Hommikuti äratas meid kohalik kukk, kes me akna alla kires. Eriti kasulik oli see, kui plaanisime päiksetõusu vaatama minna. Jambianis tõuseb päike merest ja loojub maismaa taha ning me tahtsime näha mõlemat. Jalutasime mööda randa kuni suure puidust muulini ja siis tagasi koju. Igal hommikul tegi meile Mau tuttav kokk suurepärase hommikusöögi, millest ei tahtnud ilma jääda. See oli toa hinna sees ning tundus uskumatu luksus. Saime jutule ka seal ööbiva soomlasega, kellel oli tekkinud kohalik „girlfriend“ ehk naisuke. Mind isiklikult väga huvitasid kohalikud naised ja nende mõttemaailm, mistõttu proovisin hommikusöögi ajal seda võimalust ära kasutada ja tutvuda pisut soomlase „girlfriendiga“. Algul ei läinud jutt kuidagi veerema, naisterahvas oli väga-väga vaikne. Kui aga lõpuks mingi muutus toimus ja ta avanes, siis juhtus just vastupidine – ta ei saanud enam pidama ja muudkui vatras oma kehvas inglise keeles pooleldi-segast juttu. Ei hakanud selle näite põhjal teab mis üldistusi tegema, kuid selge oli see, et naistega jutule saada oli väga palju raskem kui meestega. Naised tundusid üldiselt ülbed ja eemale hoidvad. Loomulikult ei arva ma, et neil kerge elu oleks, kuid kontrast meeste vahel oli väga suur. Kohalikud meesterahvad oli kõik väga abivalmid ja sõbralikud. Tuleb ootama jääda uusi võimalusi sealsete kohalike naiste mõttemaailmaga tutvumiseks.
Me plaanid edasiseks oli külastada Jozani metsa, liblikakeskust ja kuulsat restorani The Rock väiksel saarel. Dilemma oli, kuidas sinna saada. Kohalikud dalla-dallad tundusid liikuvat liiga kaootiliselt ning harva ja oleksime nendega palju aega kaotanud. Mau tuttav pakkus meile võimalust rentiga väike roller. Päev 40$ oli absoluutselt liiga kallis meie jaoks, kuid kauplesime lõpuks 25$ peale ning selle sees oli juba ka kohaliku politsei liiklemise luba (suht suvaline prinditud leht koos mingi templiga, kuhu kirjutati juhi nimi ja autojuhiloa nr). Ainus mure oli, et Kalle ei olnud kunagi rolleriga sõitnud… Eks kõigeks on kunagi esimene kord.
Kalle istus
rolleri selga, tüübid seal miskit seletasid, kuid eks kõige rohkem õpib praktiseerides. Me kõik olime jube jahmunud, kui peale seletusi Kalle äkki gaasi põhja vajutas
ja roller sekunditega kohalt hüppas. Ilma, et oleks jõudnud silmagi pilgutada,
oli Kalle koos rolleriga umbes 10 m kaugusel naabermaja palmiokstest aia
otsa sõitnud. Roller kukkus, Kalle kukkus… Õnneks mitte väga hullusti, sest
tõusis kohe püsti ja esimesed sõnad olid: „I got it! I got it!“. Nii Mau kui ta
sõber ei osanud midagi sellist ette näha ja olid kõigest väga traumeeritud,
kuid nähes Kalle "laadnat" suhtumist, rahunesid nemadki. Selle
väikse proovisõiduga sai Kalle tõesti selgeks, kuidas gaas ja pidur käivad ning
edaspidi meil sõitmisel probleeme ei olnud. Kahjuks aga andsid kriimustused ja
vigastused piisavalt tunda ning tegime peatusi, et veriseid kohti veega pesta.
Lisaks ei olnud me arvestanud taaskord üli-terava päiksega ning sellega, et
kuumalt asfaldilt peegeldub päikest veel topelt koguses. Päiksekreemi kaasa ei
saanud ja ilma varrukateta pluusid ei kaitsnud ka me õlgu karmide päiksekiirte
eest.
Kohalik asfalttee
ei olnudki üldse väga kehvas seisus. Suurim viga oli selle kitsus.
Hädavaevu mahtusid kaks autot kõrvuti teele sõitma ja kui sinna kõrvale pidi mahtuma veel roller või jalgrattur või kasvõi jalakäija, läks kõik väga ohtlikuks. Samuti ei olnud võimalik asfalttee kõrval, sest kohe asfaldi
kõrvalt hakkas võsa. Mitte mingit muldteed lisaks ei olnud. Seetõttu oli sõit kuidagi pingeline ja mingist nautimisest juttu ei olnud. Pigem üritasime
vaadata, kuidas mitte kahe auto kõrvale jääda, kiirendades või aeglustades oma
sõitu. Seda, et autod ei aeglusta oma kiirust mingi mõttetu rolleri pärast panime tähele juba siis, kui ise taksoga Jambianisse sõitsime. Alati oli
tunne, et ajatakse rattur kraavi!
Pingelisest sõidust,
kukkumisest, kuumast päikesest, vähesest joomisest oli Kalle lõpuks kohale
jõudes täiesti läbi omadega. Istusime tükk aega varjus pingil ja ootasime, et
tal parem hakkaks. Ju tal hakkas kõrge adrenaliini tase alla vajuma ning
nõrkuse hoog tuli peale. Õnneks veejoomine ja rahulikult olemine taastasid ta
normaalse olemise.
Liblikakeskus (pilet oli 5$) oli kokkuvõttes tore, kuid ei midagi väga erilist. Üsna liblikakeskuse kõrval oli aga Jozani kaitsealune mets, mis oli palju ägedam. Seal elasid väga haruldased red colobus ahvid, keda nägi sõna-otseses mõttes kohe enda kõrval puudel ringi hüplemas ja mängimas. Giid rääkis ka kohalikest mahagoni puudest ning loodusest üldisemalt. Hiljem mahutasime kõik grupiliikmed kahe külastaja autosse ära ning meid viidi üle tee teistsugusele laudteest jalutusrajale. See läbis džungli märjemat ala, mangroovimetsa, kust just oli vesi merre tagasi voolanud ning paljastusid kõik kihvtid mangroovide juured koos seal elavate elukatega. Olime Kallega varem mangroovimetsas käinud Austraalias, mistõttu ei olnud see kõik meile nii uudne, kuid põnev oli ikkagi. Kes pole käinud ja looduses viibimine meeldib, soovitan kindlasti.
Uuesti rolleri
selga hüpates ei saanud me seda kohe käima - vana ja kange iseloomuga masin oli! Isegi sõites tahtis vahel seisma jääda. Tee äärest võtsime igaks juhuks bensiini
juurde ning langetasime otsuse, et aega ära kasutades, võiks ikkagi The Rock
restoranist ka läbi käia. Suutsime oma otsust kahetsema hakata, kui nägime teel
politseipatrulli, kes kõiki kontrollis. Selliseid kontrolle jäi silma Tansaanias
üllatavalt palju, kuid hetkel, mil ise olime roolis, ei tahtnud küll
nendega midagi tegemist teha. Ometi oli tagasi pöörata hilja ja tuli oma saatusele
vastu minna.
Kohe oli aru saada nende käitumisest, et nad hakkasid otsima põhjust, miks
trahvi teha. Olime üliviisakad ja madalamad kui muru. Küsisid dokumente ja
Kalle juhilube uurides avastas, et mootorratta load puuduvad. Ma improviseerisin imekiirelt, et mis mõttes puuduvad? Näete, on ju tempel auto rea juures,
see tähendab, et kõik need eelnevad load on olemas! Nad kuulsid sellist infot
esimest korda ja hämmingust ei julgenud vastu ka hakata. Siis hakkas üks
abilistest seal midagi rääkima, et nad on kindlasti juba avarii teinud – Kallel
põlv verine ja puha - mille peale ma taaskord naeratades selgitasin, et
ei-ei-ei, Kalle kukkus rannas, kividel. Kui me oleksime avarii teinud, siis
oleksid ju minu põlved ka verised. Aga näete (kergitasin seeliku põlvedest
ülespoole), mul ei ole! Raske on muidugi kirjeldada, kui kiiresti kogu selle
vestluse ajal süda kloppis, sest trahvi saada ei olnud mitte mingit isu. Lõpuks
nad rehmasid meile käega ja ütlesid, et minge!
