Big five ehk viis ohtlikumat looma

Magada ei lastud just palju sel jahedal ööl Serengeti rahvuspargi telkimisalal. Ees ootas varahommikune „game drive“, mis meie puhul algas kell 6 hommikul. Enne seda tuli veel süüa ja asjad kokku pakkida. Telgid jäid siiski üles ja need pani hiljem kokku kokk ise, sest tema jäi telkimisalale, kuni meie loomi jahtisime oma fotokaameratega.

Pakkimine Serengeti telkimisalal

Kui autoga telkimisalalt ära olime keeranud ja õige pisut edasi sõita saanud, nägime suurt sebrakarja. Päike oli vaevu paistma hakanud, maailm täitus kollaka-oranžika värvusega ning kõrgest kollasest rohust puude vahelt lonkis pikk sebrakari, juht ees ja teised järel. Sebrad on ikka väga nunnud ja pontsakad. Näevad kuidagi mahlakad välja ning lõvina ma jahiks neid ka. Samas on mul hea meel, et eelmine päev ei näinud, kuidas lõvi neid maha murdnud oleks. Kahju oleks olnud sebrast.

Sebrad kuldses hommikuvalguses

Impalad jalutuskäigul läbi kauni Serengeti looduse

Emalõvi soojal kivil saakloomi otsimas

Meeldejäävateks osutusid veel lõvid langenud puutüvedel, gasellid teel jalutamas, jõehobud, babood ehk ahvid ja suured linnud puudel. Eriti ägedaks kujunes kohtumine elevandikarjaga, kes liikus üle tee otse meie auto eest. Vantsid olid reaalselt nii lähedal, et tundus, et kui käe oleks välja sirutanud, oleks neid puudutada saanud. Pikalt jälgisime, kuidas nad kaitsesid oma pisikest pereliiget ning kuidas suured karjapullid teistele teed näitasid.

Kassidele ikka meeldib ronida

Marabu linnud puu latvades

Elevandikari safari autosid uudistamas

Enamus turiste loodab safaril käies ära näha n.ö. „big five“ ehk viit kõige ohtlikumat looma, kelleks peetakse jaaguarit, pühvlit, ninasarvikut, lõvi ja elevanti. Meil oli nähtud neist 3, ninasarvik ja jaaguar olid veel nägemata. Sel päeval pühendasime just palju aega jaaguari otsimisele, keda üks teine grupp olevat näinud koos poegadega, kuid ta osutus ainukeseks loomaks, keda meil siiski näha ei õnnestunud. Just poegadega pidi neid eriti keeruline näha olema, sest emaloom on väga kartlik ning peidab pojad sügavasse võssa. Ninasarvikut lootsime näha Ngorongoro kraatris.

Graatsiline impala

Isegi lõunasöögi ajal tagasi telkimisalal juhtus minu jaoks suur ime – me nägime manguste (surikaatide sarnased), keda olin väga-väga näha tahtnud selle reisi jooksul. No uskumatult armsad loomad! Nad lihtsalt läbisid meie parkimisala, kõik karjas piiksudes ning ringi siblides. Enamus teisi inimesi nende vastu huvi ei tundnud, kuid mina olin rõõmust lakke hüppamas.

Mangustid telkimisala parklas kiirelt ringi vudimas

Tagasi Serengeti väravatesse sõites nägime teel veel igasuguseid loomi jõehobudest topideni. Üks imelisi situatsioone oli ka lõvipere, kes magas tee kõrval suure puu vilus. Väiksed pojad ukerdasid ringi ning tundus põnev neid pisut jälgida. Samal hetkel rääkis aga Godson midagi kõrval auto juhiga ning meie suureks üllatuseks käskis maha istuda, lasi lahtise katuse alla tagasi ning asus kiirust lisades väravate poole kihutama. Me olime suures segaduses, sest väga oleks tahtnud ju seda kõike nautida. Tuli välja, et pargist välja sõitmisega hakkas äkki väga kiire, sest kui õigel ajal välja registreeritud ei olda, tulevad uued trahvid peale.

Topi e Ida-Aafrika lüürantiloop

Rahvuspargi väravate juures sai vähese raha eest pilti teha ka kohalike maasai-lastega, kes olid oma traditsioonilistes punastes riietes. Kasutasin seda kohe ära, sest kohalikele ei meeldi üldiselt, et neist pilti tehakse ja salaja pildistamine pole ka lubatud. Maasaid on põnev rändrahvas, kes erinevad teistest kohalikest hõimudest oma pika kasvu tõttu ning tumedama naha tõttu samuti. Neil puudub kindel kodukant vaid nad rändavad koos oma karjadega ringi, otsides parimaid karjamaid. Neid peetakse uhketeks ning nad hoiavad pigem omaette. Rohkem leiab neid Tansaania sisemaadelt kui rannikult.

Maasai lapsed Serengeti rahvuspargi väravate juures

Jõudsime õhtuks Ngorongoro kraatri serval asuvasse telkimiskohta Simba, kust avanesid suurepärased vaated all asuvale vulkaanikraatrile, mida oli plaanis külastada järgmine päev.
See telkimisplats meeldis mulle väga. Suure avara platsi keskel asus vinge vana puu. Laagriplatsi äärses võsas seisime silmitsi suure kitselise topiga. Ringi liikusid veidrad suured linnud, kelle pea tundus justkui kiilaks olevat aetud ning ringi lendasid mitte just kõige meeldivamad suured kotkad, kes rumalatelt turistidelt, kes väljas pikniku pidada üritasid, lennu pealt alla sukeldudes kanakoibi näppude vahelt ära haarasid. Duširuumid olid üsna ok ja tuli isegi sooja vett (võimalik, et see oli lihtsalt päikse poolt soojaks köetud)! Õhtu oli taaskord pisut jahedapoolne ning õrnalt tibutas isegi vihma, kuid õnneks kõvasti sadama ei hakanud ja tänu soojadele riietele sai und ka nähtud. Öösel nagu ikka kuulsime telgi ümber sahistamist, kuid hirmu küll ei olnud. Hommikul kuulsime jutte, kuidas üks rootslane tahtis öösel vetsu minna taskulambi valgusel, kui vetsuukse juures ootas suur pühvel. Pühvlid pidid ühed ohtlikumad loomad olema, kelle murdmisega ei saa tihti isegi lõvid hakkama, kuna nad on nii sõjakad ja tugevad. Seega võttis rootslasel ikka põlved nõrgaks ning ta kuidagimoodi varjus esimese lähedalasuva auto juurde. Ta olevat seal tükk aega passinud, enne kui julges telki söösta. Tõenduseks, et see kõik tõesti juhtus, olid vetsu teel suured pühvli-koogid. Jessas, ka mul oli korra öösel soov vetsu minna, hea, et otsustasin sellega oodata hommikuni.

Simba telkimisala koos marabu lindudega ja kotkastega

Kaunis suur puu keset platsi, tagapool orus Ngorongoro kraater

Nrorongoro kraatrikülastuse ootel