Omadega mäel

Pühade nädalavahetusel sai lõpuks ette võetud reis Jasper rahvusparki Rocky Mountains mäeahelikus, millest on meile rääkinud vist iga kanadalane. Esimesena muidugi räägitakse Banff’i rahvuspargist, mis on kuulsam ja populaarsem ning siis tuleb alles Jasper rahvuspark. Maantee, mis läheb läbi Rocky Mountains’i on üks kuulsaimaid terves Kanadas – Icefield Highway. Kuulus eelkõige seetõttu, et sellelt avanevad vaated on lihtsalt võrratud.

Meie idee oli näha Rocky Mountains mägesid lumisel ajal, sest rahvuspark pidi väga erinev olema. Taaskord kasutasime ära brasiillase autot, võtsime punti rootslased Jesperi ja Karli ning brasiillane JP tuli ikka ise ka kaasa muidugi.

Meie raudhobu mägede vahel

Nagu ühes varasemas postituses mainitud, plaanisime osta aastase rahvusparkidesse tasuta sissepääsu pileti autole, ning seda me ka tegime. Aastane auto pilet (kuni 7 inimest autos) maksis $136.40. Päevane autopilet oleks maksnud $20. Kuna plaanisime olla vähemalt 3 päeva, siis oleksime juba peaaegu poole piletiraha niimoodi välja käinud. Seetõttu tegime teistega diili, et nad maksavad hoopis mingi osa meile ja meie maksame ülejäänud aastapileti (ning saame pileti endale). Pilet ei ole konkreetse autoga seotud, seega saab seda laenata teistelegi, kui ise ei kasuta. Pileti tagaküljel on ainult koht, kuhu pileti omanik peaks panema oma allkirja, kuid samas tuleb pilet riputada auto peegli külge nii, et allkirja pool jääb sissepoole. Seega on väga vähe usutav, et seda kontrollitakse. Link piletiga seotud infole on siin: http://www.pc.gc.ca/kiosk/index/dp.aspx

Ilm oli lihtsalt võrratu terve see aeg, kui Jasper rahvuspargis viibisime. Sõit Rocky Mountains'ite vahel oli vapustavate vaadetega – lumised mäetipud sillerdasid päikese käes, helesinises taevas olid mõned valged rünkpilved ning jõed olid poolenisti kaetud veel valge jääga. Me pole kumbki Kallega näinud veel nii kõrgeid mägesid (Austraalia kõgeim tipp oli ju ainult Mt Kosciuszko mägi 2228 m, mis sai meil ka ära nähtud). Lisaks kõigele rändasid maantee kõrval aeg-ajalt ka karibuude ehk põhjapõtrade (caribou) ja suuresarveliste lammaste (bighorn sheep) karjad.

Bighorn sheep

Öömaja valikuga jäime me ka kõik väga rahule, selleks oli 7 km Jasperi linnast välja jääv HI-hostel, mis on hosteliks ehitatud vanast suusakeskusest. Seega vaated hosteli aknast on ilusad ja maja ise oli ka päris huvitav. Mõnele võibolla ei meeldiks ainult nende tubade süsteem, kus ühes toas saab koos olla umbes 40 inimest. Neil on meeste-, naiste- ja segatoad. Üldine vabaajaveetmistuba oli see-eest igati lahe – elava tulega kamin ning suured aknad.

5kesi Pyramid mäe ees

Kuna sõit Edmontonist Jasper’i rahvusparki võttis aega umbes 4 tundi, siis esimesel päeval tutvusimegi ainult Jasperi linnaga ja tegime ühe väiksemat sorti jalutuskäigu Pyramid Lake juures. Infopunktist soovitati meile lisaks saarekülastusele sellel järvel ka lähedalasuvat „2b“ matkarada, kust pidi imeilus vaade avanema. Üks rootslastest, Jesper, ei olnud just matkameeleolus, seetõttu jätsime ta autot valvama ning ise läksime neljakesi rada avastama. Meil soovitati hoida võimalikult kokku, sest kuugarid (cougar, mitte segi ajada samamoodi kutsutavate naisterahvastega), kes on karude kõrval siin kõige suuremad inimeste murdjad, ründavad eelkõige neid inimesi, kes liiguvad üksi. Me kuugareid, hunte või karusid ei näinud, küll aga oravaid ja vapustavaid vaateid. Rada kulges enamasti mäest üles, ning meil polnud palju aimu ka, kui kaugele me peame rada mööda minema, seetõttu oleksime napilt poolel teel juba tagasi pööranud, kuid õnneks vantsisime vapralt edasi. Me retk tasus ennast igati ära – lõpuks avaneski me ees vaade, mida meile soovitatud oli. Pyramid mägi (selle piirkonna kõrgeim mägi 2765m kuigi kõrgeim mägi Rocky Mountains’is on hoopis 3954m Mount Robson) ja järved, Jasperi linn kauguses ning teised mäed ümberringi. Väga ilus oli! Lisaks muidugi täielik vaikus ja maailma serval olemise tunne, mida pildilt välja ei loe, kuid kohapeal oli tunne võrratu! Meil oli hea meel, et selle paiga avastasime.

