küll, kuid ajad olid ülimalt ebasoodsad – oli võimalus kas minna 12:45 ööbussile, mis jõuaks Ponoka’sse kell 2 läbi hommikul ning tagasi saamisega oleks olnud veel suurem jama – buss tuleks tagasi vaid kell 4 järgmisel hommikul. Pealegi asub Treo Drilling kontor, kuhu ta minema pidi, Ponoka linnast väljas. Jäi järgi veel kaks võimalust –taaskord rentida auto üheks päevaks (40 dollarit/480EEK laenutus pluss bensiin) või küsida Laurence’ilt, et kas ta laenaks oma autot. Viimane oli kehv variant just seetõttu, et Laurence oli suures masenduses oma eelmise päeva töökaotusest. Läksime ikkagi seda teed, et küsija suu pihta ei lööda ning pealegi tundus mõistlikum maksta kasvõi sama summa sõbrale kui et mõtetule autofirma kompaniile.  Meie õnneks oli ta nõus ja kuna tal muud midagi teha ei olnud, oli ta nõus sinna ka sõitma. Graham plaanis ka kaasa tulla.
Vaade meie hosteli lähedalt
Täna alustasimegi kella 6 ajal hommikul sõitu Ponoka’sse. Poolteist tundi sõitu ja viisimegi Kalle kohale. Laurence andis ise ka seal samas oma CV igaks juhuks sisse ja seejärel jätsime Kalle sinna testi tegema. Test pidi aega võtma terve päeva.

Meie idee oli samal ajal vaadata üle veel seal ümbruskonnas asuvad naftafirmad ja esitada neile CV-sid. Enne tuli teha aga peatus McDonald’sis, kuna kõhud olid tühjad. Ja sealt kõik hargnema hakkaski...  Laurence sai kõne sellelt jobult puurtorni juhatajalt, kes talle varem ära oli öelnud, et kui tal veel tööd pole, tulgu homseks Shaunavon’i linna (u 7 tundi sõitu) ja saab ikkagi seal tööd. Graham sai kõne ajutist tööd pakkuvalt Work Force kontorilt, et kui jõuab 10:30ks ehk pooleteist tunni jooksul West Edmonton Mall’i/Lääne Edmontoni ostukeskuse juurde, saab päevaks tööd. Kimasime tagasi Edmontoni ja jõudsime just õigeks ajaks, et Graham tööle saaks, me Laurence’iga aga poodlesime seal samas ostukeskuses talle töövarustust Mark’s nimelises tööriietepoes.

Uskumatu aga tõsi, tal tuligi arve midagi 600 dollariga. Inimesele, kellel ei ole absoluutselt raha, ning otsib paaniliselt tööd, on see ju tohutu summa, mida välja käia! Lisaks bensiin Shaunavon’i ja see pole veel kõik. Kuna tema töö ei saa olema camp’is/laagris, siis saab ta firmalt päevaraha, kuid selle päevaraha saab alles koos palgaga!!! Seega tema puhul nädal aega peab ta olema suuteline maksma kalli hotelli eest (seal odavaid hosteleid ei ole) ja ostma ka süüa. Kõlab õudusunenäona, kuid kui mäletate veel neid palganumbreid meie eelmisest postitusest, on see kõik loodetavasti seda väärt.

Ta pakkis hostelis oma asjad ja peale seda läksime Kallele järgi. Kohe otsa tuli uus pomm-uudis : Kalle saab ka tööd naftapuurtornis ja samuti alustab juba HOMME! Me olime juba juurelnud selle üle, et mis siis saab, kui nad tahavad, et Kalle kohe homme tööd alustaks. Meil ju ei olnud autot! Tavaliselt peab oma autoga ise camp’i sõitma ja ka camp’ist puurtorni sõitmiseks võib autot vaja minna. Olime isegi eelneval õhtul vaadanud juba auto-müügi kuulutusi ja kaks potensiaalset autot välja valinud, ometigi ei olnud me ju valmis ühe õhtuga autot ostma. Pealegi pole siin see auto-ostu süsteem nii lihtne kui Austraalias ning ühe õhtuga asju korda ajada ei oleks isegi võimalik. Nüüd, kui tuligi välja, et Kalle peab alustama juba järgmisel päeval, tundus see kõik suht võimatu olevat.

Kallet peale korjates, tuli välja, et tal on kohe eriti vedanud – ta saab tööd camp’is Fort McMurray’st põhjas, ning tal ei olegi autot vaja, kui ta järgmisel päeval samuti kella kaheksaks taaskord Treo Drilling kontorisse Ponoka’sse ise kohale tuleb. Soovi korral on tal võimalus viibida see üks öö Ponoka hotellis tasuta.

Kõik laabus nagu imeväel ja kõik toimus väga kiiresti. Tagantjärgi tundub kõik meeletu kokkulangevus olevat. Lahendus, mis välja mõtlesime, oli järgmine.

