Varahommikuti pidi vaade Kilimanjaro mäele olema parim, mistõttu tõusimegi varakult ja suundusime sama hotelliketi teise hotelli katusele, kust nägi mäge tema laitmatus ilus. Päike oli maailma üle kuldamas oma kollase valgusega ning juba oli õhk kuum ning lõhnad tugevad. Malaaria sääskede kartuses on soovitatud kaitsta end pikkade pükste ja pikkade varrukatega pluusidega, mis tundub tõeliselt ebaõiglane, kuna palavuse tõttu tahaks ringi käia vaid ujumisriiete väel! Eriti just päikseloojangute ja -tõusude ajal pidi sääski kõige rohkem olema ning kuna me otsustasime malaaria tablette mitte tarbida, tuli end sel hommikul katta pikkade riietega. Lisaks ostsime muidugi ka kohaliku sääsetõrjevahendi (meie omad ei pidavat aitama) ja katsime sellega omakorda riiete alt väljajäävad kehaosad.
Hotelli jõudsime tagasi just parasjagu hommikusöögi ajaks. Mainin ära, mida meile pakuti, kuna kohati oli see väga veider kogemus ja uute söökide proovimisel on meie jaoks reisidel vaieldamatult oluline osa. Seekord osutusid kõige veidramaks keedetud kartulid. Ei oleks osanud arvatagi, et eestlase jaoks võib kartul hämmingut tekitada, eks ole, kuid kui seda serveeritakse keedetud kujul ilma kastmeta hommikusöögiks, oli pisut veider küll. Õnneks olid juurde tehtud ka pannkoogid ja sai juua värsket hibiskuse mahla.
Edasi viis tee meid kohalikku suveniiripoodi (curio kohalikus keeles), mis jättis väga mõnusa viisaka mulje, võrreldes Arusha maasai turuga. Poes käidud jäime korraks seisma, et mõelda edasisi plaane, kui kohale tõttas keegi väga kahtlase olekuga hipist narkar. Küsis, kas me ei taha minna lähedalasuva allika juurde. Muidugi olime plaaninud sinna minna, kuid hotellist küsides öeldi meile, et sinna ja tagasi läheb taksoga oma 50$. Nüüd, kui see kahtlane purjus või pilves tüüp sellest juttu tegi, küsisime ebavlevalt, et mis see maksab. Tema jaoks tähendas see põhimõtteliselt juba diili tegemist ning ta palus, et me tuleksime tema „office’sse“ (kontorisse) ning seal saame kõike täpsemalt rääkida. Endiselt tundsime vastumeesust temaga kuhugi liikuda, kuid julge hundi rind on karvane, mis sest, et taskud võivad küll pärast tühjad olla. Õnneks asus ta n.ö. kontor kohe poest üle tee, nurgataguses. Sellistel hetkedel käib tõesti ikka mitu korda peast läbi võimalus, et sind lüüakse lihtsalt mättasse või parimal juhul varastatakse paljaks. Ta kontor oli üks suur naljanumber – betoonseitega väike uberik, kus polnud aknaidki ning igal pool vedeles elektroonikaromu. Ise ta vabandas, et vahepeal tegeleb ka tinutamisega…
Päevane tripp allikani ja tagasi pidi maksma 60, 000 šillingit, mis tundus päris hea diil. Kui vaid mees ise poleks niiivõrd sogane olnud. Kuna ta nägi me kahtlustavaid nägusid, otsustas ta meid vedada taksojuhi juurde. Ebavlevalt lonkisime kaasa. Taksojuhti nähes aga me meel lõpuks elavnes. See mees tundus igati soliidne ja juba palju usaldusväärsem. Otsustasime käed lüüa, enne veel taksojuhiga kõik läbi arutades. Plaanid räägitud, kiirustasime tagasi hotelli, et oma ujumisriided ja rätik kaasa haarata ning siis võis sõit alata. Kui taksojuhile pool summat ära maksime (pool tahtsime pärastiseks jätta) saime aru, kui rumalad me olime olnud, et üldse selle narkarist hipiga kogu seda protsessi alustanud olime. Vaene taksojuht pidi tänu sellele, et see mees meid tema juurde tõi mingi summa talle maksma. Miks nii paljud inimesed tänavatel igasugu asju pakuvad ongi see, et nad saavad iga kliendi pealt vahendustasu firmade käest, kuhu nad kliendid viivad. Õnneks meid see vaidlus siiski ei puudutanud, kuigi oleksime saanud võibolla ka ise soodsamalt, kui oleksime peatänaval taksosid otsinud ja nendega ise otse diili teinud. Taksode leidmine tundus aga raske, sest nad näevad välja nagu iga teine logu auto. Lõpuks saime aru, et igal taksol peab vist ikkagi mingi paber olema kleebitud esiaknale. Taksojuhid enamasti passivad kuskil oma autode läheduses. Seega teistele julgetele reisisellidele õpetuseks – leia auto, mille esiaknale on kleebitud silt, seisa selle juures veidi aega ning küll taksojuht juba välja ilmub.
