Sansibar – siit me tuleme!

 Meie soov oli Dar’ist taaskord võimalikult kiirelt jalga lasta. Eelmisel korral saime seda kanti juba piisavalt tundma ning ei olnud meie maitsele vastav. Liiga suur linn, liiga ebaturvaline, kiire ja mittemidagiütlev. Ostsime piletid Sansibarile ning ma isiklikult väga ootasin sinna minekut! Pilet maksis sadamas kohapeal 35$ valge inimese näo kohta ja laev pidi väljuma 9:30.

Kui oma suurte kompsudega laevale hakkasime minema, seisid meil ees kaks kollastes vestides kohalikku tüüpi, kaelas rippumas mingid dokumendid. Nad ütlesid, et siit edasi nad kannavad me kotte ise. Mõtlesime, et tegu on laevatöötajatega ning nad viivadki me kotid juba kuhugi pakiruumi. Selgus muidugi, et tegu ikka ja jälle raha väljapressijatega, kes selle eest, et su kotid 10 m edasi olevale alusele panevad pärast raha nõuavad. Neilt küsitud 30,000 asemel andsime kahepeale neile 12,000 chillingut ja kirusime oma rumalust. Edaspidi kanname oma kotte alati ise. Murelikuks tegi see, et me kotid kästi ikkagi panna kindlale alusele, mis läheb laeva pakiruumi. Väiksemad kotid saab igaüks endaga kaasa võtta. Olime kuulnud, et kottidest võidakse asju varastada, mistõttu ei olnud see mõte meile meeltmööda. Aga mida sa enam teha saad. Nii pikalt kui võimalik, jälgisime oma kottide teekonda.

Istusime praamidekil kõige parempoolsetele pinkidele, et oleks hea vaade ümbrusele. Ei osanud arvata, et koha valik on sellel reisil väga oluline – laev keeras end ümber ja päike säras meile lagipähe. Iga teine reis olekski see mu eesmärk olnud, kuid pagan kuidas see Tansaania päike suutis mind üllatada! No nii terav ja lõikav! Uimastab sekunditega ning põletab veel kiiremini. Vaade oli ülatekilt muidugi hea – nägime isegi delfiine – kuid tagasi tulles sama laevaga valisime koha sees, sest seal oli konditsioneer. Sõit kestis u 2h.

Kohale jõudes algas tavaline kadalipp – käte ja jalgadega tuli taksoteenust või muid teenuseid pakkuvaid kohalikke eemale peletada. Õnneks hakkasime sellega harjuma ning see ei tundunudki enam nii hull. Algul on kohalikud küll pealetükkivad, kuid rahunevad kiirelt maha, kui sa viisakalt „tänan, ei“ vastad. Me liikusime jala oma broneeritud Air B’n’b ööbimiskoha poole, mis asus Stone town’i linna südames, kõigest 5 min sadamast. Tuba oli super (koos vendiga), asukoht super ja omanik ka väga abivalmis. Mulle isiklikult meeldis juba seegi, et tegu polnud ekstra turistidele suunatud hosteli või hotelliga, vaid päris kohaliku koduga. Näeb täpselt seda, kuidas nad elavad ja see on miski, mis meile väga korda läheb.

Aeg oli lõõgastuda kohalikus restos, süüa kõht täis ja logeleda selles esmapilgul väga lahedas linnas. Meie võõrustaja juhatas meid India söögikohta väga lähedal, kus oli wifi ja müüdi ka õlut. Magustoidu hankisime rannakohvikust – pistaatsia jäätis ja kokteil, mis osutusid samuti võrratuteks valikuteks. Broneerisime netis ära ka järgmise öömaja Jambianis, väikses külakeses lõunas, et hing veel rahulikum oleks ning jätkasime Kivilinna ja selle ümbruse avastamisega. Nii nagu kohalikelegi, sai ka meie lemmik lebotamis- ja jälgimiskohaks Forodani aed, mis igal õhtul muutus elust pulbitsevaks kultuurisündmuseks. See oli sümbioos tänavatoidust, kohalikest lastest ja peredest, kärsanud nahaga turistidest, tänavakassidest ja lõhnadest, mis selle kõigega kaasnes. Me proovisime esimest korda elus värskendavat, kohapeal pressitud suhkruroomahla, mis osutus suureks lemmikuks, nosisime Sansibari pitsat ja toitsime tänavakasse. Kasse on Sansibaril palju. Nii palju, et ei mäleta, et oleks kuskil mujal reisides nii palju kodutuid kasse näinud. Eks neist oli kahju muidugi. Mõni oli väga korraliku väljanägemisega, kuid enamus ikka kurvas seisus. Jah, nii müüjad kui kohvikute pidajad andsid neile aeg-ajalt vett või süüa ja külma üle ei kurtnud seal kindlasti ükski kass, kuid mul oli kurb mõelda, et keegi ei hellita neid nii, nagu meie oma kodus olevaid kasse hellitame ja paitame.

Üks naljakas intsident juhtus meil päeval veel. Nimelt mõtlesime teha eeluuringut, kui kallis võiks olla taksosõit Jambianisse, kuhu plaanisime pärast Stone towni külastamist edasi liikuda. Kordagi ei võtnud me end käsile, et mõne taksojuhiga juttu alustada. Linnas ringi liikudes kuulsime taksojuhte aga pidevalt hõikumas, kas on soov taksoga põhja sõita? Äkki sinna? Või hoopis sinna? Me vastasime naeratades ja pead raputades. Üks taksojuht aga suutis meie mõtteid taaskord ise lugeda – kui kõik teised pakkusid väga populaarseid põhjapoolseid kuurortasukohti, siis tema pakkuski, et kas oleks soov sõita Jambianisse? No, sellele ei saanud me enam eitavalt vastata, sest reaalne soov oli ju olemas! Küsisime hinna kohta ja lubasime homme vajaduse korral ta üles otsida samast kandist.

Igal juhul on see hea näide, kuidas nad oskavad õigetele nuppudele vajutada.

Teine näide on võibolla veelgi parem. Me jalutasime paljajalu rannaliival ümber Stone towni nii pikalt kui saime, kuni majad tulid ette. Pidime naasma taaskord tänavatele ning loomulikult jalanõud uuesti jalga panema. Liivaseid jalgu kätega ja heina sisse puhtaks hõõrudes oli märkamatult meie juurde hiilinud kohalik, kätel uus puhas rannalina, ja pakkus abivalmilt, et kas me rätikut ei tahaks osta?