Sõit algas tagasi Edmontoni. Kalle pakkis hostelis asjad, kolmekesi koos läksime Laurence’i autoga lähedalasuvasse Mark’s poodi. Kalle ostis kõik vajalikud tööriided, mis kannataksid kuni -40 kraadist välitööd (kokku 750 dollarit e 9000EEK!!!!) ning mina kõndisin tagasi hostelisse, nemad kahekesi panid uuesti Ponoka poole ajama. Kokkulangevus seisneski selles, et Shaunavon, koht kuhu Laurence sõitma pidi, oli täpselt sama maanteed mööda pikalt edasi lõunasse, mille tee äärde jäi ka Ponoka linnake. Nii et Kalle jõudis ilusti hotelli, loodetavasti jõuab ta ka hommikul Treo Drilling kontorisse, mis asub paar kilomeetrit tema hotellist. Ta plaanis need paar kilomeetrit kõndida, ma ei kujuta ette, kuidas ta seda selle raske kotiga teha jõuab. Ponoka’st edasi ta arvatavasti lennutatakse Fort McMurray’st põhjapoole laagrisse. Ta töögraafik näeb ette 24 päeva tööd, ilma puhkepäevadeta ja siis nädal või kaks vaba. Arvatavasti pärast seda toimub naftafirmades ka kevadpaus, kus puurimist ei toimu, siis algab töö uuesti. Kui kogemus juba olemas on ning isu seal veel töötada, on kindlasti suured võimalused taaskord tööd saada. Ma ei oska öelda, kas tal seal ka internetiühendus on või telefoni levi, kuid eks ta räägib kõigest kogetust siis, kui põhjast tagasi on.

Mina jäin üksi hostelisse nukrutsema ja blogi kirjutama. Üritan ka mõnele firmale "pihta" saada. Pole isegi väga oluline, kas ma ka põhja laagrisse saan, kuid mingi tööotsa võiks ju ikka oma magistrikraadiga leida...

8 kommentaari:

hettel ütles ...

Great success! Õnnitlused Kallele:) Ja ootan põnevusega töömuljeid...

Anonüümne ütles ...

Välismaalased istuvad 2 aastat niisama, Kalle tuleb aga lihtsalt kohale, teeb testid 100% peale ja vupsti kohe tööle. Kõva mees, pole midagi öelda! Jaak

Anonüümne ütles ...

Nii nunnu on vaadata, et Ele on Eesti kroonile surmani truu ja arvutab ikka kroonidesse kõik summad veel. See asjade kulg on tõesti üsna uskumatu ja ju teil siis mingid kaitseinglid on, et asjad nii ruttu laabusid :) Väga tahaks teada, kuidas see naftapuurtorni töö ja elu seal välja näeb. Loodan, et kalle peab seal "päevikut" ja pärast saame ka mõtteid lugeda. Edu ka Ellule tööotsingutel! Musidkallid! Mellu

Ele ja Kalle ütles ...

Jah, mul ka väga hea meel Kalle pärast!
Kroonidega tõesti see lugu, et enne Eestist äratulekut ei suutnud veel täiesti eurodega harjuda. Nüüd siin Kanadas läks eriti hulluks - kas arvutada kanada dollarid eurodeks või kroonideks? Kolme erinevat arvutust teha ei viitsi, seega jäin kroonide juurde. Saan vähemalt ise aru, mis summadest jutt käib :D irw. Pealegi on kroonideks lihtsam arvutada - 1 CAD e kanada dollar = 12 krooni, samas kui 1 CAD = 1,3 EUR.
Edaspidi võin taibumatele ikka eurodeks ka arvutada. Harjungi ise ka paremini siis.

andy ütles ...

Te ikka väga normaalsed ei ole seal! Aga ei, müts maha ja pöidlad on ka pihus, Nevin siin kirjutas mulle ka just et teil tundub juba veits successi olevat :) Ma kujutan Kallet juba ette puuribossina a la filmist Armaggedon, respekt!!!

Anonüümne ütles ...

Vägev, et veel m6ni eestlane siin naftat puurimas! Lihtne see t66 pole!!! Ma ise Fort Mcmurry-st l6unapool.

Ele ja Kalle ütles ...

Tuli välja, et Kalle on ka tegelikult ikkagi Fort McMurray'st lõuna pool... Rig no. 5 oli vist, kui see ütleb midagi. Ja ta praeguste e-mailide põhjal võib öelda, et väga hull vist polegi. Ta sai sellisesse firmasse, kus tegelikult naftat ei puuritagi, vaid võetakse mudaproove. Pidi vist veidi lihtsam, kuid porisem töö olema. Peagi kuuleb rohkem uudiseid ja uus postitus on pea-aegu valmis. ;)
Edu ja jõudu Sullegi!

Ele ja Kalle ütles ...

Andy, oleme tõesti Neviniga siin suhelnud! Ta on igati abiks olnud tööotsimisel, väga muhe tüüp. Olen talle rohkelt õlut sees, kui saan töökoha, kuhu ta mind soovitas... irw.
Loodan, et Sinu sünnipäeva paiku saame ka temaga kokku ja võtame pitsi ka Sinu auks! ;)