Matkarajal 2b

Kuulake seda vaikust!

Kalle: „Kuna reede õhtul oli taevasse oodata ka täiskuud, siis soovitati meile infopunktist lisaks ka spetsiaalselt selleks õhtuks (täiskuud näeb ju vaid korra kuus) korraldatud tasuta giidiga tuuri, kuhu oli aga ainult 2 vaba kohta. Kuna JP oli nõus meile pärast järgi tulema, siis täitsime need kohad meeleldi. Jutt sellest, kuidas kuu ööpimeduses valged mäetipud hiilgama paneb võlus meid suhteliselt kiiresti. Saime jälle veidi mäkke ronida, kust oli õhtuhämaruses järjekordsed võrratud vaated, sinna juurde giidi huvitavad jutud, kuid mis tulemata jäi, oli kuu, kuna taevas oli liiga pilvine. Kahju, ja kuna tegemist oli tasuta tuuriga, siis ei saanud ka raha tagasi küsida...

Minekuvalmis

Laupäevaks broneerisime endale aga lumelauad ja suusad Totem suusavarustuse poest Jasperi linnast (meie 2 ja Jesper võtsime lumelauad, JP ning Karl otsustasid suuskade kasuks; kokku lumelaua laenutus koos saabaste ja kindlustusega läks $35; mäepilet oli $80) ning otsustasime need mäed järgi proovida. Paari kanadalase suust oleme kuulnud, et sealne Marmot Basin on parim mägi, mida Vahtralehemaal selleks pakkuda on. Kahjuks on minul sellega võrrelda vaid Tallinna Lauluväljaku lauge nõlv ning Elel Lõuna-Eesti võrratud Kuutsemägi ja Kütiorg. Peab nentima, et kuigi ma olen väga suur Eesti patrioot, siis vähemalt minu silmis jääb Marmot Basin siinkohal peale. Pealegi, Marmot Basin’i ametlikult pikim liug kõige kõrgemast kohast alla oli 5,6 km ja kõrgustevahe 915 m. Kui pika liu saab Kuutsemäel...? :P

Rõõmsad lumelauaässad

Ehk siis oli põhimõtteliselt minu jaoks tegemist esimest korda mäel lumelaud jalge alla kinnitada. Ele on kahtlemata selles osas kogenum ja parem. Rootslased olid vanad profid, brasiillane oli kord varem mäesuuskasid proovinud ja seda loomulikult Kanadas. Seega oli teistel nalja kui palju, kui alguses mu püstisaamisüritused parimal juhul meetri võrra kaugemal istuli lõppesid. Aga vanale spordimehele kohaselt ei andnud ma alla ning juba õige pea suutsin nõlvad üksteise järel vallutada. Ele oli sellel muidugi suureks abiks, sest ta viitsis mu järgi oodata, kuigi oleks ju võinud kohe algusest peale vähe järsematel nõlvadel liuelda.

Tõstuki lõppu pole nähagi

Kui mu lumelauaoskused juba piisavalt head olid, et nende üle väga enam naerda polnud, siis suutsin ikkagi inimestel suu muigele viia oma riietusega, milleks oli -40 kraadi jaoks mõeldud tööriided, millel on väga palju helkureid, nii et mind ikka näha oleks.“

Marmot Basin'i säravaimad tähed

Lõppkokkuvõttes oskasime me päeva lõpuks ilusti lumelaua mõlemat kanti kasutada ning päevitunud ja naerul nägudega, kuid väsinud ja valutava kehaga vedasime end hostelisse ja nii uskumatu, kui see ka pole,   jõudsime õhtul isegi veel peole minna pärast päev läbi mäe peal vingerdamist. Järgmine päev ei suutnud ma sammugi teha – käed olid nii läbi, nagu oleksin terve päeva kätel kõndinud. Kallel polnud midagi hullu, ta ju korralikult trenni teinud nafta puurtornil. Õnneks tundis ka brasiillane ennast sama läbipekstult nagu mina, nii et ma polnud ainuke, kes iga liigutuse peale oigas.

Mäe kõrgus võttis jalust nõrgaks

Viimane huvitav matkarada, mida enne tagasisõitu valisime, oli Maligne kanjon. Enamasti 50 m sügav ja vaid mõned meetrid lai sügavik, mille mõlemal kaldal sai jalutada ning kanjonis olevat jääpurikate ilu nautida. Kaunid sillad üle kanjoni lausa nõuavad pildistamist. Pakutakse ka tuure kanjoni põhjas kõndimiseks, kuid me ei võtnud ühtegi. Muidu oleks ise sinna alla läinud, kuid jää oli mõnes kohas liiga sulanud ja kuiva jalaga poleks seda käiku saanud teha.

Maligne kanjon

Kanjoni serval

Ma pole vist ühelgi lihavõttepühal nii vähe mune söönud kui sellel aastal. Samas oli see kindlasti üks meeldejäävamaid nädalavahetusi mu elus. Just selliste kogemuste pärast saigi Kanadasse tuldud. Jasper’i rahvuspark on kindlasti üks koht, kus Kanadas olles lihtsalt tuleb ära käia.

Meie päevitunud ja rõõmsad näod