Alberta majandus õitseb nagu kevadine kirsipuu

Viimased kaks nädalat on tööl olnud päris kiired ja stressirohked. Mulle paisati ette järjest uusi uurimustöid, nii et vahepeal pidin kolme päevaga ennast uue uuringuga kurssi viima, selle lõpetama ning ka esitama. KOLME PÄEVAGA!!!! Õnneks oli töö väga huvitav, teemad varjeerusid kaaliumiväetistest kuni tööstusliku kanepi tootmiseni. Sain teada, et Kanadas asuvad maailma suurimad kaaliumivarud ja et USAs on endiselt tööstusliku kanepi kasvatamine põhimõtteliselt keelatud, samas kui enamus ülejäänud maailm, samuti Kanada, tegeleb usinalt kanepi tootmisega, mille kiudest saab valmistada köisi, ehitusmaterjale ja seemnetest saab kasulikku õli ning erinevat söögikraami.

Alustades oma Kanada kontorikarjääri teadsin, et tööd peaks jaguma märtsi lõpuni. Uuemad uudised on sellised, et reedel teatas ülemus, et on minu tööga rahul olnud ning ta hea meelega palkaks mind sama tööd edasi tegema, kuid neil ei ole enam nii palju uurimustöid, et mulle ka jaguks. Samas on neil pakkuda mulle muud laadi tööd, mis on lihtsam, kuid ka igavam. Põhimõtteliselt on tegu paberil olevate arvete teatud elektroonilisse süsteemi panemisega. Ma olin nõus. Palganumber väheneb veidi, kuid mitte dramaatiliselt. Pean veel ainult täpsustama, kuidas palka maksma hakatakse, kas samamoodi tšekkidega või tehakse leping. Samuti pole mul aimu, kui kaua seda tööd veel jagub. Sekretär, kelle töö see muidu olema pidi, oli küll ülirõõmus, et ma olin nõus aitama.

Ja olen ka lõpuks aru saanud, miks Tim Hortons’i järjekorrad nii pikad on. Nimelt avastasime, et hinnavahe Starbucksiga on peaaegu kolmekordne. Näiteks keskmise suurusega tavaline kohv maksab Tim Hortons’is $1.56, samas kui Starbucksis tuleb sama asja eest välja käia $4.15.

Nädal tagasi lugesime kohalikust lehest, et Alberta provintsi (siin ei ole osariigid, vaid PROVINTSID, pidage see meeles ja vabandage meie varasemalt tehtud vigu) majandus on endiselt tõusuteel. Kui kõik teised provintsid on omadega miinuses, siis Alberta on ainuke, kes on plussis. Artiklis kirjutati veel, et juba pikemat aega valitseb Albertas ka tööjõu puudus, kuigi valitsus teeb kõike, et siia võimalikult palju võõrtööjõudu sisse meelitada. Usun, et see uudis meeldib kõikidele „working-holiday“ viisa taotlejatele ja omajatele. Loodame, et roosade õite aega jagub pikaks ajaks.

Vahepeal uuris Kalle natuke ka kohaliku maksudeklaratsiooni kohta kuna kohalikelt küsimine ei viinud suuremate tulemusteni. Nii veider kui see ka pole, ei tea siin enamus inimesi, mis ajaks peab maksudeklaratsiooni esitama. Väga veider. Kalle omistatud teadmiste kohaselt käib siin asi sarnaselt Eestile – maksudeklaratsioon tuleb esitada 30ks aprilliks lõppenud aasta kohta. Ehk siis aastal 2011 jaanuarist kuni detsembrini saadud tulu saab tagasi küsida 2012 jaanuarist 30nda aprillini. Eestis on see kuupäev ainult 1. aprill.

Tšekkidega arveldamise oleme ka lõpuks käppa saanud. See ongi täpselt nii lihtne, nagu Killuke meie kommentaris kirjeldas: tuleb leida oma panga selline automaat, kuhu saab raha sisse panna. Valida automaadist valik „deposit“, toksida klaviatuuril sisse tšekil olev rahasumma ja panna tšekk ümbrikus automaati. Tavaliselt leiab ümbriku automaadi kõrvalt. Kindlasti on võimalik ka tšekki rahaks ümber vahetada pangas, kuid seda me teinud veel ei ole. Esimest tšekki hoitakse kinni u 10 päeva, enne kui seda raha arvel kasutada saab. Teised summad samasugustelt tšekkidelt ilmuvad arvele juba koheselt. Kui on vaja, saab panka helistada ja kinnitada tšeki õigsust ning siis saab raha samuti koheselt kasutada.

Veel viimane teema on postkaardid ja turism. Minu meelest on päris huvitav fenomen, et tundub nagu Kanadas on turism alles beebisussides. Ei kõla loogiliselt, eksole? Samas, siin Edmontonis ei ole ma näinud ühtegi korralikku suveniiripoodi!!! Kui aus olla, ei ole ma näinud tegelikult mitte ühtegi suveniiripoodi, korralikust rääkimata... Euroopas on suveniiripoodide uputus! Austraalias oli ka ikka suveniirinänni päris hulgi. Siin me otsisime isegi infopunkti justkui tikutulega taga. Lõpuks saime teada, et kaks infopunkti peaks ikka Edmontonis olema. Mõlemad on avatud maksimaalselt kella 18ni õhtul ning suletud nädalavahetustel. Siit järeldus – nädalavahetused pole õige aeg reisimiseks!

Kuna suveniiripoode pole, siis on ka postkaartide leidmine raskendatud. Tavalistes söögipoodides on ainult õnnitluskaardid (mis on ka korraliku hinnaga). Ainus koht, kust mõned postkaardid leidnud oleme, on olnud Dollarama pood ja infopunkt, kus viimases oli ka ainult kahte sorti valikut – kas tahad Edmontoni öö vaatega või päeva vaatega? Ahsoo, või need ei meeldigi?!?!?! Me vist oleme lihtsalt pirtsakad...

Euroopast erinev on ka see, et siin on palju minipostkontoreid, mis asuvad teiste poodide sees (postkaarte seal pole). Meie teadmiste kohaselt võib ka rahvusvahelist postkaarti postitada tänavatel asuvatesse Kanada posti postkastidesse (Austraalias tuli rahvusvaheline post eraldi postitada kohalikust postist).

Kanada posti kirutakse kui väga aeglast ja kallist postisüsteemi. Meie koridoril elav iirlane tellis internetipoest endale oma rahvuskoondise jalkasärgi, mille Kanada post suutis ära kaotada. Kaotuse heastamiseks pakuti küll suuremat rahasummat, kui särk väärt oli, kuid iirlane oli ikka ülimalt pettunud - tema jalkasärki juba mingi rahaline kompensatsioon ei kata! Haav on hinges ja viha Kanada posti vastu suur.

Kuulujuttude järgi oli mõni aeg tagasi meie hostelis ühte eesti tüdrukut nähtud, kuid meil ei õnnestunud teda trehvata. Küll aga läks paremini eile Hannesega, kes meiega blogi vahendusel ühendust võttis. Koos sai meie valmistatud juustukooki söödud (Kai-Riini superretsepti järgi) ja õlleklaasi kõrval eesti keeles juttu puhutud.