Exmouthi jõudsime päikeseloojanguks. Seal lähedal on üks tuletorniga mäetipp, kust pidi avanema võrratu vaade päikeseloojangule. Just sinna me suundusimegi, ning veetsime õhtu rahulikult romantilises valguses. Öömaja otsimine jäi jälle pimedusse, lootsime leida mõnusa koha Cape Reinga rahvuspargist. Pilet oli seal päris krõbe, seda ma mäletan, ja känguruid ei ole ma kuskil mujal nii palju näinud kui seal. Kuigi sõitsime mega aeglaselt, sai üks wallaby ikkagi kuidagi me autolt löögi. Arvatavasti hüppas ise vastu autot. Maru rumalad loomad. Meie lambad on nende kõrval geeniused. Isegi eesti jänestel on rohkem aru peas. Jooksevad vähemalt otse mööda teed edasi. Wallaby’d aga jäävad lihtsalt seisma, ning vahel tundub võimatu neid uuesti liikuma saada, et autoga edasi pääseda. No, igaljuhul see väike wallaby surma ei saanud kindlasti, pigem paraja sinika. Sest kuskilt me teda rohkem ei leidnud.
Oma mustlaslaagri panime püsti ühe tasulise telkimiskoha lähedale. Üritasime vagusi olla, ja vist isegi mitte tuld teha, kuid ikkagi märkas meid üks pargivaht. Pagan. Tuli meiega õiendama, ning meil ei jäänud muud üle, kui talle maksta ja siis saime jääda sinna ööseks.
27.05. Päeva plaan oli sõita infopunki, laenutada snorgeldamisvarustus Oliverile ja uurida parimaid snorgeldamispaiku. Oliver ja Karl broneerisid endale ka tuuri järgmisele päevale – minna vaatama maailma suurimat kala – vaalhai? Me Kallega leidsime, et see oli pisut kallis.
Edasi snorgeldama Oyster Stacks’i randa. Kahjuks oli hoovus sinna randa toonud suurel hulgal jellifish’e, ning suht rõve oli nende vahel ulpida. Kõrvetisi jagus pärast pea üle kere. Kipitasid, sügelesid ja valutasid. Nagu topelt-tugev nõgesekõrvetus. Ainus hea asi oli, et nägin seal pisikest haid, kes kiiruga minema ujus. Üldiselt oli miskipärast koht pettumus – ei näinu ägedaid koralle ega midagi.
Seega edasi läksime Turquise beach’le. SUPER! Üli-hea koht! Kui ujuda rannast kuskil 100-150m saab ennast hoovusel lasta rahulikult kanda rannaäärt mööda edasi, ilma kätt ja jalga liigutamatagi ning lihtsalt imetleda veealust maailma. Korallid olid vinged, kalu nägi väga palju (isegi tuhande ja sajapealised parved) ning kõige kihvtimad olid muidugi kilpkonnad jälle. Seekord olime julgemad ning katsusime neid, ujusime nende kohal ning tegime fotosid.
Ma isiklikult kartsin ainult veidike hoovuse lõpuosa, sest mingi hetk, teatud kohas läks see suht tugevaks, ning pidi olema ettevaatlik, et ei satuks liiga kaugele – hoovus võib merre tõmmata.
George Track’i kõndisime läbi just päikeseloojangu ajal. Väga hea valik, ilusad vaated. Istusime mäe otsas ja jälgisime, kuidas päike ookeani vajus. Ööseks läksime tagasi telklasse, kus tegime süüa ja rääkisime maailma asju. Wallaby’d olid nii ülbed, et tulid meie pesemata nõusid lakkuma.
Heh, ja ära minna ei plaaninudki.
28.05 varahommikul viskasime Oliver ja Karli tuuri alguspunkti. Ise sõitsime Sandy Bay liivaluidetele puhkama. Pisike pohmelus oli ka, nii et väga Karli ja Oliveri ei kadestanud. Ei oleks jõudnud nii vara kohe rapsima hakata. Pärast lebo rannal otsustasime külastada rahvuspargi allosa (lõunaosa). Seal pidi veel üks kaunis ’gorge’ track olema. Sinna minnes avastasime, et lai ja päris sügav jõgi voolab sisemaalt ookeani, läbides seda 4WD rada, mida mööda mõtlesime Coral Bayst liikuda. Jumal tänatud, et seda siiski ei teinud! Kui keegi kaalub kunagi sama ideed, siis teadke, et isegi kui terve tee kuni Cape Reinga rahvuspargini õnnestub kuidagi läbida tava-autoga (mis on ka suht õnnemäng) siis täpselt liivatee lõpus on jõgi, mida isegi enamus 4WD autosid vist ei läbinud ilma sügavalt sissejäämata. Oh sa poiss! Ma korraks kujutasin juba ette, et kui rõve tunne see oleks olnud seal teisel pool jõge oma autoga olla. Aga üldiselt oli see rada lihtne, ei mingit ekstreemsust, rahulik pangapealne jalutuskäik. Ilus oli küll.