The Rock restoran oli vinge! Nii pildistamiseks kui ka omaette toredaks elamuseks. Restorani saab ainult paadiga ja neil on oma paadimees, kes siis külastajaid edasi tagasi sõidutab. Meil ei olnud kohta kinni pandud ega midagi, lihtsalt läksime sisse ja ütlesime, et tahame värskendust. Meid paigutati kaunile terrassile ja me tellisimegi ainult joogid. Kõhud olid muidu tühjapoolsed juba küll, kuid hinnad olid piisavalt krõbedad, et sealt mitte tellida.
Tagasiteel Mau
juurde oli teel isegi veel üks politsei patrull, kuid need olid sõbralikumad,
vaatasid vaid kohaliku liiklusloa olemasolu ja lasid kiirelt edasi sõita.
Probleemiks kujunes meil hoopis õige teeotsa leidmine, et oma küla üles leida!
Teinekord tuleb korralikumalt tähelepanu pöörata, enne lõbusõidu algust, kuidas
üldse tagasitee leiab! Pisut edasi tagasi siiberdades leidsime õige teeotsa.
Kõhud tühjad,
mõtlesime ülejäänud päeva rahulikult chillida ja süüa otsida kuskilt. Mau aga
tegi meile pakkumise, millest ei saanud keelduda. Kohalikud elanikud käivad
igal õhtul oma traditsiooniliste paatidega kalal, ning temal koos paari sõbraga
oli see ka plaanis. Ta kutsus meid ja hollandlasi endaga kaasa! See kõlas nagu
unelm ning tühi kõht ununes koheselt. Lisaks oli jutt, et kala, mis püüame,
teevad nad meile õhtusöögiks!
Kogu see retk kujunes üheks meie Tansaania reisi tipp-hetkeks! See oli nii vahetu, lõbus ja tore! Läbipaistev helesinine merevesi oli soojem kui kodune vannivesi, õhtune tuuleiil sama soe kui föönist tulev õhujuga ning kiire purje baasil edasiliikumine tekitas mõnusa lendamise tunde! Vabadus, puhkus, rahu… Kala püüti ainult tamiiliga, mille otsas oli konks, ning kõigile üllatuseks suutsin mina tõmmata välja retke esimese ja kõige suurema kala. Nad ise tõmbasid kalu välja ilma mingi raskuseta iga natukese aja tagant, minul näkkas vast veel korra või kaks. Kalle sai ka õnneks ühe kala õnge otsa, kuid ega seal vahet ju reaalselt ei olnud, kes kui palju kalu püüdis, sest süüa saime me õhtul samapalju kõik. Retk kestis kuni päikseloojanguni, siis tuli läbi mudase merepõhja tagasi kalda poole pläterdada. Mul oli hea meel, et seekord plätud kaasa said võetud, sest meid hoiatati siilikute eest ning osad kivid oli väga teravad.
Õhtul maitsesid kala, riis,
juurviljad ja kaste lihtsalt võrratult! Loomulikult olime ka hullumoodi
näljased ja me kõik teame, et tühja kõhuga maitsebki kõik eriti hästi, kuid
tegemist oli ka vapustava roaga. Viis keele alla! Jõime külma õlut ning
nautisime kerget vestlust. Mööda majaseinu siblisid väiksed sisalikud, kes sõid
oma õhtusöögiks kärbseid ning küla kass tuli meie käest kalaluid norima. No
mida sa veel ühelt puhkusereisilt oodata oskad! Väsinult, kuid täis häid
emotsioone, magasime hoolimata saunakuumusest sügavalt.
Selle mõnusa retke eest otsustasime Maule ikka maksta ka. Kahepeale maksime 30,000 šillingut ja lisaks õhtusöögi valmistamisele ka 10,000 juurde. Tal ei olnud mingit kohustust meile seda reisi korraldada ning parim tänu kohalikele on raha. Õhtu ja söök olid absoluutselt väärt iga senti! Otsustasime jääda ühe öö pikemalt, et järgmine päev saaks läbielatut mõnusalt seedida ja rabelemise asemel kohalikku külaelu nautida.
