kolmapäev, 22. veebruar 2017

Aafrika väikelinnad Arusha ja Moshi

Päeva eesmärgiks oli külastada postkontorit, et marke saada ja mõned postkaardid Eesti poole teele panna, käia ära kohalikul rändrahva maasai käsitööturul ja osta bussipiletid Moshisse. Orienteerumine osutus pisut keerulisemaks, kui me arvasime ning hõlmas kohalikega suhtlemist, kuid lõpuks said kõik asjad tehtud, mis plaanis olid.
Moshi peatänava äärsed majad, mille taga asus puuviljaturg
Turu leidmisega oli omaette huvitav kokkusattumus. Ühel teenurgal, kus kaart ja tegelikkus justkui üldse kokku ei läinud, küsisime teed kohaliku möödajalutava naise käest. Ta silmad lõid särama, kuuldes, et tahame turule minna ja ütles, et on ise ka sinna teel, tulgu me vaid temaga kaasa. Teel turule tuli välja, et ta suisa töötab ise seal turul ning palus meid väga, et me kõigepealt külastaksime tema äri. Meil ei olnud midagi selle vastu loomulikult. Turule jõudes ootas ees meid naljakas situatsioon – oli piisavalt vara, mistõttu teisi turiste polnud veel kohale jõudnud ja kõigi müüjate pilgud ning tähelepanu koondus meile. Õnneks toimus kõik suure nalja ja naeruga, kes kuidas meid oma väiksesse urgu meelitada üritas. Üks ütles, et on naise õde ja et peale teda peame kohe tema boksi tulema. Teine rääkis, et on oma äri alles alustamas, et kas me ei võiks teda aidata jalule saada ning just tema käest osta... Uusi sugulasi tundus sellel ühel poeomanikust naisel terve turg täis olevat! Vaikselt rahulikult poelettide vahel jalutamisest ei tulnud absoluutselt midagi välja. Tundsime end kui saakloomi, keda ümbritses suur lõvikari. Olime väljunud kaitsvast safari autost ning pidime nüüd vilkate gasellidena keset kiskjaid hakkama saama. Selge on see, et sealsetel turgudel tuleb tingida korralikult, kuid alghinnaks ei tohi ka liiga vähe pakkuda. Siis nad pisut solvuvad. Ostsime üht-teist koju kingitusteks ning õnneks peagi tuli teisi ostjaid ka juurde.

Bussipiletid Moshisse maksid bussiterminalist ostes 20,000 šillingit kahepeale. Hea, et ostu plaanisime võimalikult vara, sest viimase bussini ei jäänud üldse palju aega. Hiljem bussis olles nägime, et pileti sai ikkagi palju soodsamalt, 3000 šillingiga inimese kohta. Tore, taaskord tõmmati meil nahk üle kõrvade. Muzungu price ikkagi!

Sõit kestis 2 tundi ja kohale jõudes kõndisime oma suurte kottidega Kilimanjaro Backpackers’i hotelli, mis sest, et paljud taksojuhid tungivalt oma teenust pakkusid. Kuigi toas oli ventilatsioon, oli räigelt palav kogu aeg. Toa hind oli 18$. Idee oli õhtul pisut linnaga tutvuda ning raha välja võtta. Tegu oli isegi ägedama linnakesega kui Arusha, ilmselt selle väiksuse tõttu. Tänavakauplejad hõivasid kogu peatänava kõnnitee osad nii, et ainus võimalus jalakäijana liikuda oli sõiduteel. Veider komme, sest sõidutee on omakorda umbes igasugustest liiklejatest, kes siis jalakäiatele ka veel teed peavad andma. Aga kõik toimis ja veel üsna rahulikus tempos.
Moshi tavaliselt segamini tänavapildi rahulikum hetk
Me otsisime üles lähedalasuva pangaautomaadi (mõningaid pangaautomaate valvab suisa mees relvaga nagu sedagi) ja pärast seda suundusime meie hotelli lähedal asuvale toiduturule. Palavuse tõttu ei olnud üldse isu suurte soojade roogade järgi, vaid värsked puu ja juurviljad tundusid absoluutselt kõige ahvatlevamad. Kodus ju neid eksootilisi headusi ei saa! Kuigi meie hotellitoas ei olnud lubatud oma sööki süüa, nihverdasime oma ostud ikkagi sisse. Ei olnud me ju absoluutselt kõige peenemas hotellis. Raskusi oli seda kohta üldse hotelliks nimetada… Voodil lõõtsutades nagu kalad kuival, nosisime energiat taastavaid maitsvaid suuri avokaadosid, mangosid, passioone ja teisi vitamiinirohkeid unistuste vilju.

Kommentaare ei ole: