17.05 Auto puupüsti täis laetud nelja inimese ja nende asjadega, tegime suurlinnast minekut. Esimesena jäi teele meie jaoks järjekordne, Karli jaoks esimene, veinipiirkond Swan Valley, mille erinevates winery’tes meile lahkelt oma uhkemaid saadusi pakuti. Juba esimesel õhtul tuletasid meie kaks reisikaaslast meelde, kuidas eestlased tegelikult reisima ja kämpima peaksid. Ehk siis metsast paar puud maha ja lõke püsti, mis muud. Ning esimesest õhtust on pärit juba ka meie seltskonna jaoks legendaarseks saanud tegevused, nagu „Oliveri tegema“ (ehk siis veiniklaasi ümber ajama), „saksa maitseaine“ (liiva toidu sisse ajamine) ning loomulikult ülimaitsvaks osutunud šokolaadiga banaanide lõkkes küpsetamine. Ööbisime Quinns Rocks ja Ynchep’i vahel ranna lähedal.
18.05 Järgmisel päeval alustasime sõitu Lancelin’i liivaluidete poole. Kohale jõudes selgus, et seal saab laenutada sand-board’e, mida me ka tegime. Võtsime kolme peale 2 lauda. Igati lahe äraolemine oli ja eks me oleks kauemaks sinna jäänud, kui liivamäkke kõndimine nii hullult ära poleks väsitanud. Pealegi ootasid meid The Pinnacles, kuhu üritasime jõuda päikeseloojanguks. Jõudsime sinna ikkagi suht hilja ja heade piltide saamiseks hakkas juba hämarduma. Looduspargis mingit sissepääsupiletit ei olnud, seetõttu otsustasime hommikul uuesti tulla. Ööbida looduspargis siiski lubatud ei olnud, ning meil läks päris kaua aega, et mingigi öömaja leida. Üritasime lähedalasuvas linnakeses kuskil puhmas telki üles panna tuli välja, et lähedal majas elas keegi tõeline hull. Kisas midagi aknalt ning mingi aja pärast kuulsime õhupüssi pauke. Hirmus. Lasime sealt jalga.
19.05 Hommikul põrutasime Cervantes’t ikka Broome’i poole põhja. Kaugele sõita ei saanud, sest keegi meist oskas soovitada, et on kuulnud ühest koopast nimega Stockyard Gully. Päris kindel ei olnud meist keegi, kus see asub ja kuidas sinna saab, aga kaardilt leidsime selle koha lõpuks üles. Sõit sinnani kulges päris pikka kruusateed mööda, mispeale sai lõpuks kruusateest lihtsalt liivatee, mis kulges põldude vahel. Esialgu jäi mulje, et võibolla saab autoga siiski edasi sõita. Liiv oli kinnitrambitud ja tugev. Dilemma oli see, et juhul, kui tee muutub läbimatuks, ei saa ka autot ringi keerata, vaid peab tagurdades tagasi tulema. Paaris pehmemas kohas jäi auto ka kinni, kuid lükkasime 4-kesi auto siiski uuesti liikuma. Niimoodi veidi aega rassides, otsustasime, et auto tuleb jätta siiski põlluservale, liivatee algusse, ning edasi liikuda jala. Kui pikk tee auto juurest täpselt koopasse on, ei teadnud meist keegi. Kaardi järgi oletades u 5 km. Ilm oli mega palav, mis tekitas korraks (vähemalt minus) idee, et kas see koobas on seda kõndimist väärt. Kuna aga olime oma põhimarsruudist juba nii kaugele kõrvale sõitnud ekstra selle koopa nimel, jäime kõik nõusse, et proovime kasvõi hambad risti selle koopani jõuda.
Võtsime kaasa vett, mütsid pähe ning asusime kõmpima. Esialgu ei tundunud midagi hullu olevat, kuid liivatee läks järjest pehmemaks ja pehmemaks, ning jalad vajusid tihti korralikult liiva sisse. Kahel pool teed ammuusid lehmad, kui meid möödumas nägid. Mingi tara oleks nagu meid ja lehmi eristanud, kuid tara oli vana ja katkine, ning kuigi ma olen maa-laps, tekkis küll tunne vahepeal, et need pagana austaalia lehmad paneksid meid hea meelega nahka. Või siis puksaksid korralikult oma sarvedega. Vahepeal tulid nad päris lähedale, ning me kiirustasime sammu. Samuti üks tohutusuur puna-känguru hüppas meie eest teelt üle põõsastikku. Juudas, kus ma ehmatasin. Punakängurud võivad olla ka agressiivsed, see meid siiski jälitama ei asunud. Päike kõrvetas ikka edasi üha kuumemalt. Usun, et meis kõigis tekkis väike trots, et mine tea, võibolla on see koobas veel kaugemal kui 5 km??! Igaljuhul just siis, kui meil toss väljas oli ning keel kuivas kurgulakke kinni, hakkasime nägema esimesi märke koopa olemasolust – viidad ja sildid. Juh-huu! Naeratus näost kadus aga taaskord kiiresti, kui lugesime Stockyard Gully koopa külastajate infot. Kirjas oli, et koopasse minnes olgu igalühel kaasas üks patareilamp ning lisapatareid igaks juhuks. Meil oli aga 5 inimese peale üks niru taskulamp ja seegi kustus aegajalt ära. Ühmasime, et austraallased on ikka üli-turvalisuse peal väljas, ning et mis nad ka teavad. Me tugevad eestlased saame hakkama ka ühe taskulambiga.
