24.05 Hommikuäratus oli delfiinide toitmisaja tõttu ülivarajane. Isegi söömise lükkasime hilisemaks seetõttu. Tasuta saab delfiine lähedalt näha ja seda, kuidas neid söödetakse. Ma polnud kunagi vist delfiini varem näinudki, eriti siis veel katsumise kaugusel. Söötjad valivad alati rahva seast ka mõned inimesed välja, kes saavad ise ka delfiinile ühe kala anda. Karl osutus väljavalituks ja ma tsipa isegi kadestasin teda. Aga see-eest saime me Kallega klõpsatud naerva delfiini foto. Fred Jussi, Fred Jussi...
Tagasiteel jäi veel vaatamiseks väike lagoon, mis oli kena, aga pikka peatust seal ei teinud.
Pikem peatus tuli hoopis Garnarvon’is, kus otsisime üles ühe pikima „jett’i“ austraalias (muul, silla-taoline ehitis puidust) ning sõitsime sellel oleva rongikesega jetti tippu. Pisike pettumus oli see, et päris-päris tippu ikkagi ei saanudki. Jeti tipp oli nii vana ja katkine, et see oleks ohtlik olnud.
Märkimisväärt oli ka meie puuvilja-ost selles linnas – saime 5 taala eest kotitäie mandariine! Öö Carnarvon’i lähedal kruusatee ääres.
25.05 Sõites Coral Bay suunas, jäid tee kõrvale huvitavad mudast kühmud. Olin varem kuulnud midagi termiitide pesadest, kuid kujutasin neid ette hoopis teistsugustena. Ma algul ei uskunud, et need ikka on termiitide pesad. Pealegi, ei näinud me ühtegi putukat seal askeldamas, kuigi tegime tutvust nii mõnegi pesaga. Hiljem saime muidugi kinnitust Lonely Planetist, et tegemist on termiitide pesadega.
Coral Bay’sse jõudsime enne kella 14. Oliver laenutas endale snorgeldamismaski ja lestad, ning me läksime rannast ise snorgeldama. Meil Kallega olid maskid ja lestad olemas. Või õigemini, me ostsime need sealt poest teadmisega, et snorgeldamisega tahame veel Austraalias kokku puutuda nii-kui-nii.
Seekordse öömaja leidsime lennujaama lähedalt avatud maalt kus polnud isegi põõsaid eriti. Me oleme ikka suht hullud öömajade leidmisega – olen rohkem kui kindel, et enamustes nendes kohtades, kus me telkisime, lõket tegime ja autos magasime ei ole lubatud seda teha. J
26.05 Avalikus käimlates oli juba traditsiooniks saanud nõude pesemine. On ju selge, et kui teed lõkkel süüa, kulub selleks ka nõusid, ning papp-panni või papist potti just nagu kasutada ei saa. Seega seegi kord leidsime ühe korraliku nõudepesu koha Coral Bayst.
Tagasi suunas pidime sõitma juba ka seetõttu, et Oliver pidi tagastama oma laenutatud snorgeldamisvarustuse.
Miskipärast aga, kui olime veidi ringi vaadanud otsustasime ikkagi broneerida endale ka kajakituuri koos snorgeldamisega Ningaloo vallrahule. Väga õige otsus! Ma olin varem kanuutanud küll, kuid kajakiga sõitnud ei olnud. Ei pidanud väga pikalt sõudma, kui jõuti ühe boi juurde, kuhu kajakid kinnitati ning võiski vette sukelduma asuda! Boi juures oli Kallel mu selja taga mingit askeldamist ja enne kui ma arugi sain, olin suure hooga vees ja meie kajak tagurpidi. Ehmatasin ikka korralikult. Sest just veidi enne vettekukkumist olin käe vette pistnud ja mingid suured kalad, mida oli seal parvena, tahtsid mu kätt näksata. Nüüd vees olles olin kindel, et nad üritavad seda edasi teha. Tegemist oli snäpperitega, kes tänu paljudele turistidele, kes seal käivad, väga julgeks on muutunud. Siiski pääsesin hammustamisest. Varsti olid ka teised vees.
Me olime Kallega snorgeldamisega juba varem kokku puutunud, ning mingit hirmu ei olnud. Esialgu võib aga selline avameres vettehüppamine suhteliselt hirmuäratav tunduda. Ma olin pigem ootusärev, et milline Ningaloo rahu välja näeb. Olin lugenud, et see on hoopis teistsugune kui idakalda rahu. Esialgu olingi pisut pettunud – kus on värvid? Korallid olid enamasti hallikad ning värve oli vähe. Siis aga nägin seda tekstuuride võlu, kui veidraid koralle on üldse olemas. Samuti oli kalu väga palju erinevaid ja mis kõige tipp – seal olid KILPKONNAD!!!! Ujusime nendega koos ja pildistasime neid lähedalt. Olime ostnud veealuse fotka (ühekordse), ning nüüd klõpsisime julgelt. Grupijuht palus mingi hetk tähelepanu, ning hõikas, et meil pole mõtet väga oma kaameratega klõpsida, sest ta teeb ise fotosid. Ja tema kaamera teeb juba korralikke pilte. Mõttes mõtlesin selle peale – ja-jaa, teame neid rahaväljapinnimise nippe küll, ei mina su kalleid pilte taha – kuid tegelikult oleksime pidanud teda kuulda võtma. Ta klõpsis kõigist igasugu pilte,mis tulid tõesti head välja, ja pärast kajakituuri lõppu, saime teada, et üks CD on 20 taala. Me jobud ei olnud tulnud selle peale, et kuna oleme neljakesi, siis üks CD nelja peale pole ülse kallis! Ja lõpuks me ostsime selle ära, teised tõmbasid selle oma arvutitesse, meie saime plaadi endale.
Aga snorgeldamisest veel niipalju, et nägime ka pisikesi haisid, reef shark’i ja tõesti lahedaid kalu. Seega jäin kajakituuri ja snorgeldamisega igati rahule. Oli oma raha väärt.
Seekordse öömaja leidsime lennujaama lähedalt avatud maalt kus polnud isegi põõsaid eriti. Me oleme ikka suht hullud öömajade leidmisega – olen rohkem kui kindel, et enamustes nendes kohtades, kus me telkisime, lõket tegime ja autos magasime ei ole lubatud seda teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar