Las mäng alaku!

Me ei raisanud oma väärtuslikku aega ja juba varahommikul kell 8:30 võttis Safari auto meid hotelli eest peale, et alustada sõitu Tarangire rahvusparki. Enne seda saime ka tasuta hommikusööki, mis oli meeldivalt suur omlett vorstiga ning värske mahl sinna juurde. Suured kotid saime jätta hotelli taha ruumi, väiksematesse pakkisime olulised riided ja muud asjad, mis Safaril vaja võiks minna. Kuna me juhtusime olema esimesed, keda auto peale korjas, saime kohti valida ning mu kodune eeltöö netis ütles, et parimad kohad on kohe juhi koha taga. Juhiks oli meil Godson. Tõmmumast tõmmu kondine kohalik mees, kes oli varasemalt töötanud ka Kilimanjarol ning omas mitmeid aastaid safari giidi kogemusi.

Game drive Tarangire rahvuspargis

Kalle lahtise katusega safari autos, taamal elevandikari

Meiega liitusid 2 toredat meie vanust ameeriklast Anna ja Shawn, paarike Vietnamist ning üks pikemat aega Tansaanias vabatahtlikuna viibinud Taiwani noormees. Elevus pulbitses sees ning see kasvas veelgi, kui sisenesime rahvuspargi territooriumile. Kohalikud kutsuvad rahvuspargis loomade vaatamist ja lahtise avatud katusega autoga ringisõitmist „game drive’iks“. Meie show oli algamas!

Rohkete puudega roheline Tarangire rahvuspark

Rahvuspargis oli üsna palju puid, mis pole Tansaania kohta väga tüüpiline maastikuvaade. Seisime avatud katusega neljaveolises autos püsti, nautides sooja tuuleiili ning vaateid. Ei pidanud kaua ootama, kui nägime kaelkirjakuid väga lähedal, suuri elevandikarjasid koos elevandibeebiga kohe tee ääres ning ahviperet. Ei hakka mainimagi igasuguseid kitselisi, keda oli peaaegu kõikjal. Godson suhtles tihedalt kõikide teiste autojuhtidega ning niimoodi sai ta infot, millises pargi osas mingi loom paiknes. Ta teadis kauneid kohti  (järvevaateid, kõrgemalt mäe otsast avanevat üldvaadet jne) ning jättis igati sümpaatse mulje. Loomade juures viibis ta piisavalt, et saaks nautida ja jälgida, kuid samas ka mitte üleliia kaua, et tekiks soov juba edasi liikuda. See on keeruline ära tabada, sest eks igaühel on omad eelistused.

Tarangire kaelkirjakud on eriti tumedate laikudega

Igas elevandiperes on oma suur ja võimas isane karjajuht

Elevandi nahk meenutab puukoore kurrulist tekstuuri

Teise safariauto juhiga nõu pidamas

Emased impalad

Lõunasöök osutus väga korralikuks – burger, saiakesed, grillkana, mahl. Tekkis lootus, et nii saab iga päev olema, kuid päris nii see siiski ei olnud. Autos olid ka veepudelid kõigi jaoks, kuid meil oli hea meel, et olime võtnud ka enda vett juurde. Veepudeli oleksin juba esimesest päevast peale tahtnud voolikuga suu külge ühendada, et ei peaks nii palju tegelema selle tõstmise ja langetamisega. Juba esimesel päeval Dar’is tekkis dehüdreeritusest nõrk peavalu ning nüüd üritasime juua eriti tihti ja palju, kuid oleks pidanud tõenäoliselt veel rohkem seda tegema.

Resort'is istumas ja kohalikke õllesid limpsimas

Õhtuks viidi meid resorti Mto wa mba linnakeses, mis nägi absoluutselt võrratu välja! Nimeks oli Sunbright ning kuigi asus kuskil tavaliste külaelanike majade vahel ja ei meenutanud kuidagi hotelli, sobis selle koha olustik mulle väga hästi, kuna jättis väga aafrikaliku puhkuse tunde. Madalad puitmajad, palju istumiskohti väljas katuse all, lõkkekoht. Oli näha, et kogu elu toimub väljas. Meie magamiskohaks osutusid suured telgid, kus sai ilusti püsti seista ning mille tagasein käis lukuga lahti ja kust meie imestuseks ilmus duširuum. Isegi sooja vett oli! Ei tulnud üllatusena, nähes elektrijuhtmed koos veetorudega ning korra sain sooja vett juurde keerates isegi väikse elektrilöögi suraka ära. Aga see kõik käib aafrika juurde ning me olime kohaga väga rahul. Lebo, külmad kohalikud õlled, jutuajamised teiste turistidega, muusika, kuum ilm… Teadmine, et keegi valmistab õhtusööki ning sul tuleb lihtsalt mõnusalt aega veeta, kuni sind sööma kutsutakse. Kirjeldamatult mõnus!

Meie telk koos vannitoaga

Kohalik resordi atmosfäär

„Hotelli“ jõudes, meenus ka, et kõik kohalikud olid enne seda hotelli ka väga kiitnud. Öeldi isegi, et neil on bassein! Kui meil see mingi hetk seal olles meenus, küsisime selle asukoha kohta. Meid viidi uhkelt n.ö. basseini juurde, mis oli kõike muud kui kutsuv helesinine oaas. Tegemist oli betoon-auguga, milles pisut vett, mis oli paksult kaetud roheliste vetikatega. Selles ujumine tundus eluohtlik. Vähemalt eurooplastele. Niipalju siis suurejoonelisest basseinist…

Kuulus ja "kutsuv" bassein vetikarohelise veega