Kokkuvõttes oli koobas igati oma külastamist väärt. Võibolla tõesti ei olnud seal super-ilusaid koopajooniseid ja kivistisi, kuid elamus oli vinge. Kohe kindlasti oli see esimene koobas, mida mina olen niimoodi ilma turistideta vabas looduses avastamas käinud, et täpselt ei tea, mis ees ootab. On pime ja jahe ja laest tilgub piiskasid. Pole teada, kas koopas elutseb keegi või ei. Itsitasime ja hoidsime ühte punti, iga krõpsatuse peale käis alguses värin läbi küll. Hiljem oli juba chillim, koobas oli nagu tunnel, et teises otsas sai uuesti valguse kätte.
Ülinõme oli aga 5 km tagasi kõndida, sest siis ei olnud enam ees ootamas tundmatut koobast, vaid edasisõit Broome’i ning kuna hakkas kiskuma pimedaks, tuli otsida öömaja. Tohutult väsinuna ei viitsinud me palju aega raisata – ühes esimeses pisikeses linnakeses leidsime kena pargi koos grillimisvõimalustega ning piknikulaudadega. Sinna ööseks jäimegi. Mängisime kaarte kuni silmad kinni vajusid ja siis meie Kallega pugesime oma autovoodisse nagu ikka, ja Karl-Oliver panid telgi püsti.
20.05 Suur oli meie üllatus hommikul, kui avastasime, et olime ööbinud põhimõtteliselt linna oluliseimas pargis otse ANSAC monumendi kõrval. Mingil põhjusel oli pimedas kõik kuidagi teistsugune olnud. Ülikiirelt pakkisime asjad ja sõit jätkus Dongara’sse
Teel Dongara’sse jäävad tee väga vahetusse kaugusesse suured soolajärved. Meie Kallega olime soolajärvi juba näinud, kuid kuna Oliver ja Karl polnud, tegime väikese peatuse. Kift. Soovitan. Dongara’s külastasime vist ainult ühte ’obelisk’ vaatepunkti, muud selles linnas eriti silma ei jäänud. Üritasime jõuda kiiresti Geraldton’i linna, sest see tundus veidi suurem linn olevat kui kõik teised, mida Perth’ist saati külastanud olime. Me igatsesime korralikku toidupoodi, alkoholivarud olid lõppenud ning bensiin oli samuti väikelinnades väga kallis.
Heh, sellst ka põhjus, miks me bensiinipaak lõpuks nii tühi oli, et juba 50-60km enne Geraldtoni tuluke põlema läks. Autos algasid jutud sellest, et kui suur bensiinipaak meie autol üldse on. Kalle teadis oletada, et 60l. Õnneks veeres auto Geraldtoni linnani välja, ning kui me lõpuks tankida saime, näitas tanklaautomaat, et olime autosse lasknud 59.95 liitrit! No shit, see oli küll napikas...
Külastasime linnamuuseumi, Sydney II memoriaali ja loomulikult toidupoodi, kust ostsime vähemalt 5 päeva jagu sööki ning alkoholi kokku. Igaks juhuks, sest suuremaid linnu ei paistnud jälle teele jäävat.
Öömajaks leidsime taaskord pika otsimise peale Northhampton’i ja Kalbarri rahvuspargi vahel põldude keskel. Lõime üles korraliku laagriplatsi koos lõkke ja välitoolidega. Õhus oli tunda ärevust, meeled olid kõigil rõõmsad ning kui autost tümps kõvemaks keerati, algas tõeline pidu. Uskumatul kombel sai sellest meile kõigile väga meeldejääv öö ning ka hommik, sest üllatuseks suutsime 4kesi ära juua kogu meie 5 päeva alkoholivarud....
21.05 Hommikuäratus oli õudne! Tuumapohmell missugune! Üks välitoolidest oli öösel tuulega poolkustunud sütele lennanud ning nüüd haigutas toolis kõrbenud auk. Minu i-pod oli salapärasel kombel jäänud auto ukse vahele, ning ei suvatsenud enam pilti ette võtta. Keres oli mõlk, ning tundus, et sellega on kõõga. Lisaks kõigele sellele masendavale lendas Karl ülienergiliselt meie kõigi seas ringi ning klõpsis igastühest pilte teha, saates seda lakkamatu rääkimisega. Kõigil oli halb olla (okei, Karlil võibolla VEEL mitte), kuid Oliver otsustas siiski rooli minna ja edasi sõita. Tundis, et on kõige adekvaatsem seda tegema vist. Ja tõenäoliselt oligi.
Isegi ilm väljendas meie kõigi meeleolu ja enesetunnet – jube tugev tuul, vahel ka sabistas vihma. Hea autoga sõitmiseks, kuid end autost välja vedada oli raske. Siiski tegime enne Kalbarri rahvusparki vähemalt kaks igati väärt peatust. Üks oli „roosa järv“ ja teine Bluff rd. Natural Bridge. Roosa järv nägi elu veider välja – vesi selles järves oli sõna otseses mõttes TÄIESTI roosakas-punakas-lilla! Uskumatu värv. Alguses tundus raske olevat leida teed, mis viiks järveveele võimalikult lähedale, lõpuks selle siiski leidsime. Ja ka Natural Bridge vaateplatvorm oli tegelikult väga ilus. Meenutas veidi Great Ocean roadi vaateid, ainult muidugi lahjem ning väiksem.
Kalbarri linnas olid rannas korralikud väligrillid taaskord, ja õnneks suutsime enne vihma kogu söögi valmis vaaritada. Toitu tuli kaitsta vaid kajakate eest, kes olid üpris ülbed peaks mainima. Kohutava ilma tõttu, ning arvatavasti ka soovist üle pika aja korralikus voodis magada, võtsid Oliver ja Karl endale hostelitoa. Päev möödus põhimõtteliselt mitte-midagi tehes. Pohmakas. Mõistate ju küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar