Lääne-Austraalias

Peale puudeta platoo läbimist suundusime Lääne-Austraalia lõunakaldale, kus asuvad maalilised väikelinnad nagu Esperance, Albany, Denmark (jah, tõepoolest asub seal Taani-nimeline linnake), Pemberton jne. Neis oleks kindasti võinud pikemalt aega veeta, sest lummavat väikelinna miljööd pakkus neist igaüks, kuid paraku võtsime seekord plaaniks neis lihtsalt tähtsamad vaatamisväärsused ära vaadata ning edasi suunduda.

Teele jäid erinevad veinipiirkonnad, gigant-karri-puude org, kus sai puulatvades jalutada selleks spetsiaalselt valmistatud metalljalutusrajal, ning ka enam kui 60 meetri kõrgused puud, mille tüve mööda sai tippu ronida.

Ning siis jõudsime Margaret Riveri piirkonda, mis on selline koht, mille kohta kõik inimesed kes kuulevad et Sul on plaanis minna Lääne-Austraaliasse, ütlevad esimese asjana, et sinna lihtsalt pead minema, muud varianti lihtsalt EI OLE. Sealsed veinid on üle Austraalia väga-väga popid ja tuntud ning ega meiegi ei tahtnud neist lihtsalt mööda sõita, vaid ikka maitsesime nii mõndagi neist. Ei ole midagi halba öelda, tõepoolest! Leeuwin Estate, Voyager Estate, Juniper Estate ja teised pakkusid tõelisi maitseelamusi. Aga loomulikult ei olnud veinid ainus põhjus, miks sinna minna. Sealne loodus ja rannad olid tõesti maalilised.

Margaret Riverist edasi põhja ja Perthi poole suundudes jäid tee peale Busselton oma kahe kilomeetripikkuse paadisillaga, Bunbury delfiinikeskus, kus nägime kaugelt kahte delfiini (ema pojaga) ja Fremantle, kus saime tasuta meremuuseumisse ning külastasime Lääne-Austraalia vanimat maja Round House, kus giidina töötas Eestist täiesti vaimustuses olev David, kes teadis meile Eesti ajaloost vaat’ et rohkem rääkida kui me ise. Freo rannaribad on samuti absoluutselt mainimist väärt.

Tagasi Adelaide'is

Auto juurde tagasi jõudes, pesime pesumajas pesu puhtaks (või noh nii puhtaks kui antud juhul see pesumasin meie asjad tegi) ja asusime samal õhtul juba jälle teele. Seekord juba lääne suunas, et saada linnuke kirja ka viimase seni avastamata mandri-Austraalia osariigi kohta, kuna kõikides teistes olime nüüdseks juba käinud. Tee sinna oli aga pikk ning vahepeale polnud just liiga palju vaatamisväärsusi paigutatud, seega koosnes meie päevaplaan enamasti ainult valges sõitmisest ja pimeduse saabudes tee kõrval ööbimisest.

Viimane asustus enne Nullarbor Plain’i, mis on maailma suurim paekiviplatoo (pindalalt umbes nii 5 korda suurem kui Eesti), oli Ceduna, kus otsustasin välja minna ja uurida, mis kohalikud inimesed teevad ja räägivad. Seal kohtasin ühte umbes 20-aastast tüüpi, kes oli tüüpiline aussie selles osas, et kartis reisida väljapoole oma armast kodumaad ning minu üllatuseks arvas isegi, et Euroopa on riik. Loodan, et suutsin teda selles vallas veidi harida. Kui baaris hakkas vaiksemaks jääma, siis teadis noormees rääkida, et lähedal asub üks jalkaklubi, kus toimuvad tavaliselt head peod. Läksime siis seda kaema. Kui sinna jõudsime, siis selgus muidugi, et ka seal pannakse pidu kinni ning tuli sealt lahkuda. Kuna tulime sinna tema tuttava autoga, siis ei taibanudki, et see teine koht oli üle lahe nii 10 km kaugusel. Mina jonnakalt nõudsin muidugi, et ma nüüd lähen jala „koju“, mida ma ka tegema hakkasin, kuid ära eksides, sattusin juhuslikult sama tüübi peale, kes kutsus oma õe järgi ning mind lahkelt siiski ära visati.

Nullarbori (mis ladina keelest tõlgituna peaks tähendama „puudeta“) asustus koosnes üksteisest 100-200 km kaugusel asuvatest 8-12 püsielanikuga kohtadest, mis koosnesid bensiinijaamast ja karavanpargist. Ühest sellisest roadhouse’st sokutati meile kaasa salatikaste, ideega et me toimetaks selle ülejärgmisesse samalaadsesse asustusse, mis asus siis umbes 300 km kaugusel. Sellele platoole jääb ka Austraalia kõige pikem sirge teelõik, kus ei pea 146,6 km jooksul muud tegema kui rooli sirgelt hoidma, ja maailma pikim sirge raudteelõik (478 km). Muudes lõikudes peale selle 147 km-se tulid kurvid ikka juba enam-vähem 100 km intervalliga ja nii paar tuhat kilomeetrit järjest.