Kuna aega oli veel küllaga Karli ja Oliveri pealekorjamiseni, mõtlesime veel üks kord Turquise ranna sukeldumine ette võtta. Kilpkonnad olid endiselt alles, nii et tervitasime neid juba nagu vanu tuttavaid. Chillisime täiega kuni külm hakkas ja siis tegime pausi rannal.
Pärast pausi mõtlesime proovida uut randa, kus me veel käinud ei olnud, kuid mida infost nii väga ei soovitatud kui neid teisi kohti – Lakeside snorkelling koht. Juba alguses tundus see teistsugune – kiiremini läks sügavaks ning korallid ei katnud kogu liivapinda nii nagu Turquise rannavetes. Korallid moodustasid justkui väiksemad mäeahelikud, mida mööda sai sügavamale minna. Korallikühmude alla oli lahe sukelduda ning kalad olid ka erinevad.
Ühe suure korallimäe taha ujudes sain ma aga shoki – seal magas/chillis/hõljus umbes 3 meetri pikkune HAI! Miskipärast läksin täiesti paanikasse ja hakkasin rabelema kalda poole. Siis aga tekkis mõte, et kas Kalle ka nägi seda tohutusuurt haid või ei ja kui end nati ümber keerasin, nägin, et Kalle oli just näinud teda. Mõtlesin, et nüüd ujume imekiirelt randa tagasi, kuid minu üllatuseks hakkas Kalle hoopis hai poole ujuma. Üritasin talle vees märku anda, et ta on peast põrunud. Seda on vee all päris raske teha – karjuda ju ei saa :D aga kuidagi mul see õnnestus ja ta liitus minuga, et ujuda kaldale. Kuna minu snorgeldamise isu oli korraga kadunud peale haiga tõtt vaatamist, otsustasime minna randa kõige otsesemat teed mööda, mitte korallirahnude järgi.
Otsetee oli igav liivapõhi. Aga ka see osutus tegelikult omaette sündumuseks. Nägime midagi imelikku põhjas, ning terasemalt silmitsedes tuli välja, et tegemist oli suure RAIGA, kes oli veidi liiva alla mattunud. Kuna teadsime, et raid ei ole üldiselt ohtlikud, tekkis meil kiusatus teda veidi torkida, et teda hõljumas näha. Samuti tahtsime määrata umbkaudu ta suurust, sest vees on see väga petlik. Selleks jäin mina suht veepinna lähedale, kuid Kalle sukeldus rai juurde põhja, ning ajas käed laiali. Rai oli põhimõtteliselt Kalle käte siru-ulatuse laiune (ja Kallel on suured käed!). Ta silmad olid kehast väljaulatuvamad ning kui ta hingas, hõljus liiva ta ninasõõrmete juurest eemale. Torkisime teda mis me torkisime, ta lennata ei tahtnud. Pärast nägin ka, et tal oli saba otsas justkui mingi ora. Pärast kaldale minnes vaatasime piltidelt, et milline on stingray, ja... meie üllatuseks oligi see üks megasuur stingray! Nojah, vedas, et me ei suutnud teda ikka liiga närvi ajada... Kogu snorgeldamistrip jättis kustumatu mulje. Olime Karli ja Oliveri pea-aegu unustanud, ning kimasime kiiruga neid peale võtma.
Muljete vahetamine oli vägev. Nad olid ujunud umbes 18 m vaalhai kõrval, teinud temast pilte ja filminud. Samuti nägid erinevaid teisi vaalasid ning jäid igati oma tuurivalikuga rahule. Ka meie jäime oma päevaga väga rahule. Ookeanisügavust vaatan nüüd hoopis teise pilguga. Kui varem ei kartnud väga midagi, on nüüd kuskil ikka pisike kollane tuluke. Hai nägemine meenutas mulle neid lugematuid filme, kus ta lõuad laiali inimeste poole tormab. Tegelikult oli tegemist kas white-tip haiga või black-tip haiga. Nad üldjuhul väga agressiivsed pole.
Enne Exmouthist välja sõitmist, sai tehtud kiire shopping mitmeks päevaks ja öökoha leidsime veidi linnast väljas kruusatee lähedal põõsastikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar