Võrreldes
eelmiste päevadega, magasime kaua – suisa kella üheksani! Jalutasime rannaliiva
mööda ja arutlesime Kallega, kuidas kohalike peatänavaks ongi mereäärne liivariba.
Üllataval kombel ei tulnud tavalised turistid rannaliivalt sügavamale külavahe teele, seda maailma avastasime vaid meie ja teised Mau juures ööbivad välismaalased. Tavaturistid tundusid kõik olevat väga
rahul oma basseinidega hotellidega, mis pidid asuma kohe rannaliival.
Mere ääres asusidki kõik kuurortid ja resordid, restoranid ja kohvikud. Kes tahtis midagi müüa,
jalutas mööda randa ning pakkus oma kaupa turistidele ostmiseks. Kohalikud
lapsed mängisid ja veetsid kogu oma aja rannaliival ning täiskasvanud kasutasid randa ning merd pigem töö ja söögi saamise eesmärgil - mehed tegelesid kalapüügiga, naiste töö oli tegeleda mereadru
kasvatamisega.
Rannal lebotades jalutas üks vanem naisterahvas meile vastu ja küsis, et kas ma ei sooviks lasta endale henna tätoveeringut teha. Kuna hind oli hea ja tahtsin seda kohalikku kogemust saada, olin nõus.
Kuna plaanisimegi rahulikku päeva rannas ja külavahel, olime end korralikult päiksekreemiga sisse kreemitanud ning tarbisime ohtralt vedelikke. Pärast tunnikest rannas avastas Kalle siiski, et oli ilmselgelt üks koht, kuhu ta oli unustanud päiksekreemi panna ja selleks olid jalalaba pealsed. Tal läksid jalad väga punaseks ja paistetasid üles, lisaks oli korralikult paistes eilsest avariist ka üks põlv. Oma eilsetele marrastustele ei tahtnud ta päiksekreemi samuti peale panna, mistõttu tekkisid ta jalgadele nähtavad kandilised alad, kus päike oli naha ära põletanud. Ise naersime, et see oleks ideaalne päiksekreemi reklaam olnud – kohad, kus oli päiksekreem olid täiesti normaalsed ja need üksikud laigud, kus ei olnud, täiesti ebanormaalselt punased ja põlenud.
Sõime väikses kohalike peetud kohvikus kaheksajalga värske salatiga ning pärast seda lootsime leida suurematest hotellidest/restoranidest WIFI’t. Tuli välja, et mõnes restoranis WIFI't tavaliselt ikka leidus ja parooli jagatakse turistidele lahkelt, kuid jama tekkis sealt, kust poleks osanud seda oodatagi. Kogu külas oli üsna tavaline, et elekter oli väga tihti ära, mistõttu väiksemad kohad ei saanud meile WIFI’t pakkuda. Imestasin ise ka Mau juures, et kuidas küll kohalikud ometi hakkama saavad pidevate elektrikatkestustega. Päeval meid majas ei olnud, kuid öösiti kuulsime elektrikatkestusi ventilaatori sisse ja väljalülitamisest. Kujutage vaid ette situatsiooni, kus väljas on ropp kuumus, iga söögiasi, mis ostad, läheb sellise kuumusega minutitega käest ära! Külmkapid olid aga mõttetud, kuna elekter oli rohkem ära, kui olemas. Kuurortid ja kallimad hotellid kasutasid suuri ja võimsaid generaatoreid, mistõttu seadsimegi oma sammud sinnapoole.
WIFI me leidsime ja nii saime ka oma järgmise öömaja broneeritud. Õhtul loojangut ja kuud
nautides sattusime hoopis teistlaadi huvitava seiga peale.
Kohalikud lapsed
käisid tihti turiste kiusamas, et need neile raha annaksid. Ma pean tunnistama,
et nende nahaalsuse tase ületas enamasti minu limiiti ning ma keeldusin neile
raha andmast. Jagasime komme, kui meil neid kaasas juhtus olema. Nüüd aga olid
lapsed, oma 6-7tk, oma ohvriteks leidnud kalli hotelli terrassil õhtustavad
noored prantsuse naised, kellele nad võimalikult meele järgi üritasid olla.
Naised leebusid ning ütlesid neile lõpuks, et kui lapsed on nõus neile laulma
midagi kohalikus keeles, siis nad saavad kingitused. Üks poiss oskas laulda ja
laulis tõesti väga pika ja korraliku laulu, mida turistid siis filmisid. Pärast
seda läksid naised hotellipoodi ja tulid tagasi koolikottidega. Nad olid
kõikidele ostnud vinged euroopalikud seljakotid koos mõnede koolitarvetega.
Väga hea valik,
peaks mainima! Igal juhul etem, kui raha anda. Lapsed olid loomulikult väga-väga
rõõmsad ja seda oli suurepärane vaadata. Nad tulid oma saaki meilegi näitama
ning siis läksid kodudesse uhkeldama. Me Kallega muidugi juba aimasime, mis
edasi juhtuma saab. Paari minuti pärast jooksis külast veel oma 4-5 poissi sama
hotelli juurde. Sõna oli levinud, et keegi ostis neile koolikotid ning nüüd
tulid teised ka kohe platsi. Naised aga olid juba kadunud, neid enam sellel
terrassil ei olnud. Poisid arvasid, et äkki hoopis mina ja Kalle olime need
ristiemast haldjakesed, kuid pidime vaeste Ida-Euroopa turistidena neile
pettumuse valmistama. Kummaline oligi see, et nad võisidki tulla otse su juurde
ja öelda, ma tahan seda koolikotti! Ei mingit viisakat palumist või häbenemist…
Nad olid juba nii harjunud, et võõramaalased peavad neile asju ostma, et see
tundus neile täiesti loomulik, tulla ja öelda, mida neile ostma peaks.
Enamus turiste, kes Sansibari külastavad, liiguvad Stone Townist pigem põhjasuunas. Reisiraamatute järgi on seal rannad ilusamad ja meri helesinisem. Ka meie algul mõtlesime üles põhja liikuda, kuid kallid öömajad tõid meile mõistuse koju ja valisime Jambiani, millega olime nii rahul kui olla sai. Ainus asi, mille järgi veel hing ihkas, oli snorgeldamine. Puutusime sellega kokku esmakordselt Austraalias 2009 ja peale seda olime absoluutselt võlutud ning armunud veealusesse maailma. Lugesime, et tegelikult on üks snorgeldamise koht ka paadisõidu kaugusel Stone Townist, mistõttu otsustasime veel ühe öö võtta oma varem heakskiidetud kivilinna korteris. Kummalisel kombel paljud teised turistid tegid Stone Towni pisut maha – liiga tormakas, liiga kallis, liiga turistide rohke. Meile jäi kivilinnast aga suurepärane mulje! Ma oleks võinud päevi seal veeta, avastades kitsaid tänavaid, vaadeldes suurepärast käsitööd, mida müüdi igal pool ja süüa iga kord erinevates kohvikutes. Meie õhtu möödus täiskuu tõusu jälgides ning varvastega liiva sonkides. Vesteldes maast ja ilmast, unistustest ja uutest reisidest…
