Exmouth'ist Karijini rahvusparki

Peale hommikusööki käisime Exmouthile lähedalasuvas Charles Knife vaateplatvormil. Ei olnud midagi erilist. Aga tagasiteel Minilya Exmouth road’ile nägime auto aknast kena-kummalist vaadet – suur org, mille keskel kulges teravatipuline mäeahelik. See mäeahelik oli tipust küll päris terav, kuid tundus, et sellel saaks jalutada ka. Seetõttu tegime peatuse, ning orjenteerusime kuidagimoodi läbi looduse sinna mäeahelikule. Kohale jõudes nägime, et sellel mäeahelikul on olnud kunagi päris matkarada, kuid kuna rada oli muutunud liiga varinguohtlikuks, oli raja ette pandud silt, et rada pole enam kasutamiskõlblik, ning rajal viibimine on puhtalt enda vastutusel. Me otsustasime seda ikkagi proovida. Nägi lihtsalt väga vinge välja. Ilm oli tohutult kuum. Päike lajatas justkui tellisega lagipähe, nii et pärast pooletunnist jalutamist oli uimane olla. Kuid samas oli väga ilus rada. Kõndida mäeaheliku tipus, kahel pool sügavad orud... ja kaugel raja tipus paistis ookean – hele-hele-hele sinine. Maagiline koht. Ei ühtegi inimhinge läheduses. Vaid meie, paar pudelit joogivett, fotokaamerad ja PÄIKE. Meil kulus selle retke jaoks küll päris palju aega, ning autoga hiljem väga kaugele Broome’i poole sõita ei jõudnudki, kuid see oli kõik seda kuhjaga väärt. Me impulsiivsus tasus end ära, avastasime matkaraja, mida kohe kindlasti pole enam üheski Lonely Planetis ega vist ka mõnes muus reisiraamatus.

Me sõit kulges Tom Price’i poole, et näha enne Broome’i ka Karijini rahvusparki. Peatuse tegime Nanutarra roadhouse’s, kus sai mõne taala eest dushi all käia. Öömaja leidsime ühes liivakarjääris. Pimedas sõites tundus veider, et rohkem oli tee ääres metsikuid lehmi kui känguruid. Viimaseid eriti ei näinudki. Aga lehmi oli küllaga.

30.05 Kuna mu pannkoogid tekitasid mu kaasreisijates huvitaval kombel lausa eufooriat, pidin hakkama nüüd neid tihedamini tegema. Ka see hommik oli pannkookide hommik.

Tom Price’i jõudes varusime uuesti sööki-jooki ja ka bensiini, sest olime taaskord sõitnud rohkem bensiini aurudega kui bensiiniga. Tee oli kruusatee ja eks see nõuab ka rohkem kütust. Kiirustasime päikeseloojanguks Dales Gorge vaateplatvormile. Jõudsime väga õigeks ajaks, ning vaade oli lummav! Lihtsalt imeline! Karijini rahvuspark nõidus meid ära juba selle esimese vaateplatvormiga. Järgmine päev otsustasime tagasi tulla ja teha seal ka paar jalgsimatka rohkem jõesängide juurde kuristike põhja.

Öömaja leidmine oli taaskord väga keeruline. Väsinutena sõitsime mööda maanteed ja otsisime kruusateid, kuhu sisse keerata. Neid põhimõtteliselt polnud. Kuna ei tahtnud rahvuspargist ka väga kaugele sõita, keerasime lihtsalt maanteelt otse põõsastikku liivaluidetele. Sõitime veidi juurikate vahel teest veidi kaugemale, ja telkisime seal.

31.05 Jalutuskäik Dales Gorge juurest alla jõesängi oli väga kaunis. Seal on 2 erinevat väikest looduslikku basseinikest (Fern pool), nii et kes soovib, ujumisriided ja käterätt kaasa. Huvitav maastik, igal juhul tuleks see pisike jalutuskäik ette võtta. Meist läks ujuma ainult Karl, vist seetõttu, et tegelikult me ei võtnud ujumisriideid kaasa.

Informatsioonist saime teada, teiste vaatamisväärsuste kohta ning valisime Oxers Lookout’i, et teha üks jalutuskäik Weano jõeorgu. Öeldakse, et Oxers lookout vaade on parim, mida Austraalias näha saab. Selles kohas saavad neli erinevat jõge kokku, jõesängid on tohutult sügavad ja võimsad ning kaovad kuhugi kajusügavikku. Imeline.

Weano matkarada oli raskemavõitu, kuid üli-lahe! Meist kellelegi see muidugi väga raskusi ei valmistanud. Seekord olime paremini varustatud, ning panime ujumisriided juba selga, käterätid viskasime üle õla. Super mälestused on sellest kohast! All oli õhk rõskem, tuli ronida mööda kaljuseinu, et mitte kohe märjaks saada. Mingi hetk soovitasid vastu tulevad matkajad, et asjad tuleks jätta maha, jalanõud ka, ning edasi liikuda teadmises, et võibolla tuleb ujuda ning läbi vee sumbata. Oliver jättis oma suure hea kaamera igaks juhuks maha, me võtsime oma pisikese seebikarbi ikkagi kaasa. Tegelikult ei oleks vast Oliveri kaameraga ka midagi juhtunud. Tal pärast oli vist ka isegi veidi kahju, et ta selle maha oli unustanud. Käisime ujumas jões ja selle tekitatud basseinikestes. Kaljuseinad kõrgusid 90 kraadiselt otse üles meie peade kohale, tekitades huvitava kõlakoja effekti. Mõnus koht. Unustamatu kogemus ja väga lõbus ning ilus oli seal. ’Must do’ Austraalias käinute jaoks, kellele vähegi loodus midagi pakub.

Seekord vaatasime loojuva päiksese poolt tekitatud värve Oxers lookout’is. Rahulik, vaikne... lummav.