laupäev, 4. veebruar 2012

Tõsielusari „Elu bussis“


Esmaspäeval ostsime bussipiletid Edmontoni, Alberta osariiki. Sinna saamiseks on meie arusaama järgi kolm võimalust – rongiga (hirmkallis), lennukiga (veidi odavam, kuid ikkagi kallis) või Greyhound bussifirmaga, mis oli samuti kallis, kuid antud variantidest kõige odavam. Greyhoundi kodukas tundus alguses meile maailma kõige nõmedam põhjusel, et see ei töötanud. Mitu päeva järjest pusides sai meile selgeks, et kuskil peab olema konks. Bussiaegu ja piletihindasid lihtsalt ei olnud võimalik näha. Lootust kaotades proovisime igaks juhuks ka hosteli kohalikust arvutist seda kodulehte kasutada ja suur oli meie üllatus, kui see seal toimis. Kalle nutikas pea jagas ära, et asi on arvuti kellaaja ja kuupäeva näitamise viisis. Üllatus missugune, aga kui vahetasime need eestikeelselt esitamisviisilt Kanadale omapäraseks, toimis kodukas ideaalselt. Nii soetasimegi endale bussipileti  51 tunni pikkuse reisi jaoks 3455km kaugusele Edmontoni linna, mida kohalikud kutsuvad ka Deadmonton’iks, kuna seal pidavat surmigav olema. Tegime selle ostu tarvis ka endale Hostelling International liikmekaardid, sest sellega saab Greyhoundi piletitele 25% soodustust ning lisaks ka paljudes hostelites odavamalt ööbida (kuigi bussi peal selle kaardi olemasolu küll ei kontrollinud, seega oleks ka ilma selleta saanud).
Bussipilet Kanada moodi ehk 8 piletit ühe sõidu jaoks
Bussireiside süsteemist pean kohe pikema lõigu kirjutama. Bussidele on alati elav järjekord, mis tähendab, et pead umbes tund aega varem bussipeatusse seisma minema, et kindlustada endale koht. Igati tobe. Me olime esimesed õnneks, kes kohale jõudsid. Buss ise nägi välja nagu meie kõige kahtlasemad vanadTallinn-Tartu liini bussid ehk siis ilma igasuguste mugavusteta. Ok, WC oli ikka olemas õnneks. Iste käis alla ainult maksimaalselt 5 cm. Isegi istmete kohal olevad tuled ei põlenud ning bussijuht (naissoost) ei saanud rääkida läbi mikrofoni, mis tegi võimatuks ta jutust aru saada. Lisaks kõigele oli alguses külm ka. Õnneks olime oma hostelist just saanud ühe suure pleedi tasuta ning selle arukalt kaasa võtnud. Hakkas tunduma, et kaks päeva ja kaks ööd bussis kujunevad totaalseks õudusunenäoks.
Lagunevad toolid, allakukkumis äärel telekas
Asja ei teinud ka paremaks fakt, et buss väljus pool tundi hiljem kui pidanuks, ning esimeses peatuses Sudbury’s käsutati kõik bussist välja. Bussijuht pani uksed kinni ja sõitis bussiga minema. Ütles ainult, et poole tunni pärast saab tagasi bussi, et oma koht säilitada. Poole tunni pärast ei olnud bussist ei kippu ega kõppu. Saime rivis passida päris pikalt, enne kui buss suvatses kohale jõuda. Siinmail on nimelt lausa komme, et viisakas on võtta ilusti rivvi. Järjekorra moodustavad nad siin põhimõtteliselt igal pool, kus vähegi võimalik. Kanadalased armastavad järjekordi, sellest oleme ise aru saanud ja sellest rääkis meile ka mu sõber Karin. Isegi, kui poes on töös korraga 4-5 kassat, tehakse ainult üks suuur ja vingerdav järjekord, kust inimesed saavad lõpuks vabaneva kassa juurde minna. Pisikestes ruumides on üles pandud sika-saka lindid nagu lennujaamades, et tuleks ikka ilus rivi ja keegi sohki ei teeks. Üliveider. Peame sellega veel kuidagi harjuma.

Kui buss lõpuks saabus, oli naisbussijuht vahetunud meesbussijuhi vastu. Õnneks töötasid nüüd bussis ka laevalgustid ning ka bussijuhi mikker. Samuti soojemaks läks. Vau, ootamine tasus end ära (Kalle: feministid saaksid siin kõvasti Ele lausete kallal norida). Väljasõit hilines seekord tund aega graafikus märkitud ajast. Kuna meil oli terve reisi jooksul vaja teha ka üks bussi vahetus Winnipeg’is, hakkasin veidi kartma, et kas ikka jõuame sinna teisele bussile, kui niimoodi edasi jätkub.

Probleemi õnneks sellega ei tekkinud. Buss suutis aja tagasi sõita kuidagi. Hoopis suurem üllatus oli see, kui Winnipeg’is kõik välja kamandati suuremat sorti terminali ning et uuele bussile saada, pidi läbima pagasikontrolli nii nagu lennujaamas. Sellest ei olnud kuskil juttu! Bussivõetavas kotis ei tohtinud olla ei alkoholi, teravaid esemeid ega muid asju, mis tavaliselt on lennukile minnes keelatud. Meie õnneks meil midagi mittelubatavat kaasas ei olnudki, kuid üks meesterahvas visati järgmine hommik bussist välja, kuna ta nimelt oli tarvitanud alkoholi bussis viibides ning bussijuht oli leidnud ta mahlapudeli koos viinaga.Ta tundus veidi kahtlane küll, kuna jäbises öö läbi meie tagaistmel, aga ikkagi päris karm karistus. 
Pagasikontroll Winnipeg'is
Mul oli pool bussireisi tohutu nohu, nii et nuuskasin oma 3-4 pakki taskurätte ära, kuni Kalle ostis mulle kohalikud ninatilgad. Peale ninatilkade kasutamist oli tunne nagu oleksin oma nina töödelnud leegiheitjaga. Sõõrid olid nii avatud justkui oleks ka ninakarvad ära kärsatanud ja välja hingates oli tunne nagu puhuks kuuma suitsu välja. Igaljuhul nohu kadus peale leegiheitjat täielikult. Hea, et nina pähe jäi, mitte nagu selles Peeter ojaga Sudafedi reklaamis.

Kokku oli reisi jooksul 8 erinevat bussijuhti. Pikim peatus oli umbes tund aega. Peatusime näiteks ka Thunder Bay’s, kus asub kesklinnas selline linnaosa nagu Little Suomi ning 95ndal aastal Kiku suusatamise MM-l esimest korda Kuuse-Lempsi märja unenäona 5 hulka tuli. 

Jõudsime ilusti tervetena Edmontoni kohale. Jalad paistes ja juuksed juustused, aga muidu terved. Maabusime GO Bacpackers Hostel’is kohe kesklinnas. Päris viisakas hostel. Kurb ainult, et siin on toad jagatud meeste ja naiste vahel ja me Kallega paikneme erinevates tubades. Kuid loodame, et me ei jää siia pikaka ajaks, vaid leiame töö kiiresti.
Edmontoni downtown ehk all-linn mäeotsas
Oleme juba paari päevaga suhelnud väga paljudega, kes on andnud head infot, kust mida otsida ja mis sertifikaate nafta firmades töötamiseks vaja on. Niipalju kui selgeks oleme saanud, on esmaolulised omada Standard First Aid Certificate ja H2S Certificate (esmaabi kursus ja H2S kursus, mis iganes see ka ei tähenda). Kalle on ennast juba H2S kursusele kirja pannud esmaspäevaks ja kordab keskkooli keemiaülesandeid igaks juhuks. Ma veel natuke ootan kursuste tegemisega, sest naistele on siin veidi teistsugused tööd, kus seda kursust vist vaja pole. Elame näeme.

5 kommentaari:

hettel ütles ...

See 51 tunnine bussisõit kõlab ikka päris kohutavalt:) Aga hea, et teil eesmärk meeles on;) - kuigi ma nagu mäletaks et oli ikkagi miljardist jutt:D

Ele ja Kalle ütles ...

Tegelikult oli ägedaid asju ka selle reisi juures päris palju - näiteks jäi mul kirjutamata, et nägin tee ääres ühte põtra ja ühte hunti!
Ja loodus oli ka ilus muidugi. Alguses oli mägine ja tee oli rajatud läbi kivi (kahel pool kõrged kiviseinad), kuid pärast läks kõik jube lagedaks. Saskatchewani osariigi kohta vastab tõele see, et kui koer kodust ära jookseks, näeks teda tõepoolest veel vähemalt kolm päeva lidumas.

Anonüümne ütles ...

Tere! Maandun ka Torontos 29.02 kas viitsiksite kirjutada milliseid tööbüroosid külastasite Torontos ja kuidas Edmontonis töö leidmisega olukord on. Olen lugenud, et Alberta provintsis pidid maksud väiksed olema ja tööpuudus madalaim. Lugesin ka, et Calgarys idi riigi võikseim tööpuudus olema. Tänud ette!

Ele ja Kalle ütles ...

http://toronto.craigslist.ca/
http://toronto.kijiji.ca/
http://www.jobbank.gc.ca/intro-eng.aspx

Need on kolm peamist töökuulutuste portaali, mida Torontos vaatasime. Need on tegelikult üle-kanadalised ka, kui sealt otsinguvalikuid muuta.

Albera osariigi väikeste maksude kohta oleme ka kuulnud, ning siis pidi iseenesest rohkem töövõimalusi olema küll. Me ise pole veel jah, midagi leidnud, nagu me uuest postitusest lugeda võid.
Torontos me tegelikult väga tööd ei otsinud, seega väga selle kohta nõu anda kahjuks ei oska.

noll ütles ...

oh, selle greyhoundiga meenub kui kunagi sai mehhiko piiri äärest las vegasesse sõidetud bussiga. teie kirjeldus vastab suht täpselt sellele, kuidas nad ka USAs toimetavad :) Aga meil vedas ka veel reisikaaslastega, kes otsustasid pool reisi ajast (öösel) ohjeldamatult lällata random teemadel. lõpuks päästsid ainult eestist kaasa võetud kõrvatropid.
Igaljuhul edu Edmontonis ja naftaaukudele saamisel. palk, nagu ma näen, on seda jauramist väärt.

oliver.