Enne reisile minekut lugesin Janika Vaikjärv’e kirjutatud Minu Kilimanjaro ja sealt mõned paigad välja kirjutanud, mis tundusid endalegi põnevad külastamiseks. Enamasti ei olnud need reisijuhtidest tuntud turistiatraktsioonid, vaid pigem ise leitud ja avastatud kohalikud nurgakesed, kohvikud… Üheks kohvikuks, mis tundus juttude järgi põnev olevat ja mida sel hommikul avastama asusime, oli Stone Town Coffee. Ma teadsin, et ilma kohaliku Sansibari vürtsitee/kohvi proovimiseta, ma sellelt saarelt ei lahku. Kuulsa kohvi kõrvale tellisin ka röstsaiad avokaadokreemiga, mis mul siiani suu vett jooksma ajavad, kui neile mõtlen. Kalle eelistas suuremat portsjonit, milleks oli väga korralik ja hea omlett -maitseelamus samuti! Ja värsked mahlad, otse loomulikult, neid ma võisin lõputult endale sisse kallata. Kuumaga tundusid need olevat just need joogid, mis täitsid keha vitamiinidega ning andsid vajaliku vedelikukoguse. Koha atmosfäär väliterrassi ja palmipuudega oli lihtne ning meeldejääv.
Peale tunde südalinnas sihitut lonkimist ja tänavaelu vaatlemist otsustasime üle vaadata ka linna kõige kuulsama turismiatraktsiooni – kunagise orjakaubanduse turukeskuse. Tegu oli sünge kohaga ning paljalt sellise kaubanduse eksisteerimisele mõtlemine tekitab võdinaid üle kere. Seal olid väga informatiivsed ning hästi illustreeritud tahvlid toimunust, kuidas sisemaalt neid loomavagunites rannikule transporditi ja mis tingimustes neid seal enne ostu-müügi toimumist hoiti. Kui meid viidi ühe hoone keldrisse, mille betoonist alusel vaevalt meetrikõrgusel pinnal enamus orje kükitama pidid ilma mingisuguste hügieenivõimalustega, toimus veel üks tagantjärgi uskumatuna näiv intsident. Just seal, kõige pimedamas ja kõledamas keldrikolkas, avaldasid teised turistid, tumedanahalised Aafrika kodanikud, kes polnud ilmselgelt tansaanlased, soovi pilti teha hoopis minust ja Kallest. Õnneks selle aja peale olin ma õppinud, et kuna tumedanahalised ei taha tavaliselt, et neist pilti tehakse, siis ainus viis neid pildistada on siis, kui neil on endal kasud sees. Seetõttu ütlesime, et ikka võib pilti teha, aga siis tahame meie neist ka pilti ja veel parem oleks, kui me kõik koos pildil oleksime. No nii siis see kulgeski – pimedas orjakeldris sündis tänapäeva maailma peegeldav pilt, kus tumedanahalised on sõbralikult koos valgetega.
No nii kena see lugu meie reaalses maailmas siiski kahjuks ei ole. Infotahvlite järgi toimub orjakaubandust suurel hulgal ka tänapäeval. Vahest küll rohkem seksorjandusena või pisut muutunud kujul, kuid jah, orienteeruvad numbrid lõid üsna pahviks.
Kõhtu täitsime lähedal
asuvas Baboo kohvikus, kus jäid silma eriti ahvatlevad värsked smuutid.
Hiljem tegelesime uuesti taksojuhi leidmisega. Kokkulepe, millega lõpuks nõusse jäime oli 43,000 šillingiga Jambianisse. Auto oli taaskord üsna vana romu, kiiresti sõites oli tunda, kuidas auto pisut „tantsis“ teel. Omavahel arutasime, et äkki tekkis selline efekt sellest, et amordid olid läbi… Juht oli noor mees, igati viisakas. Läbides kaunist puude-alleed, küsisime, mis puud need on. Ta vastas meie üllatuseks, et tegu on mangopuudega! Juurde lisas, et mangod kukuvad tavaliselt alla südaöösel. No see pidi nüüd küll nali olema…?
Jambianisse sõit kestis umbes tunnike. Kohale jõudes ei olnud meil endalgi aimu, kuidas me peaksime ette broneeritud Air B’n’b koha üles leidma. Õnneks helistas taksojuht Mau’le, meie uuele võõrustajale. Tükk aega sõitis küla vahel ringi, kuni lõpuks pani meid maha ja näitas käega „sealpool!“. Huuh, no see on väga lai mõiste… Sealsed majad on väga logudikud ja kõik risti-rästi ehitatud. Raske on aru saada, kust lõpeb ühe maja hoov ja kust algab teine. Teerajad puuduvad täielikult. Kõndisime üle vanade majade vundamentide, prügi ja isegi vee/solgitorude, kuni jõudsime majakeseni, mida „arvasime“ õige olevat. Kinnises sisehoovis oli maas liiv ning mõned isevalmistatud toolidest istumiskohad. Kõik nägi väga „chill“ välja. Veidi aja pärast näitas noor omanik Mau meie me tuba, mis oli vägagi kena ja suur. Vent oli ka laes, kuid jahedamaks see tuba küll ei teinud karvavõrdki vaid ajas lihtsalt sooja õhku ringi. Parem kui mitte midagi. Me igal juhul jäime rahule. Taaskord ehe kogemus kohaliku külaelaniku kodust.
Mau juures ööbisid veel teisigi võõramaalasi. Ühes
toas oli vanem mees Soomest, teises toas vanem paar Hollandist. Hollandi
paariga klappis meil kohe hästi. Nad olid meie masti rahulikud, tänulikud ja
eelistasid oma raha panustada pigem külaelanike eluolu parandamisse kui anda
seda sisse trüginud kuurorti pidajate kätte. Nemad juhatasid meid ka heasse
kohalike peetavasse söögikohta, mis asus täpselt rannaliival, vaatega merele.
Peale meie ja hollandlaste ei olnud seal kedagi teist. Ideaalne koht
nautlemiseks – varbad rannaliivas, külm õlu käes, vaatad, mis rannal toimub,
seni, kuni sulle värske õhtusöök kohalikest mereandidest valmistatakse.