Sõidu ajal kuumaveeallikani olime endiselt valvsad. Kuigi taksojuht tundus tore, ei teadnud me midagi marsruudist ega selle kestvusest. Olime vaiksemapoolsed ning ei tundnud end kõige vabamalt. Tee oli absoluutselt kohutav, kuid läks veel hullemaks mida edasi see kulges. Lõpuks sõitsime justkui ülesküntud põllumaal, mulla asemel teravad kivid ja liiv. No, ausalt, kõik tundus väga kaugel olevat lopsakast džunglioaasist kauni helesinise allikaga. Aga üle tunniajane sõit ja kannatlik ootamine tasus end ära – eikuskilt ilmusid üksikud puud ja nende vahele sõites avaneski miski ootamatu.
Roheliste lehtedega suured puud, läbipaistva veega veesilm. Lõbus rahvahulk koosnes enamasti turistidest - kes päevitas, kes ujus, kes aga nautis kohalikke grillroogasid, mida pakkusid kohalikud justkui muusikafestivalil. Selline järsk üleminek ühest situatsioonist teise võttis aega kohanemiseks. Meie üllatuseks kohtasime seal ka oma vana tuttavat rootslastest paarikest, keda Safaril olime näinud. Vesi oli niiii imeline, hele-hele sinine ja kutsuvalt jahe. Kõik ujusid seal ning kuigi olin lugenud, et Tansaanias ei tohi ujuda mitte üheski siseveekogus, ei suutnud me vastu panna. Nagu Eva, kes puu otsast keelatud vilja noppis, sulpsasime me end sellesse võrratusse paradiisivette. Vees ootasid meid näkitsejad kalakesed, kes kohe massaaži hakkasid tegema.
Palju lusti pakkus ka Tarzani-kiik, seda eriti üksikutele kohalikele, kes
sellega hulljulgeid trikke tegid, proovides üksteist üle trumbata. Osad ronisid
ka kõrgete puude okstele ning hüppasid sealt saltosid tehes alla vette.
Ma ei julgenud ise väga kaua vees olla. Hirm saada parasiite, kes su kehasse ronivad, oli liiga suur. Olin lugenud, et parasiitussidega nakatumist saab veidi vältida, kui olla vees vähem kui 10 min ja enne seda katta end malaariasääskede vastase kreemiga. Aga tagant järgi tõenäoliselt seal ikkagi midagi ohtlikku olla ei saanud. Muidu ei oleks nii palju turiste seal lõbusalt ujunud. Ju siis on üksikuid puhtaid allikaid, kus toimub kiire ja pidev vee juurdevool ja vesi ei jõua roiskuma minna.
Olles nautinud
veemõnusid ja lihtsat lebo allika kaldal, otsisime oma taksojuhi üles ning
tagasisõit hakkas pihta. Meeleolu oli muutunud 100% ja kõhklused ning kartused
olid kadunud. Kuigi autol purunes rehv ja autojuht pidi seda vahetama, ei
mõjutanud see me olemist kuidagi. Olin Eestist kaasa võtnud lutsukomme ning kui
nägin külatee ääres lapsi, palusin juhil kinni pidada ja andsin neile komme.
Lapsi oli erinevaid. Osad väga kartsid, osad tulid julgemini ligi. Põnev oli
näha nende reaktsiooni ja nende tuju rõõmsamaks teha. Mida muud ikka teha saab?
Vaesuses elavad nad niikuinii ja ükskõik, mis me neile andnud oleks, ei oleks
nende eluolu muutnud.
Kuulsime safaril
olles Godsoni käest, et maasaidel on komme oma lapsed kõik päevaks karja
valvama saata. Nii kui laps saab 5 aastaseks, saab ta hommikul hommikusöögi ja
seejärel peab kuni õhtuni ise karja ja vanemate lastega hakkama saama. Alles
õhtul tagasi koju jõudes saavad nad siis õhtusöögi, mida ma ka ei usu, et väga
korralik suur ports oleks. Kõlas uskumatult. Paljud lapsed rahvusparkide
lähedal passisidki teede ääres ning nurusid turistidelt üle jäänud lõunasöögi
palukesi. Ka meie andsime oma poolikuid karpe neile autoaknast. Mis mulle aga
ei meeldinud ja jättis väga halva mulje, oli see, kuidas viimasel päeval üks
kanadalane oma järgi jäänud söögipalukesi suisa sõitvast autost välja viskas.
Teeääred olid niigi tohutult rämpsu täis, selline käitumine kindlasti ei
vähenda prügi teket. Lisaks läks tihti see fooliumisse või paberisse mähitud
nutsakuke katki ja lõpuks ei saanud ka lapsed seda süüa. Kuidagi ebainimlik
mulje jäi sellest. Lase siis auto kinni pidada ja anna ilusti üle, mis sul anda
on.
Taksojuhiga saime
isegi niivõrd jutu peale lõpuks, et küsisime mööduvate puude ja viljade kohta
ning ta selgitas meile suurima hea meelega, mis on mis. Kahju ainult, et tema
inglise keel oli väga kehva. Vahel ta ei teadnud mõne asja nime inglise keeles,
mistõttu ta peatas auto, korjas selle vilja ja näitas seda meile lähemalt,
andes mõista, kas seda saab süüa või pole see söödav. Pärast sõitu maksime oma
teise osa tasust ja ikka pisut tippi ka. Seda eriti, kuna tal rehv purunes ning
ta meiega nii sõbralik oli.
