Paradiisis käidud

Uue päeva varahommikul ootas meid Ngorongoro kraatri kaitseala. Tõusma pidi küll 5:45, kuid reisidel, kus päev tundub tulevat imeline ja ootus on hinges, ei ole see varajane tõusmine suureks probleemiks. Päris hirmsaks osutus kraatri põhja laskumine, sest tee sinna oli auklik muldtee meeletu kaldega. Tee äärtes kasvasid ägedad kaktusepuud ja igal pool olid väga ilusad vaated tervele kraatri kaitsealale, kahju ainult, et hirmsa tee tõttu läks enamus emotsiooni autosõidule kui vaadete nautimisele. Kraater on mõõtudega umbes 19 x 16 km, seega täpselt parasjagu, et näha kõiki kraatri seinu ning samas ka näha loomi kraatri põhjas, kes alguses paistavad kui tuhanded täpikesed, kuid lähemale jõudes muutuvad äratuntavateks loomadeks.

Varahommikune Ngorongoro kraatrisse sisenemine

Oleks kõik hommikud nii kaunid!

Kohale jõudes hakkasime pikemalt jälgima ühte emalõvide gruppi. Nad olid silma peale visanud ilmatusuurele pühvlile ning kasside kombel üritasid strateegiat luua, kuidas teda kätte saada. Iga lõvi teadis väga hästi, mida tegema peab, et terve grupp töötaks ühtsena, kuid ometi puudus neil omavaheliseks suhtlemiseks verbaalne keel. Sebrad, gnuud, gasellid – kõik jalutasid neist lähedalt mööda ning ajasid omi asju.

Emalõvid kosutamas end enne jahileminekut

Lõvi luurab suurt pühvlit

Kraatri maastik ja sealsed loomad

See kõik kokku jättis väga sürreaalse kogemuse. Imelisel suurel siledal muruväljakul kõik maailma loomad koos ning sa näedki neid kõiki korraga. Kiskjad, kitselised, suured pühvlid ja väiksed närilised. Kraatris on loomade jaoks ideaalne temperatuur, joomiseks paar veekogu ning külma eest mäed ümberringi. Kõik meenutas piiblis või Vahitorni ajalehes kujutatud paradiisi joonistusi.
Meie silme all sünnitas üks gnuu poja, kes juba paari minuti pärast ennast püsti ukerdas ning veel paari minuti pärast tutvustas gnuu ema teda karja teistele liikmetele. Eemal tassis aga hüään maha murtud gnuu sarvi. Kõik oli omamoodi ringluses ja väga loomulik.

Uus gnuu sündis maailma meie silme all

Omaette elamus oli kohtumine musta ninasarvikuga. Teiste juttude järgi pidi neid raske olema näha lähedalt ning enamus blogisid-reisijutte, mis enne olin lugenud, kirjeldasid, et nägid vaevu mingit täppi, millele autojuht oli osutanud ning öelnud, et tegu on ninasarvikuga. Meil aga vedas korralikult. Kaunis elegantne must ninasarvik oli tulnud kraatri põhja ja talle sai sõita nii lähedale, kui lubatud oli. Kuna see oli nii haruldane võimalus, olid kõik autod ühte kohta kokku tulnud ning neid oli kokku oma 10 kindlasti. Veel uskumatum oli see, et ninasarvik liikus autode suunas, lõpuks ületades tee ja liikudes otsustavalt omas suunas. Lõpuks saime põhjuse teada – eemal ootas teda teine ninasarvik! Seega õnnestus meil näha väga lähedalt suisa kahte haruldast musta ninasarvikut. Musti ninasarvikuid pidi maailmas alles olema umbes 2500 kandis, valged on aga peaaegu välja surnud. Alles pidi olema vaid 3 tk Keenia ühel väga kindlal kaitsealal ja neid valvatakse 24 h. Ngorongoro kraatris pidi heade tingimuste tõttu olema musti ninasarvikuid juba 50 ringis.

Kohtamisele minekul tuleb ikka saba püsti hoida

Ainus koht, kus tohtis autost väljuda, oli selleks ette nähtud piknikuala olemasoleva järve kaldal. Seal olid ka vetsud ja mõned lauad. Algul me ei pannud kohe tähelegi, kuid selles samas järves olid suured jõehobud! Mõnus oli istuda kivil ja nautida nende puristamist kaldaservalt. Üritasime pilti teha nii, et võimalikult paljud hobud õigel hetkel veepinnal oleksid.

Jõehobud omas elemendis Ngorongoro kraatris

Piknikualal kraatri järve ääres

Meie autojuht ja giid Godson

Lõunasöögiks sõideti tagasi telkimisalale ja õhtuks meie tuntud Sunbright hotelli. Seekord saime toa hoopis majakeses, mitte telgis ning õhtu möödus taaskord teiste turistidega muljete vahetamisega. Ühe rootsi paariga saime eriti hästi jutule. Neile meeldis Ngorongoro kraater sedavõrd, et otsustasid järgmine päev sinna tagasi minna ja loobuda uue rahvuspargi külastusest. Nad lootsid väga näha, kuidas lõvid ikkagi mõne looma maha murravad ja olid kurvad, et seda ei juhtunud. Nendega rääkides safari tuuri hindadest, tuli välja, et saime enda tuuri ikka pea poole soodsamalt kui nemad, kes broneerisid kõik kodust ja veel läbi mingi agentuuri. Jõime kohalikku Serengeti õlut ja palmide all istudes sai rahulikult kõik päeval nähtu läbi seedida.

Hotellituba tundus eriti mugav pärast mitmeid öid telkimisi

Õdus atmosfäär Sunbright hotellialal

Öösel kuulsime, kuidas keegi oksendas korralikult tundide viisi. Hirm oli endal ka nahas, et kas mõni söök või jook võiks mõjuda meilegi halvasti, kuid õnneks nii ei läinud. Hommikul saime teada, et tegu oli meie tuttavast rootslasega, keda vaevas korralik toidumürgitus.