pühapäev, 18. veebruar 2018

Serengeti ei tohi surra!

Edaspidi kujuneski välja, et hommikul starditi vara ja midagi põnevat jäi igasse päeva. Lõunasöök oli kas kaasa pakitud või sõime kuskil telkimisalal. Igal grupil oli oma kokk, kes muretses kõikide söögikordade eest.
Unistuste täitumine - meie Serengeti rahvsupargi väravas!
Tee Serengetisse oli kruusane ja väga treppi sõidetud. Ometi sõitsid autod sellel umbes 80-100 km tunnikiirusel. Eestis kaalusime varianti rentida ise auto ning sellega rahvusparke külastada, kuid nähes teede olukorda, kahtlen, kas tavalise autoga oleks saanud seda teed läbida. Nii mõneski kohas olid karmid teravad kivid, mis tavarehvid oleks kindlasti katki teinud, teises kohas hunnikutes liiva, mis pani auto liuglema justkui lainetes. Ainsad autod, mis meie nägime olid neljaveolised. Palavuse tõttu hoidis juht aknaid vahel lahti, kuid kuna kruusatee tolmas korralikult, siis vahel ei teadnudki, mis parem valik oleks olnud. Õnneks nii hull asi siiski ei olnud, et ma läätsekandjana hakkama ei oleks saanud. Godsonil endal olid silmad ilmselgelt haiged. Ei tea, kas sellest samast kuivast teetolmust või lihtsalt üldiselt Tansaanias elamisest. Kuulu järgi olevatki siinne kliima silmahaigustele väga soodne.
Tüüpiline avar puudeta Serengeti maastik
Veidi Serengetis sõita saanud, keeras Godson peateelt kõrvale, ütles, et vanasti oli siin üks hea koht, kust loomi näha. Küngaste vahel nägime juba ühte autot ees olevat ning meiegi peatusime sealsamas lähedal. Meile avanes imeline vaade väiksest veelombist, kus jahutas end suur kari sebrasid. Kuidagi uskumatu oli näha veelompi nii kuival maastikul. Hakates pildistama sebrasid, keerasin pilgu korraks ka auto kõrvale künkale. Oleksin ehmatusest kaamera käest pillanud, kui avastasin, et kohe meie auto kõrval heina sees luuras lõvi. Tema silmad olid muidugi sebradel ja meist ta välja ei teinud. Algas pinev vaatemäng, kuidas kiskja jälgis saakloomade iga liigutust ning meie hiirvaikselt jälgisime, mis saama hakkab. Vahepeal jõudis kohale veel hunnik autosid ning lõpuks oli seal segamini oma 6-7 autotäit turiste. Sebrad jõid oma isu täis ja hakkasid liikuma veest välja eemal asuvate muldvallide poole, lõvi järgnes neile maadligi hiilides ja kuumusest lõõtsutades. Nägemaks, mis edasi saab, keeras juht me auto ringi ja üritas lõvile teiselt poolt muldvalle järgneda. Nii mõnedki autod tegid seda sama. Kahjuks aga lõvi ei otsustanud seekord rünnata. Ei tea, kas põhjuseks võisidki olla häirivad turistid või ei tekkinud head momenti tänu turistide segamisele. Me saime küll lõvist suurepäraseid lähikaadreid, kuid pisut kurb oli meel samuti. Ei tahtnud ju häirida loomade elu! Enne kui jõudsime küngaste vahelt korralikult ära sõitma minna, sõitis kohale aga pargivalvurite auto. Käivitus meile segane aktsioon, kus juhilt võeti rahvuspargi sisenemise luba ära ja teiste autodega toimus sama. Mõistsime, et midagi oli valesti tehtud, kuna kired möllasid ning käed vehkisid, kuid kuna jutuajamine toimus kohalikus keeles, ei saanud väga hästi aru, mida oli valesti tehtud.
Sebrakari lombis jahutamas
Lõvi rohus luuramas
Paar meetrit lõvist, kes otsustas sebrasid mitte rünnata
Situatsiooni paremaks mõistmiseks hakkasime pinnima autos olevat kohalikku keelt mõistvat kokka, et ta tõlgiks veidi. Tuli välja, et pargis on juhtidele omad reeglid. Kui kuhugi on kaevatud inimeste poolt nähtav kraav, siis sellest ei tohi autod üle minna. Nii meie kui ka teised autod tegid seda. Arvatavasti soovist pakkuda klientidele parimat elamust, võibolla ka lihtsalt adrenaliinist, et näha mis toimuma hakkab… Igal juhul ootas juhti ees trahv 50$. See ei olekski nii karm olnud, kuid trahviga kaasnes ka kohustus sõita tagasi rahvuspargi väravatesse. See juba häiris ka meid tugevalt, sest see on puhas ajakulu! Tund aega sõitu väravateni, seal asjaajamine juurde ning tund tagasi. Kokku kolm tundi kaotsis, mida oleksime saanud kasutada loomade nägemisele… Sõdimine ei aidanud ning kõik autod võtsid suuna tagasi. Mingis mõttes väga mõistlik karistus – trahvi oleksid saanud kõik tuuripakkujad ära maksta ilma, et see kliente puudutaks ning rikkunud reegleid võibolla teinegi kord. Nüüd aga tekkis neil kartus, et rikkumine tekitab kahju nende mainele. Loomi arvesse võttes oli mul hea meel, et mingidki reeglid selles ebavõrdses maailmas on loomade kasuks pööratud.

"Reedbuck" e redunka (antiloobiline)

Thomsoni gasellid
Me arvatavasti ikkagi tegime oma ette nähtud marsruudi läbi ja nägime palju ka veel teisi loomi. Veel lõvisid, suurte kivirahnude otsas nagu „Lõvikuninga“ filmis ja elevante, gnuusid, pühvleid jne. Kõik loomad olid ikkagi väga lähedal ja see hämmastas meid korralikult.
Isalõvi suure kaljunuki peal nagu "Lõvikuningale" ette nähtud
Tänu vahejuhtumile jõudsime oma telkimiskohta lihtsalt palju hiljem, kui mõeldud oli. Mul ei olnud selle vastu absoluutselt midagi, sest see tähendas, et nägime võrratut Aafrika loodust päikseloojanguga. Telgid tuli üles panna ise ning pisut aitasime ka kokal asju tassida köögiks mõeldud varjualusesse. Jah, kõhud olid meeletult tühjad ning lõpuks saime süüa alles kell 21 õhtul, kuid see ei võtnud siiski maha päeva elamusi ning tunnet, kui äge see kõik on! Telkimisala juures nägime hüääne, kes käisid toidupalukesi luusimas ja kuulsime neid ka öösel ulgumas. Džunglihääled olid võimsad, kuid hirmu küll ei olnud. Õhtusöögi ajal rääkisid erinevad grupid, kes mis loomi nägi ja vahetati muljeid. Ainus asi, mis pisut segas magama jäämist, oli külmus! Uskumatu, et õhtud ja ööd nii jahedad tundusid! Päeval oli niiii palav, et ei suutnud isegi pikke pükse kanda (putukate vältimiseks on need igati soovitatud) ja ööseks toppisime ikka korralikult riideid selga.
Pilvine loojang Serengetis
Meie telkimisala ilma igasuguse piirdeta

Kommentaare ei ole: